Monumentaalmale

Malet mängitakse vahel ka mitte 64 ruudulisel laual, vaid ka avalikus ruumis ja ajas.
Malenuppude asemel on objektideks monumendid või sündmused ja käike teevad võimud, vahel ka sektandid, kellele üks või teine ajalooline isik on kivisse vaja kinnistada või kuupäev kalendris memoriseerida.
Eelmise sajandi monumentaalmale põhistiiliks said kahiavangud ja kahingud käivad tänase päevani seal, kus natukenegi lõhnab rahva iseteadvuse sümbolite järele.
Et aga see alati ei ole efektiivne, et tühjale ruudule või traditsioonilisele kalenderpäevale saab monumendi tagasi istutada, vähemalt siis, kui ajad muutuvad, on leitud paremaid võimalusi.
Aron Nimzowitschi "Minu Süsteemi" abil õppisid ka maletajad mängima positsioonilist malet. Tema poolt leiutatud etturikäikude tähtsus, eriti blokaadi mõiste olulisus on jõudnud ka monumentaalmaletajate avangurepertuaari.
Kui kusagil juba ettur ees on, on palju raskem teda sealt ära liigutada, kuna saab alati viidata "davaite zhivjom druzhno" põhimõttele. Iseenesest see põhimõte oleks hea, kui etturite jaoks sobivaid positsioone oleks piisavalt. Avaliku ruumi ja aja elemente aga ei ole eriti palju ja need saavad täis. Nagu arhitektuurimonstrumitegagi, mis ka ühel päeval vajaksid õhkimist, oleks päris hea idee mõni linn oma tobedatest monumentidest aeg ajalt puhtaks teha ja ehk kõige sügavamale kinnistunud puuslikud alles jätta. Kibe, aga linnaruum vahel vajab uuendamist, näiteks Tartu puitlobudikud võiksid kah olla väga olulised ajaloolised asjad, kuid linna ilule need midagi ei anna,
samas on ka kohata veidraid objekte, näiteks Meelis ja Vjatsko, mis otseselt väga ei häiri, aga natukene reostab küll. Mingil hetkel võib küll mõne objekti teiseldada ära, näiteks panna muuseumi ja kõigil hakkab kuidagi kergem.
Ka kalender vajaks vahel rohkearvulistest kalurite, ehitajate j.t. nimepäevadest puhtakslöömist, tsirkuse ja leiva ihalejate soovid aga ei võimalda seda.
Vahel vajame neid objekte siiski mingil ajel siiski, meie mõttelisi palvetunde on väga vaja. Kuid peamine ei ole siiski kirik, vaid see vaimne tempel, mis rahva hinges juba peab olemas olema. Selle vaimse templi puudumisel ei ole kivi ega kalendripuuslikel tegelikult absoluutselt mitte mingit mõtet. Enamikes usundeis on vaimse templi mõiste väga tähtis: budism, judaism, kristlus. Kui seda ei ole, ei ole ka monumendil ise mingit tähendust, ta on kullatud kuju, seest tühi ja õõnes ja võlts.
Ka meie rahva iseteadvuse tempel, mis oli kunagi olemas, on nüüd varemeis. Ta on varemeis Tartus, Raadil ja teda ei saagi endisel kujul enam üles. Selle asemel tuleb postmodernistlik irooniline irvitus selle lihtsuse ja siiruse asemele, mis Hurda järgijaid oma vanavara kogumisele ajendas.
Meie veel mõne säilinud iseteadvuse ilmingu monumendi püstituse katsed on lõppenud järsu kõrvaldamisega, kohimehed kohitsevad need viibimatult minema.Kalender aga on hõlmatud võõraste sümbolitega täidetud päevadest.
Avalik ruum sigitatakse kiiresti täis mingeid veidraid Vabaduse sambaid ja muid tobedusi. Vahel nad ei häiri eriti ja on koguni lõbustavad. Vahel häirivad.
Monumentaalmale kõige mobiilsemaks figuurideks on aga rändmonumendid. Neid liikuvaid figuure praegu maailmas veel väga ei ole. Kuid hea on, et meil üks juba on olemas. Selle rändmonumendi väärtus on tema mobiilsus ja modaalsus. Mobiilsus seisneb selles, et tema asukoht on seal, kus Soosaarel kunstimuuseum parajasti aetud on. Modaalsus seisneb selles, et pea on asendatav, kui nüüd käed ja jalad ja torso ka oleksid, oleks süsteem täiuslik. Iga päev uus lego objekt uuel asukohal uut usku õpetamas. Ja vahel saab puuduva pea asemele mõelda ükskõik kelle pea.Selle linna ajalugu jääb selle monumendiga seotud rändtsirkus kauaks kaunistama.
Nii et idee on õige, kohati lonkab teostus. Ka minu mõningased pieteeditunded hakkasid mässama ja mässavad senimaani, kui mõtlen, et kas ja kuidas kokku sobib Päts ja Lenin. Omamoodi mihklid olid mõlemad, aga täiesti eri ruumides ja täiesti eri mõõdetes. Nii et ei sobinud see pea sinna otsa, ei sobinud. Kuid Soosaare rändmonumenti võiks rakendada hästi positsionilises sõjas. Kuna veel 30-40 aastat Islandi platsile ühtegi mõistlikku kuju panna pole võimalik, võiks ja peaks Soosaare veoauto sõitma sinna, fikseerima platsi peata kujuga ära ja ootama aega, mil see pea Eestis või mujal sünnib. Siis kas kruvid otsa pea või vastupidi, mälestuse kadumisel selle üleeelmisest omanikust panna kohale mõni väärikam. Praegu sobiks selle pea asemele lihtne ja dekoratiivne lamp Tallinna linnaruumi illumineerima.
Igatahes mitte see, mida leegionärid ikka kas uksest või aknast Eestis püstitada tahavad. Hoidku jumal selle häbi eest!
Kõik kalendripäevad ei ole samaväärsed. Mõned jäävad kergesti meelde, on numeroloogiiliselt tähenduslikud. Selliste fataalpäevade numbrimaagia kütkestab sõjamängude harrastajaid.
Eriti võimsa maagiaga paistab olevat arv 6.
Kolmanda aastatuhande kuuendamal aastal elada ei ole järelikult kuigi ohutu.
Selle aasta sisse jäävad näiteks kombinatsioonid 666 kuupäevadena, või ka
09.09.06, kuna üheksat armastatakse ka kasutada.
Sõjatrummide tümin võib tekitada kiusatuse nendest mõne omadusi kasutada, jääb hästi meelde, tempel kogu eluks. Näiteks 911-ga oli nii, ja kui liita 911 ja veel üks (kahe sündmuse vaheliste päevade arv), saab 11.03.04 (Madriidi terror).
Londoni plahvatuste number oli 07.07.05 ja 21.07.05, veel pole selle kuupäeva omadusi välja toodud, aga kaks seitset ja ka 21. kuupäeva seitsmemaagia siiski hakkavad silma.
Muuseas, kui 11.03.04 le veel 911 liita ja veel 1, saame 09.09.06.
See võiks olla ainult mäng, aga see mäng meeldib sõjamängude harrastajatele vägagi.

Mida teha selle maa riigijuhil, keda need mängud ähvardavad? Või selle maa süütutel kodanikel, kelle elud selle mängu tõttu on ohus?
Loen Iraani presidendi kirja Usa presidendile ja leian selle olevat meeleheitekirja. Sa näed, et sinu maad ähvardab hädaoht ja sa ei suuda midagi teha selle vältimiseks. Tasasus vaid sillutab teed, ähvardused aga jäävad mõjuta, kui sellega ei kaasne reaalne jõud.
Massidele tehakse sinu maast paaria ja sinust paaria, demoniseeritakse igati. Sama saatus oota Chavezi ja veel mõningaid tõrksaid mujal Ladina Ameerikas ka. Sinu maa pommitatakse puruks, varandus tassitakse laiali. Rahvast on õpetatud sinu usku vihkama, kuigi sinu prohvet ei ole millegi poolest halvem kui Jeesus ja isegi peab teada suureks prohvetiks suurte seas. Maalt, mis oma põliselanikud halastamatult hävitas, ei ole oodata halastust, ei ole. Selle maa heasüdamlikelt ehk oleks, aga neid lollitatakse paariariikidest lähtuvate ohtudega igati.
Vaid Putinil on selle vastu julgust öelda, et hunt teeb mis hunt tahab.
Tahaksin väga, et see aasta jääks ajaarvamises üldse vahele või sedagi, et eksiksin. Õnneks ma ei tea, vaid arvan. Õnneks olen ekslik.
Vahest Iraan on liiga suur pähkel ja Chavez parem saak? Mine tea. Neil, kellel näpud sügelevad, need sügelemist ilma välise vastumõjuta ei jäta. Dollar muuseas korrigeerub ja korrigeerub. Pärast märtsi pole see järjest väärtusetumaks paberiks muunduv valuuta oma langust suvatsenud peatada. Aeg ei oota. Laual olevaid variante jääb mõnel järjest vähemaks ja vähemaks, kui tal neid eriti üle ühe üldse seal laual ongi.
Aasta muidugi olematuks ei haihtu ja inimkonna rumaluse kann paistabki olevat jälle täis, on ainult aja küsimus, millal see üle ajab, meie häbiväärseks mandunud demokraatia illusioonid põrmustab ja loob eeldused selleks, et heasoovlikud inimesed valitsema pääseksid röövlite ja jõhkardite asemel.