Shostakovitsh ja Stalin: Õline armastus.

Õli on kleepuv ollus, jääb külge eriti hästi lindudele.
Siis nad enam eriti hästi ei lenda, sulestik ei pea vett, sest
nende enda normaalne kaitsekiht on kadunud ja linnukesed hukkuvad. Nad ise ei pane õlist ja kleepuvat enne tähele, kui üdini lögaga kaetuna. Süüa on ju vaja. Neid on õpetatud merd mitte kartma, toitma end kaladest. Meri aga petab, sillerdab vikerkaarevärvides, aga katab linnukese imeliku kleepuva limaga,mis enam normaalselt elada ei lase.

Õline ja kleepuv võib olla ka inimkultuur mingil ajastul ja selle ajastu ruuporid. Selle aja kõrgustes lendlevatel geeniustel on alati saatuseks jääda aeg ajalt õlirünnakute alla, kuid erinevalt lindudest saavad nad nagu fööniksid sellest ollusest siiski puhtaks ja tõusevad jälle taevasse.
Vahel on see siiski vaid tõus post mortem.
Ajastu võimurid on alati vajanud kultuuri, kedagi, kes neid ülistaks ja seetõttu mõned linnud päästetakse, pestakse puhtaks ja pannakse lossi, kuldsesse puuri. Mõnele see mugavus meeldib, temast saab õuelaulik. Ta peab oma kohastumiste tõttu ajastu oludega ennast armetutest merelindudest kõrgemakski. Tema teada on õukonnaintriigid, tema teha õukonna parimad moosekandid, tema pärjata parimad kunstimeistrid lossi kapellis.

Kuigi enamik õuelinde kodustub, jääb mõnele külge vabadusearmastus. Kui ükskord vabanetud, tõustakse nii kõrgele õhku, kui saab ja jäädaksegi sinna.
Puuris aga peab laulma ajastu laule. Vaid tämbri värina, isegi plärina, vahel ebakohase vile ja natukese tühjavõitu õõnoptimismi veidi, väga veidi häälest ära tonaalsusest leiad üksildase puurilinnu tegelikult kammitsetud tunded ja mõtted.
Nii peaksime lugema nõukogude kirjandust, heliloomingut ja kunsti. See teeb selle omamoodi huvitavaks õukonnaikonograafiaks, eriti siis, kui selle all on peidus kannatav inimene. Tavaliselt muuseas nii ei ole, tavaliselt on tavaline täiesti tavaline limukas, kes kannatuse vaid hiljem enesele külge poogib, et pesta puhtaks sorakil sulestik.

Dmitri Shostakovitsh on üks selliseid Nõukogude Impeeriumi puuri pandud õuelaulik, kelle kannatused on siirad ja tämbrid tõsised. (vt.bibliograafia lõpus).
Kummaline, aga Shostakovitshi muusika tegelik tähendus oma ajas ja ka nüüd hakkas avanema alles pärast tema surma 1975, aastal 1979. Siis avaldas Solomon Volkov oma vestluste põhjal Shostakovitshiga raamatu "Tunnistus". Kohe pärast avaldust kuulutati Venemaal teos kibekiiresti võltsinguks. Lääne muusikakriitikud uskusid seda meeleldi. Muidu nad oleksid pidanud kõike Shostakovitshi kohta kirjutatut ju hakkama ümber hindama. See oleks olnud väga ebamugav. Lisaks kõigele ei tiku "Tunnistus" Lääne humaniste üldsegi mitte kujutama ülistavas valguses. Ühesõnaga, ebamugav teos. Kuid mõra oli löödud ja selle mõra süvenemine viimased 25 aastat jätkub. Vaidlus Shostakovitshi olemuse üle jätkub erinevates vormides. Üheks sellise "poststalinistliku" lahingu kajastuseks on ka ETV-s hiljuti näidatud "Shostakovitshi sõjasümfooniad". Shostakovitshi elust ilmus täiendavaid uurimusi ning kõik kinnitavad ehmatava tõsikindlusega: Tunnistus on autentne. Shostakovits ei olnud oma elu ühelgi hetkel vähimalgi määral kommunst. Tema ideaalid, kui "Tunnistuse" keelt kasutada, mädanesid koos temaga, nagu nad vist mädanevad igaühes, kelle ideaalid elu ümber lükkab. Nad ei purune, nad käivad õnnetuga kaasas kogu elu.
Shostakovitshist ei saanud nõukogude helge süsteemi raames ometi küünikut. Ta jätkas pigem vene muusikute traditsioone, omal moel eitades ja ümber lükates, muusikalise keele kaudu stalinistlikku reaalsust kirjeldades. Viies sümfoonia on hauasammas terrorile, seda pidid pärast "Tunnistust" tunnistama ka Lääne muusikakriitikud. Arhipelaagi autu tõde, mille ees Lääne humanistid nii Stalini ajal kui pärast seda silma kinni pigistasid oli siiski raudse kardina tagant välja pääsenud.
Kuid tänaseni ei taheta ebameeldivaid tõdesid tunnistada.
Shostakovitshi päästis ja samas mattis pikaks ajaks sõda. Sõda andis talle võimaluse kõnelda kannatustest avalikult. Tema hauasammas Leningradile, seitsmes sümfoonia sai ikooniks, ikooniks, mis varjas ära stalinliku päikese all toimuva halastamatu reaalsuse. Sümfoonia ajendiks olid Taaveti psalmid ja idee selleks sündis muidugi palju varem, enne sõda. Stalin alustas, Hitler viis Leningradi hävituse lõpule. Õnneks mitte täielikult - see maagiline linn, mis algas terroriga, elab siiski tasapisi edasi.
Shostakovitshi suhtest leninliku, stalinliku ja nikitalik-brezhnevliku rezhiimiga saaks ilmselt kirjutada palju põhjalikumalt ja seda ongi tehtud, eriti Läänes. Selle suhte teine külg on meile ka kindlasti teada - filmimuusika, mis sm Stalinit ülistab, või sundfunktsionääri seis 60-ndatel.
Samuti see, et vananev Shostakovits ei tikkunud eriti agaralt võitlusse kommunistliku värdsüsteemiga, vaid kuidagi mugandus sellega. Arvatavasti ta tundis oma võimete piire. Tema suurimad võitlused jäid 30-ndatesse ja 40-ndatesse aastatesse.
Vaid enne oma surma tajus ta, et vajab peale muusika veel ka lisaselgitusi, selles sündiski "Tunnistus". Mina pean seda kaitsekõne veenvaks. Ma pean seda ühtlasi ka süüdistuskõneks paljudele, kes mugandusid lootusetult ja kellel ei ole moraalselt mingeid vettpidavaid põhjendusi oma mugandumistele selles süsteemis. Mitte ainult eesriide taga kannatajaid, vaid ka teisel pool kardinat, seal, kus valitses enam-vähem vastuvõetav vabadus. Mida ütleks nüüd Shaw nälja kohta Venemaal? 1937 ütles ta pärast Moskvast naasmist, et nälg Venemaal on täielik väljamõeldis, ta polevat mitte kuskil mujal nii hästi süüa saanud.
Või need "neznaiki", kes Valge Mere kanalit ülistasid? Malraux näiteks? Või Rolland?
Lääne nn. "humanistid" põdesid siis ja ma arvan, põevad tänini sama haigust: nad on valmis kalamarja eest maha müüma IGASUGUSED PÕHIMÕTTED.
See muuseas kehtib ka Eesti esieetikute kohta!
Ausat, siirast patukahetsust esineb harva, üks selline usutav paistab olevat Arthur Koestler.
Süsteemi seesolijate hea jaotuse liikideks on esitatud Miloszhil, tema alfa, beetade ja gammade kirjeldus on aegumatult ajakohane.
Kuigi hirmutav, on stalinlik eksperiment inimhingega avanud meile lihtsa tõe: inimene on tavaline ahvlane, põrmlane ja selle orjahinge, lakeihinge igasugune ülistus lõpeb alati halvasti.

Jälgides paralleelselt Impeeriumi tsentrumis toimuvat meie oludega võib öelda, et
Arvo Pärt oli Eestis Shostakovitshile sarnane laulik, kes ei kodustunudki.
Ning see kõik toimus mitte kusagil kolmekümnendatel, vaid 1979-1980.
Nõukogude süsteem oli vahepeal vastu võtnud dodekafoonia, igasugused avangardistid ja pagan teab mida veel. Kuid Credo, see tekst, vastandades "Silm silma ja hammas hamba vastu" Kristuse tekstiga "Aga mina ütlen teile, kurjale ei tule kurjaga vastata",
see oli kultuurihärgadele punane rätt, mida niisama ei jäetud.
Kui Arvo küpsemine 1976 lõpuks teoks oli saanud ja uus tintinnabuli stiil küpseks sai, selgus ehmatav tõsiasi: Arvot hakati välismaal liiga palju mängima.
Sellest saadi meie toredal ENSV-s lahti järgmiselt - ma tsiteerin siin veidi Nora Pärti, see katkend siiski tuleb siin ära tuua, hoolimata sellest, et see meie armast Eestit üldsegi mitte väga heas valguses ei näita:
Niisiis. Nora Pärt, (Arvo Pärt Peeglis, lk. 73-74):
"Üks partei keskkomitee juhtiv liige külastas meid sügisel kodus ja soovitas meil riigist lahkuda. See pidi jätma mulje meie vabatahtlikust otsusest, aga see oli tegelikult maalt väljasaatmine, tol ajal sisuliselt igaveseks. Selline "viisakas" käitumine oli võimudele mugav, sest nende käed jäid puhtaks, aga avalikkuses sai meid tembeldada kodumaa reetjateks. Pärast seda külaskäiku hakkasime kohe tegelema kodakondsusest loobumise dokumentidega, sest meil polnud enam võimalik kauemaks jääda.
Varsti pärast seda soovitati Arvol Heliloojate Liidust välja astuda, loomulikult jälle vabatahtlikult. [ märkus: Pärdi liikmestaatus taastati 25. mail 2005 ].
Niisugusel vaiksel ja proosalisel moel, ilma koosolekute ja protokollideta toimusid tol ajal need dramaatilised sündmused. Niimoodi see süsteem töötas. Sellise taktikaga saavutati märkimisväärseid resultaate - asjade tegelik käik jäi varjatuks nii oma aja kui ka tänase päeva eest, nii Eestis kui ka läänes. Selle tõestuseks on mitmed hiljuti läänes ilmunud tekstid, mis "dokumenteerivad" Arvo Pärdi head elu Eestis. Seega on võltsimise pisik kandunud ka läände ning selle vastu on praktiliselt võimatu võidelda.
Kui ta tookord Heliloojate Liidust koju tuli, oli ta nii kahvatu, nagu ma teda veel kunagi polnud näinud, ja mul tekkis esimest korda tõsine mure, kas ta kodumaalt lahkumisest üldse üle saab. Läks ainult kaks-kolm nädalat, kuni me oma ärasõidu korraldasime ja tegime tühjaks korteri, millele oli juba pikk nimekiri tahtjaid (SIC!).
Me ei teadnud absoluutselt, kuhu me võiksime minna, aga meil polnud igatahes kavas jõuda Iisraeli, kuhu me väljasõiduloa saime. Kiirustamise ja erutusega jätsime mõned partituurid maha ja me ei mäleta enam, kelle kätte nad jäid. Kindlustamaks, et saaksime kaasa võtta need käsikirjad, mida me kõige tähtsamaks pidasime, läksime Kultuuriministeeriumisse, et lasta neile vastavad templid peale lüüa, piiril öeldi meile aga, et just nende templitega paberid ei tohi iialgi üle Nõukogude Liidu piiri saada, sest neid käsitletakse riigisaladusena (vt. töövihikud lk. 209). Õnneks lasti meid siiski kõigi asjadega üle piiri. Polnud aega nostalgiaks ega emotsioonideks - me pidime ära sõitma. Kõik meie sõbrad tulid meie juurde koju ja Mustonen isegi kogu ansambliga.
Siis me tegime kõik uksed lahti ja terve maja koridor oli muusikat ja pisaraid täis. Ma mäletan ühte suurt, tugevat meest, kes väga nuttis, kui ta meiega hüvasti jättis, ilma mingi lootuseta taas kohtuda. Üks mu tädi (Gruusiast) aitas meil pakkida ja toetas meid ka rahaliselt, sest meil polnud sellise reisi jaoks küllalt raha. Mu tädi saatis meid rongis kuni piirini ja kinkis mulle ühe sõrmuse ja paar puulusikaid, mida ma ei saanud aga endale jätta, sest selliseid asju ei tohtinud riigist välja viia.
Tallinnas me võtsime kaks taksot ja ütlesime lastele, et me läheme ümbermaailmareisile, aga lõpuks jõuame samasse kohta tagasi. Balti jaama oli meid varahommikul saatma tulnud üks inimene, Helju Tauk. Kõige erilisem lugu juhtus Brest-Litovski raudteejaamas, kus toimus piirikontroll. Kui me tulime oma kahe lapse ja väheste pakkidega, mida pidi kontrollitama, siis küsiti: "Kus teie pagas on? Kas see on kõik?". Teised inimesed, kes jaamas ootasid, olid nimelt tulnud kõikvõimaliku pagasiga, seal oli ka mööblit ja koguni üks klaver. Meil oli ainult veidi kohvreid ja needki pooltühjad! Me pidime need siiski avama ja sealt tulid nähtavale kassetid Arvo esimeste teoste salvestustega. Siis ütles üks kontrollidest: "Ah te olete muusikud! Mina olen ka Eestis mänginud." Siis tahtsid nad kohe neid kassette meie magnetofoniga üle kontrollida ja nii me kuulsime "Missa syllabicat", siis "Arbost" ja lõpuks ka veel "Cantust". Raudteejaam oli hiiglaslik kõrgete võlvidega ehitis nagu kirik ja meie olime selles tohutus ruumis parajasti üksi. Seal kogesin ma tõeliselt seda mõju, mida see muusika inimestele avaldab: äkitselt oli kõik nii normaalne, nii rahulik, nii ilus. Meie Miikael oli vankris, üks sõber oli meile tema jaoks kudunud uue kombinesooni, millest kõik naismiilitsad püüdsid lõiget võtta. Üks nendest viis meid teise ruumi, kus Miikael riidest lahti võeti, et kontrollida, ega midagi pole peidetud tema mähkmete vahele. Kõigist ikoonidest, mis meil kodus olid, olime ainult ühe kaasa võtnud, mis oli nii pisike, et mahtus Miikaeli jaki taskusse. Seda nad üles ei leidnud. Miikael hakkas aga nutma ja too miilits lasi meile tuua küpsiseid. See oli unustamatu stseen, pealegi saatis seda kõike Arvo muusika. Kõik läks hästi ja mõne minuti pärast astusime Viini rongile, teadmisega, et meid ootab emigrantide kogumise laager, kus oodatakse Iisraeli väljarändamise võimalust."



Arvo leidis sellele konfliktile võika süsteemi ja oma muusika vahel lahenduse ometi teisiti. Ma tsiteerin:
(Arvo Pärt Peeglis, lk. 43):
Enzo Restagno:
"Teie sõnad kõlavad otsekui parafraas kõige ilusamale Gustav Mahleri Rückerti laulule: "Ich bin der Welt abhanden gekommen" [Ma olen maailmale kaotsi läinud]
See teie idee varjatud konfliktidest all ägavast uuest muusikast tundub mulle väga huvitav. Oleksin tänulik, kui te seda lähemalt käsitleksite.

Arvo Pärt:
"Tegemist on täiesti isikliku küsimusega: ma olen jõudnud järeldusele, et minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest.
See ei tähenda, et ma oleksin ükskõikne selle vastu, mis minu ümber toimub, aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast. Olen selles täiesti veendunud. Kui me ei alusta iseendast, siis esimene samm, mille me astume maailma suunas, sisaldab suurt valet ja samas ka võimalikku agressiooni, mida me kaldume enda ümber külvama. On iseküsimus, kuidas seda oleks võimalik saavutada, aga kui lähtuda sellises ideest, omandab kõik uue vaatenurga, ja jus sellest tähenduses asun ma otsima teistsuguseid helisid. Sel juhul saab minu tee ise inspiratsiooniallikaks: see ei kulge mitte väljapoole, vaid sisemuse suunas, selle keskme poole, millest kõik alguse saab. Tegutsemise mõte on minu jaoks ülesehitamine ja mitte lammutamine.”


See lahendus on oluliselt erinev kui konflikti ületamine konflikti abil.
Pärdi muusika jätkab oma tasast teed inimeste südamesse ning vahest ehitab jälle üles need inimhinges õhitud katedraalid, mida inimene ometi vajab oma teel.

Kuid nüüd võrrelda meie aega Stalini ajaga, siis täna on kõik oluliselt ja otse vastupidi. Ometi on sellegi aja õdusas õhustikus õõnest õõva.
Öööördajate aeg selle kummalises kulgevas kultuuris on ümber.
Ometi on asju, mis tõusevad kui fööniks tuhast, omandades sedapuhku vaid konsumerismile iseloomulike sulgi, läikivaid ja ilusaid, ometi samadest juurtest kasvanud.
Õliste juhtkirjade järgi enam ei tulda öösel järele, õlised ööbikud ise ülistavad vabaduslaule. Kuid need laulud on kängitsetud nende kitsastesse käikudesse, mis õukonnas lubatud ning tahtmatult meenub "volno dõshit tselovek" fraas laulukesest
"Suur ja lai on meie maa".
Ei saa keelata muude laulude laulmist, neid lihtsalt ei panda tähele. Kes aga juba on sellele teele jäänud, neid tabavad ekskommunikatsioonide võlud ja vaevad.
Esimeseks argumendiks, kui mõni tüütus tähelepanu pälvibki, on alati psühhiaatria. Kas kirjutaja psühholoogiast teragi taipab, pole oluline. Meil on ju nii kaua sellel kaardiga löödud suud kinni ja miks mitte lüüa edasi?
Miks mitte nautida karistamatut ad hominemi viisil ja moel, millele reageerida ei ole ei eriti tark ega eriti tulus?
Mida enam aga ma sellise õukonnaööbikute tasase tsunfti sisemisse ilusse süvenen, seda kindlamaks saab mus veendumus, et tõsiseltvõetavuseks omasuguste kiidulaulust veel ei piisa. Teie verifikatsiooniks on vaja aega ja ebamugavust, enesest erinevatega suhtlemist samadel alustel, kui oma õukonnas või kambas. Kui sellest reeglit kaldutakse kõrvale ja algab gängide vaheline võitluse ilus elu, pole mistahes kiidukõnede saatel esitletud tunnuspabereist kasu: tõe soosingut sellega ei pälvi.
Eesti tillukese maamõisa õukonna kapell on väiksearvuline ja väheste arvu pillidega, neist pooledki häälest ära ja ammu roostes.
Õuelaulikud võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, neid on vähe. Neid puuri pandud linde, kes ennast selles maamõisa ülbes üksluisuses veidi halvasti tunnevad, täna õieti ei olegi.
Kunagi vahest oligi, praegu pole. Praegu on õukonna õuel õnn ja mõttetühjus õnnelikus sümbioosis seentega. Produktsiooni mõttes pole sellel sümbioosil väga vigagi, seen on seen ja kasvamiseks palju ei vaja.

Kuid loota, et sellelt pärmilt kasvab mõni tormilind, on vist liialt hiline. Varemalt, kunagi, kui painajad lihtsalt tegid mõne tugevamaks oma saatusest, polnud meie kultuuri seis sugugi nii hale. Praegune Eesti kultuuri topeltvõimetus seisneb juba pigem selles, et selle mõistjaid, aja olemusliku võimetuse mõistjat mõista, et öelda ju võib, aga tegelikult ollakse võimetu, selle mõistjaid õieti ei olegi.
Selleks peab olema natuke erilisel moel häälest ära, just nii palju, et selle kaudu väljendada öeldamatut, vaikust, ajastu kõige paremat ilmestajat.
Igal ajal on vaikus natukene isemoodi. Shostakovitshi aja vaikus oli kurjaendeline,
öö tühjus, milles kaugelt kajasid sammud.
Sada aastat tagasi kajastas vaikus tulevase tormi märke, tormihoiatusi.
Mida ütleb meile tänane vaikus? Kes suudaks selle helidesse panna nii, et selle pausides suudaksime mõista aja nägu?
Mulle tundub, et selleks on kaugelt kõlav vaikne liturgia kõige sobivam.


Bibliograafia:
1. http://www.siue.edu/~aho/musov/dmitri.html

2. Dmitri Shostakovitsh , "Tunnistus", eesti keeles 2002, ümber pannud Solomon Volkov
3. Shostakovich against Stalin: War Symphonies (vt. illustratsiooni).

4. Shostakovitshi kogu helilooming, näiteks 5.,7.,9. sümfoonia.
5. Taaveti psalmid).
6. "Arvo Pärt peeglis" .....ja tema muusika.