Carpe diem, carpe florem

Noppida päeva, noppida lille, kuni see õitseb ...
Soovi noppida päeva, kasutada aega, olla efektiivne, mitte kaotada aja kadudes raha, vaid seda juurde korjata, noppida lilli, kuniks on võimalus, lõbutseda, kuna nii ehk nii tuleb vältimatu surm - nende motiivide ühisalge on meie ajale kohaselt parimini väljendatud Horatiusel, Augustuse kaasaegsel, kelle saatuseks oli elada demokraatia surma ajal, Caesari võimuletuleku, mõrvamise ja imperaator Augustuse ajajärgul.
Tema „Oodidest” loeme:
(1.11, tlk. Ain Kaalep):
Tu ne quaesieris, scire nefas, quem mihi, quem tibi
finem di dederint, Leuconoe, nec Babylonios
temptaris numeros. ut melius, quidquid erit, pati.
seu pluris hiemes seu tribuit Iuppiter ultimam,
quae nunc oppositis debilitat pumicibus mare
Tyrrhenum: sapias, vina liques et spatio brevi
spem longam reseces. dum loquimur, fugerit invida
aetas: carpe diem quam minimum credula postero.

„Ei pea uurima sa, teada on patt, kus tuleb mul ja sul
taevast määratud lõpp, Leuconoe; kaldea arvudest
hoia eemale ka. Sest parem on leppida kõigega.
Kas uut talvegi näed või oled saanud viimase Zeusi käest,
mis Türreenide merd nüüdsama lööb rünklikul rannikul
rammatueks. Ole tark, sõeluta head veini ja hetke jõul
murra lootus, mis pikk. Rääkides meil käest pageb ihne aeg:
naudi päeva ja sest, mis sul on ees, nii vähe pea kui saad.


Efemeerne, ühepäevane on meie aeg (efemeerne tuleneb kreeka sõnast hemera, päev ja ephemeros – üks päev kestev).
Meie aja Efemeriidid, ajalehed on selle maksiimi omapärane kajastus, millele on lisandunud mitte enam ühe päeva lehed ja ühe päeva uudised, vaid iga hetke, tunni, koguni sekundi uued uudised ja muljed. Ka blogid on lõpuks ennast hakanud vägistama sellesse rütmi. See mis eile kirjutatud, on jäädav minevik.
Tänane aja killunemine on viidud absurdini, inimese elu rütm on hakitud äärmuseni lühikesteks repliikideks, lausungiteks, toiminguteks, 30 sekundiliste reklaamiklippideks ja nende klippide vahele pikitud eluklippideks.

Carpe diem on loomulik meelelise ajastu maksiim ja omava inimese püüe see päev ära noppida ja kinni püüda kuulub ajastu juurde.
Kahjuks nopitud päeva püüdmine on nagu valguse püüdmine kotti: sedasama oma varju tagajamist alustab surelik homme jälle.

Jesaja iseoomustab seda suhtumist oma apokalüptilistes visioonides järgmiselt:
(Jesaja, 22.13)
Aga vaata, siis on lust ja rõõm:
härgade tapp ja lammaste veristus,
süüaks liha ja juuakse viina!
„Söögem ja joogem,
sest homme me sureme!”

„Pärast mind tulgu või veeuputus!”

Carpe diem variatsiooniks võib pidada Nero, Caligula, Tiberiuse õukondades sageli lausutud:
"Emou thanontos gaia meichthetw pyri"
[Pärast minu surma põlegu kogu maa tulemeres!”, krk. keeles]
Suetonius jutustab Nerost järgmist lugu:
(Vita Neronis, XXXVIII)
„Ei rahva, ega ka isamaa vastu ei tundnud ta (Nero) halastust.
Ükskord lausus keegi vestluses järgmised järgmise lause:
Pärast minu surma põlegu kogu maa tulemeres!
Ei, katkestas teda Nero, veel minu eluajal ....

Suetonius jätkab jutustust Rooma tulekahju värvika kirjeldusega.

Ajalooliselt ei ole päris kindel, kas jutustus vastab tõele või on Suetonius ja Tacitus pisut liialdanud (Tiberiuse osas on liialdused enamuses veenvalt tõestatud), kuid
tulekahju, apokalüpsise, veeuputuse motiivi teke ning arenemine sellisel ajal on vaieldamatu.

Mõni aastakümme enne revolutsiooni moondus Louis XV õukonnas Nero tulepõrgu motiiv veeuputusmotiiviks.
Lause ise omistatakse sageli Louis XV-le. Tegelikult lausus need sõnad tema soosik-armuke madame Pompadour.
Seitsmeaastases sõjas Prantsusmaa - Austria ja Preisima- Inglismaa vahel ei läinud prantslastel Rossbachi lahingus Friedrich Suure vastu eriti hästi. Hoolimata 3 kordsest arvulisest ülekaalust said prantslased marssal Soubise juhtimisel hävitavalt lüüa.
(60000 meest Friedrichi 20000 vastu).
Oma hingehaavu ravida püüdev kuningas külastas kaotusest lööduna oma soosikut Pompadouri just siis, kui kunstnik La Tour temast portreed maalis.
Markiis olevat kuningale lausunud:
„Pole vaja kurvastada ja ennast haigeks teha. Pärast meid tulgu või veeuputus!”
[„Apres nous le deluge”]
Jutustus ise pärineb ühe tollase kuulsa ooperilauljanna Marie Fel märkmetest, kelle austajaks La Tour oli.
La Tour olevat pärast kuninga lahkumist omalt poolt Pompadourile lisanud, et ta sooviks pigem, kui kuningas tunneks ennast haigena, kui et tema süda oleks kivinenud.

Dekadentsi kohtab ka 19. sajandi lõpu Viini õukonnas.
Selle õukonna lemmikhelilooja Straussi ühe valsi pealkiri on:
Wein, Weib und Gesang, (Vein, Naised ning Laul), mille tänapäevane versioon ilmselt peaks olema Sex, Rock-n roll ja Droogid.
Triaadi pärtiolu omistatakse 18. sajandi kirjamehele Johann Heinrich Vossile, kes olla kirjutanud:
„Kes ei armasta veini, naisi ega laule, selle elu on rumal ja pikk.”
Wer nicht liebt Wein, Weib und Gesang / Der bleibt ein Narr sein Lebelang

Aeg kui raha.

Asjalik-pragmaatilisel Ameerikamaal lihtsalt päeva viljade noppimisest ei piisa. Carpe diem ja carpe florem moondub pragmaatiliseks ja patoloogiliseks
„Aeg on raha” deviisiks.
Siin on kõige kaduvuse vastaseks võltsravimiks saanud hõbeseeklite kogumine. Aeg ohverdatakse ja hõbeseeklid kuulutatakse uueks jumaluseks. Oma kõduv saatus loodetakse lunastada mammonakogumise abiga. Isegi vein, naised ja laulud tikuvad rahavasika orjamise käigus ununema.
Niimoodi modifitseeritud päeva kasuliku kasutamise loosung ei suuda siiski varjata selle sisemist seost Carpe Diem motoga.
Fataalsetest küsimustest kõrvalepuiklemise vorm, vahetuselement, mille vastu neetud küsimus tulevikust ja oma saatusest välja vahetada, on sama, vahetuskaup aga kõige efemeersem efemeersetest – raha. Asi, mis loeb vaid siis, kui kõik on ühesugusel (väär)arvamisel selle väärtuses.

Koguja ajast.

Selle kõige apokalüptitilise meeleheite kõrval on ometi olemas aastatuhandete vanune Koguja tarkus, kes peaaegu samale visioonile või mõttele annab hoopis sügavama tähenduse:
Koguja 3. kirjutab:
Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all;
aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada
aeg nutta ja aeg naerda
aeg leinata ja aeg tantsida
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg vihata,
aeg sõja! ja aeg rahu!
...
ja 2.24 ütleb:
Ei ole inimesele midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida
vaevast hoolimata.
ja Koguja
6. punkt ütleb:
On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal
Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellst, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras.
See on tühi töö ja tõsine kannatus.
Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma õnnest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema....

Erinevalt sensualismi tasakaalustamata maailmast, kus tegelikult aega ühekski tegevuseks õieti ei ole, kuna see on juba ette ära müüdud mingile puuslikule, on siin aeg põhiline kategooria ja see ei redutseeru ei rahaks, naisteks, naudinguteks ega killune ka päevadeks, tundideks ja sekundeiks.
Elukunsti suurim saladus ilmselt seisneb selles, et ära tunda, milleks aeg parajasti paslik on ning milline on ühe või teise tegevuse omarütm.
Elumaratoni ei saa joosta
Seda ei saa teha aega noppides, selleks peab aega pigem vaatlema ja jätma päevadele nende tähenduse.
Tähenduseta päevadest moodustub tähenduseta elu. Tähenduslikke päevi elus ei ole nii palju, et ei tasuks arendada oskust neid ära tunda, neid kõrvalt vaadelda, neid mitte eraldada üksikuteks unustatuks episoodideks mälukambrites.
Carpe diem moto on küllaltki destruktiivne. Tema põhjal elatud elu on nagu muusika staccato ja presto rütmis.
On öeldud, et elu tuleks elada kogu aeg nii, nagu oleks see päev, mida elad, viimane.
Ma kontreeriksin: elu tuleb elada isegi siis, kui tead, et see päev on viimane, just nii, nagu see ei oleks viimane.
Päev on liialt lühike ühik, isegi inimelu on sageli liialt lühike, et seda ainult oma kestuse abiga mõtestada. On vaja seoseid eilse ning üleeilsega ja projektsioone tulevikku.
On perioode, kus nii ei saa elada. Näiteks sõda, vangilaager. Kuid ärge unustage, isegi seal, kui vähegi tekkis võimalusi, ei räägitud olevikust. Räägiti minevikust, räägiti tulevikust, kuid mitte hetkest, mis praegu.
See üks punkt ajajoonel, hetk, päev omab mõtet ja omaliikumist vaid väga pikal ajakõveral vaadelduna.
Tänase päeva eneseabiraamatuist kahjuks kummitab vastupidine tendents: kalduvus efemeersete vahenditega kiirelt tuimestada närvid, anda narkoos, keskenduda hetkele ja suretada mälu.
Vahest esimese shoki järel, raskete kriiside keskel on sellised soovitused ajakohased.
Mõnikord ei ole võimalik aja raskust ja muserdatust enda kanda võtta.
Kuid see on alati sõdade aeg, sõdade aeg isegi siis, kui maksma peaks rahu.
Ükskord peab hakkama kehtima ka rahuaeg ja rahuaja elu ei saa olla sõjamehe loogikast elatud.
Kunagi jättis mulle suure mulje Carnegie poolt sõnastatud kujund veekindlatest kambritest. Selle kujundi esmakasutaja, kelle nime olen unustanud, lootis oma elulaeva seeläbi teha uppumatuks.
Ta unustas, et uppumatu Titanic siiski uppus. Esimene jäämägi läbistas 5 kambrit korraga. Inimese elu päevade eraldusuksed ei ole iialgi veekindlad. Nad võivad näida veekindlatena, see näivus võib aidata üle elada eriti kriitilisi hetki. Kuid seejärel tuleb rahuaeg, rahunemine, kus Carpe Diem sõjaka ja närvilise rütmi peab kokku siduma päevi ühiseks elujooneks siduv motiiv. Võimalik, et ka need, kes enesele edukalt sugereerivad veekindlate vaheseintega ja ustega eraldatud elustiili, tegelikult siiski järgivad sisemiselt natuke erinevaid põhimõtteid. Võimalik, et need on piisavalt peidetud isegi enesevaatluse eest. Vaid patoloogiline inimene suudab oma vaheseinad ehitada veekindlatena, sest tal ei ole olemas oma elujoonist, mida järgida.
Sellised patoloogiad on olemas nii tegelikult (võimurid) kui ka ideaalses maailmas, meedias. Võtke esimene ettejuhtuv seebikas – sealsed tegelased peavad olema viimseni patoloogilised! Alles eile oli blondiin Santa Barbaras mäluta, täna ta juba kepsutab ringi stsenaristide jõugu uute juhtnööride järgi nii, nagu eilset poleks olnudki.
Sellisel vee – ja õhukindlate vaheseintega elatud rongis, mis kulgeb aruta ja mõistmata oma eluteel, puudub igasugune perspektiiv nii ette- kui tahapoole.
Rong liigub, rattad veerevad ja killadi koll, killadi koll, eluvagun veereb.
Selles rongis oleme aga piletita jänesed, muidu oleks ju kohe teada, kuhu reis meid viib.

Viiteid:

1. (Suetonius, Vita Neronis)
http://lingvo.asu.ru/latin/texsts/suet_nero.html
2. Veeuputusmotiivi etümoloogiast.
http://www.dicoperso.com/term/adaeaead5e60a55d5c,,xhtml

2. Väljendist apres-nous-le-deluge ...
http://www.mon-expression.info/index.php/apres-nous-le-deluge

3. Piibel (Koguja, Jesaja), Fromm („Omada või olla”); Friedel „Uusaja Kultuurilugu”.