Modernismi verstapostist

Ma ei ole kunagi mõistma hakanud modernismuste ja nende postide kultust. See kõik kahjuks voolab minust mööda ja tõukub eemale. Selline on minu mõtlemise väli ja seda ma ei taha ega suuda ümber teha.
Inimkonna umbes 6000 vanune mõtlemise ajalugu on ikkagi lihtsalt nii noor, vaid sada inimpõlve pikk, et on lausa jabur mõtlemisse suhtuda nii lühiajaliselt, eriti liitega post.
Pärast liide on iseenesest totrus. Ometi näeme seda mõttespämmi laiutamas kõikjal. Öeldakse, et pärast Heideggeri,et pärast 911, et pärast modernismi on midagi teistmoodi? See saastmeem mullitab eriti filosoofilises narratsioonis, rahvakeeli jutumullitamises.
Kuidas kasutada mõistet "pärast", kui ma sellega eiran tegelikult võib olla 99 inimpõlve mõtlejad, eraldan ennast kunstlikku vaimsesse kabinetti,kus tuulab vastu mõttetühi kaasaeg?Eirata enesest targemaid inimesi on rumala privileeg ja nii võib isegi postamendile upitatuks saada. Tark tegu see ometi ei ole.
Filosoofia on ja peab olema ajaline, kuid aja mõõtühik on siiski tuhat, aga mitte 1 aasta. Võiks kaineneda ja loobuda seetõttu nendest postidest, võib-olla koguni postamentidestki.
Oleks aeg.
Selle repliigiga ma võiksingi piirduda - kui juba esimene samm, mõiste ise uue ismi vermimisel on põhimõtteliselt vigane, no mida head siis on loota selle taga laiutavast tekstitaagast? Mis ajas me siiski viibime, kui postmodernism ei meeldi või ei seedu? See küsimus mind kindlasti vaevab. Kuid ma tean, mind rahuldavat vastust modernisti ja postmodernisti moeõpikust ma ei leia. Ma leian sealt vaid mõne võtme mõne mõtleja desifreerimiseks, sest ülalöelduga ma ei väida üldsegi -postmodernism on mõttetus. Minu arvates on see lihtsalt ebamugav keel, umbes sama ebamugav, nagu seda oli 19. sajandi aadlidaami riietus. Kui (ainult imaginaarne kui) ma pingutaks ja punnitaks läbi modernismi või postmodernismi õpikud, küllap ma mõistaksin ka pisut paremini seda,mida on meile öelda filosoof Viigil ja sedagi, mis ahastust ajavad taga teised seda sõnavara ja mõtteviisi vähemalt enda arust valdavad.
Kuid elu on lühike isegi selle imelühikese 6000 aastase teadliku tsivilisatsioonide ajalugude lõikes ja selle lühikese elu keskel peab tegema valikuid.Üks valik, mis veel teha, on tutvuda antiigiga ja kui ma sealt välja pääsengi, siis vahest modernse postiga kaasajast. Arusaamatud asjad aga stimuleerivad ajutegevust ja seetõttu ma katsun kooskõlas Viigi esseega
( http://www.ehi.ee/dokumendid/dokum/viikabsurdist )
oma arusaamise piires visandada vastuse mõnele küsimusele. Kõigepealt siis ajast. Mis ajas meie viibime, sellele küsimusele saab parema vastuse vaid mitme sajandi möödudes. Praegu saame kaardistada vaid üsna hinnanguliselt. Ometi ei ole 1 aasta ajaühik, ajastuid määratletakse sajandite kaupa.Mis on meie aja lähtepunktiks? Mis on meie aja võtmeemotsioon? Ma mõnes eelnevas blogikirjes neid küsimusi veidi ka kirjutasin lahti. Kuid kordan siis üle:meie aja võtmeemotsioon on terror, hirm. Ajastu lähtepunkti leidmine selle põhjal ei ole keeruline: otsime üles viimase sellise aja, kus valitsevaks emotsiooniks ei olnud hirmu.
See aeg piirneb täpselt ühe sündmusega: I Maailmasõda. Järelikult meie aja muud mõttelised või mõttetud periodiseeringud on teisejärgulised, piirduksin pigem seetõttu sellega ja nimetaksin meie aega modernismiajaks.
Tegelikult Õhtumaise tsivilisatsiooni mõttes on see talv. Nii lahti raiudes selle ajastu määratluse Gordioni sõlme saavutame üsna palju. Kõigepealt saame tagasi lootuse - talvele järgneb ju alati kevad, uue kultuuri lätteid, kevadekuulutajad on aga juba õuel. Kõik pole osanud neid ära tunda. Kasvõi see -Gregoriaani missa taasavastamine ja uuendamine, Pärdi helikeele liturgia.Mis see veel on, kui uue kevade kuulutus??
Teine tulem, mida tasub meeles pidada, on see: see kõik, mida me siin teeme ja sekeldame, on õieti väga tühine. Tulevased põlved teavad väga väheisegi Heideggerist, hea on, kui Kanti teatakse. Moevoolude tulekus ja minekus oleme oma mõtted kõik viimseni ära lahustanud, läbi proovinud, tühjaks teinud.
Tühisus, tühisuste tühisus, kuid mitte Kogujalikus nullsseisus, aegade olemust põhjani mõistnuna, vaid pinnaline virvendus ja pladistamine tarbimise porilombis,et oma hirmu eest ära põgeneda.
Kolmandaks võime mõista, tänu Spenglerile, Sorokinile, Quigleyle - see kõik on olnud, sellised ajad olid varemaltki. Need olid ja on tõesti suurte sõdade,agressioonide ajad, ajad, mil püstitati suuri, aga mõttetuid monstroossusi, ajad, mil kõige tähtsamaks rahvast huvitavaks asjaks olid hobuste võiduajamised. Nii tähtsad olid hobused tollele ajale, et üks sai koguni parlamenti! Rooma arenenud demokraatia arengu tipuks oli ju Caligula aeg.
Hirmuga avastame - miski ei ole muutunud! Tehnoloogia ei aita meid, vaid pigem kiirendab ressurside kadu, mis vananevat organismi laastab. See on aeg, kus kirjutatakse kohutavalt palju, poeedid ja mõtlejad on ju igati auväärsed, järgi jääb neist järele väga vähe.
Vaid vandenõulised, põlatud ja sõimatud küünikud vermisid just tänu nendevastasele ajupesule künismile peale just selle tähenduse, mis tal tänini on.

Lisaks muidugi kõigile teistele, kristlastele, judaistidele, tänini teadmata sektantidele ja prohvetitele.
Künism, tõearmastus, hoolimatus vara, võimu vastu - Diogenes ja tema suhtumine Aleksander Suurde, mine eest, sa varjad mu eest päikese....
See künism on täpselt vastupidin ajupesus kujundatud mõistele, mis muidugi on sellistele ajastutele iseloomulik.See künism annabki võtme künismi Rooma võtmes käsitlemiseks - mida ise teed, see kirjuta oponendi, sektandi arvele.
Selle ajastute võrdluse tulemine saab tõdeda sedagigi, et sektantidel on tegelikult selles ajas hea elada - neid ei arvestata niikuini ametlikus võimupüramiidis ja nende mõtted, ideoloogiad saavad välja kujuneda oma puhtal, ürgsel algkujul.
See on aeg, kus meie keskel elunevad uued küünikud, uued kristlased, uued sektandid uute ordude idudena. Üks näide hiljuti tundmaõpituist - Ken Wilber.
Te peate harjuma, modernismi verstapostid, et teie aeg, kus vaimsed hobuste võiduajamiste pühitsused on olulisimad, saab läbi.
Vaikus, nii kohutav, nii innustav, on varsti tagasi. Enne, tõsi saavad suured otsa, ennast jumalateks pidanud härjad saavad postamendi otsast alla tõugatud ja Jupiterid minetatud.
Jumal, isegi kui ta jääb surnuks osaliselt, tõuseb ellu projektiivse mõistena, millegi kõrgemana, mida me ei mõista, meie jänesearule mõistetamatu püüdluste lõpppunktina.
Projektiivne geomeetria ei kaota midagi oma tõesusest, kui teadmiseks võtta - kõik sirged ei lõppegi lõpmatuses lõikuvatena.

Üks mure või painaja on mulle oma selginevas maailmapildis jäänud: mida teha tehnoloogiaga või mida teeb tehnoloogia meiega? Eelmistes tsivilisatsioonides oli tehnoloogia parameeter väike ja tähenduseta.
Tehnoloogia kogu tähendus seisnes hobuste võiduajamise radade parema ehitamise võimaldamises. Tänu Rooma tehnoloogiale said gladiaatorid sõdida koguni laevadel, amfiteatrites peeti maha koguni merelahinguid. Tänu tehnoloogiale saadi kümmelda parimates saunades, nautida elumõnusid parimini, pärast meid filosoofia, post - filosoofiale kohaselt. Pärast ei tulnudki veeuputust ega apokalüpsist, ometi tehnoloogia roll piirdus vaid inimahvlaste kirgede markeerimisega.
Praegu nii päris ei ole. Bittide mahtude kasv 2 korda igal aastal või paari aasta takka toob välja selle, et 2 astmes 64, idamaade jutustuses kuulus viljaterade hiiglaarv, ei ole enam ei kohutav, vaid igapäevane reaalsus. 2 astmes 48 on praegu saavutatud, 2 astmes 64 varsti, varsti käes.Mida see teeb meie mõtlemisega, kuidas mõjustab meie maailma, on osaliselt selgusetu. Täna on selge see, et ta mõjutab meid esialgu vaid kaudselt, vaid nii, nagu Roomaski. Ei ole imestada, et amfiteatrid on suurimad kunagi tehtutest, vaatemängud mõjusaimad iialgileiutatuist, ajupesu totaalseim ja totraim kunagi tehtust.Ka ressursikadu on unikaalsemalt suurim, meie tsivilisatsiooni hääbumine ei saa olema juba seetõttu valutu.
Roheliste apokalüptilised pildid ei ole sisutud, nad näevad asju oma mätta, oma põhjuslikkuse kihi seisukohalt õieti. Kuid neil, nagu enamikul puudub üldisem, kõrgemate kihtide vaatlus.Märgisüsteemide teisenemisele ei paista tänini tehnoloogia peaaegu mingit mõju avaldavat. Meie teadmised geenidest, meemidest ei paista meid kuidagi mõjustavad meie kõigutamatus mütoloogiavallas.Hoolimata sellest, et Spengler, Sorokin, Lotman j.t. lõid 20 sajandil eeldused meie märgisüsteemi degeneereerumise mõistmiseks ja isegi ravimiseks, on sajandi lõpuks sellest saanud vaid narratiiv inter pares,vaid üks paljudest. Võimalus raviks ei ole ravi, järelikult vaid võimalusena võib jätta selle arvestamata.
Quigley pakutud tsivilisatsiooni ekspansiooni võimalik pääsetee (tsivilisatsioon saab uue hingamise ekspansiooni läbi) ka ei tööta. Ekspanseeruda ei ole kuhugi. Kuhugi ei ole panna ka moraalsete ja memeetiliste märgisüsteemide degeneratsiooni põhjustatud hävingut. Isegi kui Marsil hakkame kasvatama õunapuid, ei päästa see meid tõsiasjast, meie maailm ja eilne, enne I Maailmasõda eksisteeriv maailm on ühitamatu, mittekoherentne. Meie ideoloogiline nõtrus viib ka alamsüsteemide nõtruseni nii ehk nii, mistahes ekspansiivne toide altpoolt seda kõdumist ei peata. Ainuke natuke kandev võimalus on siiski kristlaste tee: võtta kokku need, kes kuulda tahavad, need, kes mõista suudavad ja hakata formeerima omi kogudusi.
Jumala mõiste võib sinna ette eeldada projektiivse punktina nii ehk nii, ma kardan, et ka tegelikuna. Midagi ei ole teha, tänase päeva inimene ei saa elada surnud jumalaga koos ühes ruumis, sarkofaagis muumia teda ei rahulda. Jumal oli surnud, nüüd tuleb ta jälle üles äratada. Nii tundub inimkonna mõtlemise tee kulgevat, sensuaalselt ideatsioonilisele ja ideatsiooniliselt sensuaalsele.Selle võnkumise peatamine on meie võimuses vaid siis, kui kogutud informatsioni kübemed seda võimaldavad ja me saame iseenese mütolooogiast piisavalt teadlikuks.Praegu seda teadikkust ei ole ega paista isegi tekkivat.