Mõõtu võtmas

Siin ma siis jälle olen, sealt kust alustasin: narrilaeval.
Kõikide asjade mõõt jätkab triivi inimkultuuri lipulaeval nimega Euroopa.
Irratsionaalse ratsionalismi mütoloogiline emaüsk hellitab meeldivalt. Kelle saatuseks on üsast väljatulek, leiab ennast pärast valulikku rändu hüljatuna kõrbes. Ei ole palju neid, kes julgevad laevalt astuda maale, ei olegi sõbralik see maa. Laeval on lõbus, laeval on elu. Kõrbe teeb ilusaks vaid see, et kusagil varjab ta kaeve. Kaevud vajaksid puhastamist liivast, kaevude ümber ehk saavad kunagi valmis ka aiad. Täna aga leiad enese kõrbes, sest enamusel on liiga palju tegemist. Pildil ei leia tea ühtegi õnnetut inimest. Mine räägi neile taevatähist, et laev võiks jõuda kuhugi kaldale, et seal ehk on Tõotatud Maa, mitte siin, selles umbses lahesopis? Ei saa mõõta merd ja sõita merd õieti see, kes on oma mõõdu aluseks võtnud iseenese. Kõikide asjade mõõt on tõde ja kõrvalekaldumised selle otsimise teelt ei saa viia laeva õigele teele. Laev jääb hulpima seniks, kuni ennast jumalaks pidav mõõt jälle vaatab üles, taevatähtede poole, oma peeglikest, kes teda meelitavalt kõige mõõdutundetumalt ülistab, loobub ja saab tagasi alandlikkuse. Ehk ei ole kultuuri lätetel valitsev religioon olnud kõige õigem viis jälgida taevast, jälgida tähti, kuid sellel vaateviisile oli vähemasti omane alandlikkus.
Humanismi aluslausest aluse saanud mõõdutundetu ülistamine paneb varem või hiljem maailma keskele kas MINA või MEIE. See kullatakse ja kuldvasika ümber algab orgia. Kainenemise hetkedel vahetatakse puuslikud või ideoloogiad välja, vaid see inimesekesksus jääb, kullatakse jälle üle ja orgia võib jätkuda. Seda mõõtu pole ju siis lihtsalt mõõdukalt tarvitatud. Ka kommunistidele ei olnud probleem mitte oma uskumistest, probleem oli lihtsalt idee vääritimõistmises.
See Meie on üldse väga salalik kullast kuju. Selle kuju taga, meie kõik koos, meie, eurooplased, mitusada miljonit arutut narri ühendanud oma arud, saab tegelikult võimu enda kätte ju see, kes näeb, et see kuju on ju õieti õõnes. Võta see võim ja naudi seda, kui oled omasuguste arusaajate omakasulistega tagatoas kokku leppinud. Ja laev jätkab triivi, tegelik siht on ühe väikese grupi egoistlik huvi, näiline siht aga kõigi narride ühine rõõm ja trall, tsirkus ja leib, mille lõppemist ei peeta võimalikuks. Mida küll mõtles Nero Rooma põlemist jälgides? Arvatavasti oli tal hea meel. Linn sai puhtamaks, Uue Rooma ehitised võisid alata. Impeerium sai ilusama näo ja Rooma esinäitleja ja laulja, hobuste võiduajaja võis julgelt tulevikku vaadata. Mida mõtlesid tulelontidena põlema pandud kristlased, see teda ei huvitanud. Miks nad siis panid linna põlema?
Ka enamikke roomlasi ei huvitanud see, et peeti vajalikuks hakata kummardama kedagi, kes ületab inimest, on temast peajagu üle, soovib piirata inimeste lõbu- ja võimujanu. Kristlasi lausa vihati, mitte ainult võim, vaid ka pööbel sai nende tagakiusamise abil tagasi kindlustunde, sest nende kummaliste sektantide käitumine häiris ennast kõige mõõduks pidava rooma kodaniku elu.
Mis Rooma riigist sai, on tänaseks teada. Seaduste vorpimine ja kolosseumide püstitused teda maailma haldamisel ei aidanud. Barbarite üle võis jagada ja valitseda küll mõni aeg, mitte aga kogu aeg. Kõige võimu aluseks said relvad, palgaarmee määras imperaatorid. Millegi eest surma minna tundus lausa perversne.
Kuidas saab inimene nii loll olla ja lihtsalt selle nimel, et Maa ümber Päikese käib, lasta ennast risti lüüa? Või mingi Jumala nimel? Või Tõe nimel. Küünikud, tõde tähtsaimaks pidav sekt oli samavõrd ohtlik, veelgi ohtlikum, kui kristlik ainujumal.
Viimasest sai teha veel riigireligiooni, tõekuulutajatest tuli riigile ainult tüli.
Agoonia jätkus sajandeid ja tänaseni ei mõista me, kuidas võis nii suur ja võimas riik hävineda.
Kuidas said uhked roomlased lasta enesele dikteerida tingimusi barbarist diktaatori poolt Kuhu kadus nende uhkus, kes valisid Senatisse hobuse? Põgenemine tõe teelt on algul meelitav. Hiljem muutub see vähkkasvajalaadseks haiguseks, valetamine ja variserlus võtavad kõikjal maad. Seda teevad parimini kriminaalsed, patoloogiliste hälvetega tüübid, ülejäänutel õnnestub see vähem.
Kiiresti leitakse, et parim viis valeimpeeriumi kindlustada on valetada palju, valetada suurelt, nii suurelt, et selles kahtlemine tundub lihtinimesele ohtlik.
Nii kujuneb värdvõim, millest lahtisaamine on väga valulik. Sest selle külge klammerduvad nii pööbel kui võim ise, oma olukorra tegelik hinnang neid ei huvita. Patoloogiline inimene ei ole huvitatud tõest. Ütle inimesele tõtt ja sa saad enesele vaenlase.
Nii et ärge jah ometi millegi muuga, kui see inimene, need narrid siin laeval.
Ärge otsige tähtedest tõde, ärge arvutage nurki, tugevusi, stabiilsusi. Ärge küsige, miks mõni laev läheb põhja ja mõni maja kukub kokku. Teie ainsaks ülesandeks on selle narri ülistamine ja kummardamine, looduse krooni iga iha ja tuju rahuldus.