Vandenõudest

See kirjutis peaks olema sissejuhatuseks minu edasistele tekstidele 911-st, Estoniast ning
ka ameeriklaste kuundumistest, ometi mitte ühestki neist oluliselt midagi ütlemata. Nii imelik kui ka pole, olid just need teemad ajendiks minu blogi moodustamisele. Tänaseks on blogis aga ainult kaks kirjutist, uudis sellest, mis toimus Apollo usuga Ameerikas kusagil Pennsylvanias ning selle kommentaar.
Põhjuseks on ilmselt see, et püüdsin üldistada ja vastata küsimustele laiemalt. Miks inimesed teevad selliseid asju, miks nad usuvad ja milviis nad usuvad valesid? Seetõttu nende krimitoimikute juurde jõuan tasapisi, teema sisemise loogika kohaselt. Aeg tõsi, kohati käib kiiremini, kui minu mõtlemine ja kirjutamine, seetõttu vähemalt Estonia osas uuritud-refereeritud faktid üritan lähiajal blogi panna.
Kui nüüd edaspidi tuleb ette minu kirjutis, mille võiks lahterdada „vandenõuteooria” alla (kellele meeldib, lahterdagu juba kõik niimoodi, on endal lihtsam), siis pean eelnevalt vajalikuks määratleda mõned põhimõtted ja hoiakud, mida ei hakka enam üle kordama.
Termin „vandenõuteoreetikud” on arvatavasti valmis vermitud massimeedia jaoks, võimalik, et psühholoogilise ja ideoloogilise sõja katselaborites. See on üks meetod juba algselt verbaalse sildistamisega luua inimkonnast toimuva üle kriitiliselt arutlevate kodanike suhtes teatud eelhoiak. Järelikult selle termini kasutusevõtja võtab juba sellega omaks ka võimule teatud kasulikud hoiakud.
Tänase terminoloogia järgi „vandenõuteoreetikuid” esines ka vanal ajal, keskajal, ning ka uuel ajal, 17-20 sajandi algus, aga puudus selline silt. Nende kohta kasutati siis adekvaatsemaid mõisteid, tollase ideoloogilise sõja kontekstis, nagu hereetikud, küünikud, usutaganejad, ketserid, jesuiidid jpm... Ei ole olemas tänapäeval ega ei ole olnud olemas ka minevikus mitte mingisuguseid ühtseid või mõistlikke kriteeriume, mis võimaldaks välja eraldada need nn. „vandenõuteoreetikud” ja mittevandenõuteoreetikud. Kes väärib seda silti ja kes ei vääri?
Igal ajal on leidunud küll õuelaulikuid, kes neid kriteeriume püüab kehtestada, aga need kriteeriumid lendavad seejärel kõik jälle pidulikult uppi ja see teooria, mis varemalt oli hereetiline, muutub ametlikuks ja vastupidi. Praegu üritatakse selle terminoloogia otstarbekust põlistada mingisuguste asjasse absoluutselt mittepuutuvate psühholoogiliste süvaanalüüside abiga, aga ka „rangelt” teaduslike teooriatega võrdlemisega. Vahel juhtub, et see õnnestub, igasuguse kogumi teooria hulgas leidub nii õigeid kui valesid ja vahel juhtuvad valed teooriad ka vandenõuteooriate hulka, nagu ka „tõeliste” teooriate keskele.
On isegi õige, et valesid teooriaid on vandenõuteooriate keskel ilmselt enam. On õige ka see, et nagu igasuguste teooriate puhul on palju fanaatilisust, oma eksimuste mittetunnustamist ja muud säärast inimesele sügavalt omast. Ometi leiame kõike seda ka „tõeliste”, „rangete”, „tõeliselt teaduslike” teooriate seast.
Miks seda mõistet siis üldse kasutada? Ma näen ainukese mõistliku põhjusena võimu soovi saavutada juba ette teatud vaadete põlistus, kinnistus ja teatud vaadete hereetilisus.
See on psühholoogiliselt mõistetav, kuid samas ka sellesama oksa saagimine, millel me vähemalt sõnades ise istume. Teadus sai omale põhja alla raskes, pikas ja visas sõjas, kus ta võitis tänu dialoogilisusele, ratsionaalsusele, argumenteeritusele järjest paremaid positsioone. Praegune kisa-kära küll hiromantide, küll astroloogide, küll kuuskeptikute etc... aadressil ei näita ratsionalismi positsioone sugugi enam heas valguses. On see nõrkuse tunnus?
Kas enam ei osatagi täpselt nii, nagu Newtoni aegadel, võtta kätte sirkel ja joonlaud ja mõõta, võrrelda, valida välja parim hüpotees ja teooria ning konstateerida – ei, ma ei pea seda vaadet võimalikuks, siin te eksite, paraku siin on teil õigus.
Ratsionaalse teadmine on saanud võimutäiuse, mida kuritarvitatakse ja see kuritarvitus toob kaasa ka võimu enese korrumpeerumise, teadmise võimu mädanemise. Enam ei peeta vajalikuks iga väidet, hüpoteesi või teesi läbigi lugeda, rääkimata arvesse võtmisest.
Kui muidugi teooria on omaks kuulutatud, siis tema arendamine ja kontrollimine on põhjalikum. Siit ka hereetiliste teooriate suurem haavatavus, arendamatus ja võimalus hereetikute esinemistest leida üles hulganisti vasturääkivusi. Ometi ei tõenda see laiemas kontekstis siiski veel midagi.
Kui tavaliselt, poliitikaga ja võimumängudega mitteseotud teemade puhul vandenõuteoreetiliste vaatekohtade arv on suurem, nende veaprotsent aga ilmselt suurem, siis poliitiliste hereetikute teooriate seis on enamasti vastupidine: peaaegu alati saavad ühel päeval hereetikutest vähemalt mõned võimu ja hakkavad tümitama vastaspoolt. Kommunism-antikommunismi vana paar on näitesüsteem, õnneks hääbumas.
Kommunismi selle klassikalisel kujul siiski enam ei ole, on vaid mälestused.
Mina niisiis sellist sildistust enda ja ka teiste inimeste poolt esitatud teooriate või teoorialaadsete moodustiste üle ei pea otstarbekaks kasutada. Otstarbekas on aga vana hea ratsionaalne teooria väidete läbilugemine, kontrollimine, õige-vale eraldamine ja kontroll, kas on olemas mingi vastavus maailmaga. Vahel see vastavus on, vahel on üsna konstrueeritud.
Kui teadus tahab jätkata oma edukäiku, peab ta oma turjalt ideoloogid raputama maha. See on võimalik ainult ausa teaduse reeglite järgi mängides.
Siin on aga 20. sajandil tehtud väga ränki eksimusi, mis ilmselt ühel päeval saavad saatuslikuks ka teadusele enesele.
Vahel võib hereetiline teooria olla üsna vigane ja üsna kahtlane, aga isegi selle teooria sees on leida imelikke tõeivasid. Näiteks olin enne „Päikesemärgid” läbilugemist absoluutne astroloogiavaenulik kodanik. Sellest hoolimata leidsin ma oma tähemärgi kirjelduses kummaliselt hea kooskõla enese iseloomuga, olen märgilt Kaalud. Teine kooskõla ilmnes kaksikute kirjelduses. Kas saab olla juhuslik, et just Kaalud kirjeldusest leian lõigu, kus räägitakse, et Kaalud laps võib saada vitsa, kuna ta ei oska riietumisel valida, kumba sokki panna esimesena. Minu lapsepõlve ainukene (seegi sümboolne) vitsutamise kord (muidu tegin oma sigadusi täiesti karistusvabalt) on seotud sellega ja ma mossitasin vist terve päeva selle järel, kuna see oli nii ebaõiglane. Mäletan üliselgelt, et ma täiesti siiralt tahtsin riided selga saada, aga see kõik vajas KAALUMIST. On see juhuslik, kui ma tean ühte naist, kellega koos käimine oli väga raske, ta kõndis lihtsalt nii kiiresti. Ta oli loomulikult kaksik. See tähelepanek on jälle Päikesemärkidest. Tunnen ühte kaksik paari, kes hiljaaegu otsustas lahku minna. Ma ei võtnud seda eriti tõsiselt. Mul oli õigus, Päikesemärgid jälle aitasid. Minu laps on jääraplika ja ma ei tea ühtegi tõsiseltvõetavamat lahknevust tema iseloomu üldkirjeldusest. Jäärade ja kaalude üks ühine omadus, hoolimata vastandmärgilisust, on see, et kumbki tähemärk ei pea viha. Ka siin on mul enamasti õigus. Nii kaalud kui jäärad on alati tigedad asjaolude peale, eriti jäärad tigedad kaalude laiskuse ja mugavuse peale. Kuid alati olen leidnud, et erinevalt teistest märkidest jätkame koostegevust ja lepime (mõni eksistentsiaalne asi välja arvatud, loomulikult on ka mul jääradest vihamehi ja osalt isegi õigusega) ära.
See kooskõla ei saa olla väga juhuslik, ometi head selgitust ma tänini sellele ei tea. Kuhjakaupa leiab küll astrolooge lihtsalt põhjavaid kirjutisi, ometi pole kusagil kohanud seda lihtsat ja selget küsimust: kas seose postuleerimine sünniaja ja iseloomuga on põhjendatud või ei ole.
Ma ei näe kogu tänapäeva teaduse ranguse valguses mitte ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust sellise seose võimaluse eitamiseks, absoluutseks eitamiseks. Ometi pole selle küsimuse uurimisele tänapäeva teaduse meetodite abiga, k.a. korrelatsioonianalüüs, kuigivõrd tähelepanu pööratud. Olen kuulnud mingitest suhteliselt pealiskaudsetest analüüsidest, mille järeldused muidugi on ette teada, aga tõsisemat probleemipüstitust ja sellele vastamise katsetest pole kuulnud.
PS! Sain kuulda ühe nime, Michel Gauqelin, kes on selliste uuringutega tegelenud. Loomulikult on saanud tast astroloogide päästeingel ja paaria teadusmaailmas. Ometi peaksin selliseid mässajaid tarvilikuks, hoolimata sellest, mida ta tekitab inimeste rumalusest sünnitatud herilasepesas.
Teine samasugune kiusteema, mida ma meeleldi mõnede teaduseusksetega suheldes esitlen, on hiromantia.
Iseenesest ei pruugi vanas mõttes käejoontel neid tähendusi olemas olla, mida hiromandid omistavad. Ometi võib selles empiirias sisalduda oma tõeiva. Lihtsalt on olemas empiiriline seos, kasvõi geneetilise läheduse järgi, käejooni määravad valgud võivad olla lähestikku mõne olulisema valguga? Või siis lihtsalt määrab organismi teatud biokeemia teatud tüüpi käejoonte väljakujunemise. Näiteid võiks jätkata. ...
Kui ma suudan selle jutuga mõne tõsiteadlase välja vihastada, on see natukene tabanud sihtmärki. Ma arvan jätkuvalt, et avatud meel ja meie leiutatud ratsionalistliku teaduse kaanonid pärast mõningast kriitilist inventuuri on kandvad, aga teaduses ei ole vajalik kehtestuda tabudel. Pigem mistahes tabud ainult takistavad edasist uurimistööd.
Vandenõuteooria tähttäheline tähendus on teooria mingist vandenõust. Ka siin on selle mõiste rakendamine enamike selliste teooriate kohta lausa eksitav.
Näiteks minu poolt analüüsitavad ameeriklaste Kuul käigu pettus, 911 ja Estonia katastroofi kohta käivad teooriad ei ole mingit väidet vandenõust. Tegemist ei ole mingi vandenõuga, kui ma väidan, et Ameerika võim, tollal võimupositsioonil olevad isikud lavastasid pettuse inimeste kuundumistest, et jätta muljet venelastele oma suurest üleolekust.
Mingit vandenõu siin ju ei ole, tegemist on võimu sigaduse paljastamisega, kui teooria peaks õigeks osutuma. Ja vastupidi, kui valeks, siis on kõik kõige paremas korras ja ameeriklasi valitsevad õiged juhid.
Võim on suutnud juba ette selle teooria tõlgenduse pöörata selliseks, et see seab kahtluse alla võimu pühaduse aupaiste. See oleks siis tõesti nagu vandenõu, mingid väga kurjad isikud tulid kokku ja rikkusid ülimalt püha asja nimega Ameerika demokraatia ära.
Sellele liimile lähevad ka mõned hereetikud ise, kes küll ehk võtavad võimalust Kuu käigu lavastusest tõsiselt, aga tõsiste Ameerika patriootidena seda visamalt kaitsevad seda suurvõimu teiste sigaduste suhtes. See on natuke loomulik, aga väga eksitav. Kogu inimkonna ajaloo jooksul on võimud tegelenud masside petmisega ja sigatsemisega, et saavutada omi poliitilisi eesmärke.
Ka WTC ehk 911 puhul, kui teooria osutub õigeks, on tegemist võimupositsiooni kuritarvitamisega ja see ei oma midagi ühist olemasoleva korra, võimu või institutsiooni kukutamisega. Jälle on mõned hereetikud sellele liimile läinud ja nimetavad 911 mingiks eriliseks vandenõuks. Tegemist on lihtsalt ühe äärmusliku võimugrupeeringu sigadusega, kuid mitte mingil juhul vandenõuga, kuna võim on nendel nn. vandenõulastel ju kindlalt käes.
Estonia katastroofi kohta kehtivad samad sõnad – enamustes „vandenõuteooriates” Estonia huku põhjuste kohta ei kukutata midagi ega kedagi. Tegutsevad võimupositsioonil olevad isikud. Järelikult ka Estonia katastroofi komisjoni aruande kriitikuid ei saa kuidagi nimetada vandenõuteoreetikuteks.
Üksikud hereetikud muidugi jälle lähevad sellele liimile ja lasevad ennast nii ristida ja isegi kasutavad mõistet vandenõu. Kohati tekib mulje, et just sellised teooriad on mõnes ideoloogilise sõja laboris välja mõeldud selleks, et seisu segasemaks teha, suitsukatte loomise eesmärgil.
Pakun välja, et vandenõuteooria mõiste ei ole produktiivne, vaid ainult ideoloogiline stereotüüp ja selles mõttes kahjulik, kuna tekitab vaene ja vihkamisi rohkem, kui ravib.
On olemas ekslikud teooriad, väga ekslikud teooriad, õiged teooriad, osaliselt õiged teooriad, kaheldavad teooriad. Peaks olema piisav kogus omadussõnu, et iseloomustada teooriat.
On olemas mitmesaja aastane traditsioon, millega teadus on võimeline toime tulema igasuguste teooriatega, nende kontrollimisega ja tõestamisega või ümberlükkamisega.
Kui seda rutiini enam ei rakendata, küll aga produtseeritakse palju ideoloogilist põhku, on teadusel enesel midagi viga. Järelikult ei maksa ohkida, kui leiate, et jälle on juurde tulnud nende või teiste „ebateaduslike”, „pseudoteaduslike”, „vandenõuteooriate” pooldajaid.
Kui teadus ei ole võimeline adekvaatseks analüüsiks, aga minu kirjeldatud juhtumitel on adekvaatne uuring olnud puudu (tingituna poliitilisest seotusest põhiliselt, kuid mitte alati ei ole nii), siis on vaja teha ikka nii, nagu teaduslik ausus nõuab: vastata lihtsatele ja selgetele küsimustele. Oma emotsioonid tuleb jätta kõrvale, intuitsiooniga selliseid asju ei lahenda.
Kõigi 3 juhtumi puhul on küllalt palju lihtsaid ja selgeid küsimusi:
praegu ainult mõned näited. Inimeste kadumise küsimus Estonial on ilmselt üks lihtsamaid ja selgemalt sõnastatud. Sellise eksituse, nagu 9 inimese kadumine nimekirjast, tuvastamine on väga oluline, tegemist on siiski inimeludega.
WTC tornide kollapsite põhjuste väljaselgitamine on väga oluline pilvelõhkujate ohutuse küsimus.
Apollo Kuulkäigu kahtluste hajutamiseks oleks vaja selgitada, miks ei omanud mingit tähtsust Maa pildistamine, elementaarne tähtede pildistamine, küll aga osutus võimalikuks Kuul mängida golfi ja loopida vasarat? Sarnastele küsimustele mitteadekvaatsete vastuste saamine või teema taandamine mingiks eriliseks psühholoogiaks, mis valitsevat vandenõuteoreetikute peades, vaid suurendab kahtlusi. Ei ole olemas mingeid väga erilisi teooriaid ja erilisi paranoiasid. On täiesti tavalised inimesed on võimalike arvamiste ja hüpoteeside ja teooriatega, millest mõned võivad olla ekslikud.
NL ajal elanud inimestele peaks mõtlemisainet pakkuma ka vandenõuteooriaks ristitute pidev seostamine mentaalsete häiretega. Tegemist on võimu tüüpkäitumisega oma kriitikute suhtes ja iga inimõigusi ja vabadusi austav kodanik peaks hoiduma sellise käitumise heakskiidust või sellele kaasajooksmisest. Ekslike teooriate esitamine pigem näitab inimeste mentaalse seisundi head taset. Teadlane, kes oma elu jooksul ei ole suutnud välja mõelda midagi ekslikku, tuleks töölt vallandada. Eksimine on meie tunnetusprotsessi sisse kirjutatud. Ideoloogide sekkumine selles vallas on teinud „tõsised” teadlased seetõttu äärmiselt ettevaatlikuks ja ma kardan tõsiselt, et see võib kahjustada ka nende põhitööd.
Kuna hoiak hiromantia suhtes on see või see, võib jääda tähelepanuta mingi seose otsimine käemustri ja genoomi vahel, või millegi sarnase vahel. Kuna kõik põlgavad ära astroloogia, jäävad olulised, tugevad seosed iseloom – sünniaeg tähelepanuta ja elame teadmatuses edasi, postuleerides inimese iseloomu sõltuvuse vaid oma pärilikkuse komplektist, mitte sünni- või kasvuajast (või ka eostusajast).
Kuid hereetikuid tekib. Üheks selliseks hereetikuks on näiteks Enn Kasak ja küllap varsti näete, et tema piltki kustub teadusannaalidest ära, hereetikuid karistatakse alati karmilt.
Juba on Jaan Kaplinski pahandanud hereetiku peale, siin ja seal käib ohkimine ja hala selle üle, kuidas Pauksonid ja Mangid Eesti valitsevad. Kulla teadlased, see ei aita! Halamine Pauksonite üle ei aita näiteks Estonia aruannet parandada! Aitab ainul seal leiduvat küsimuste uurimine ja võimalik, et uue uurimise toimetamine, kus need küsimused oleksid vastatud. Minu senised kogemused kriminaalselt käituva seltskonna suhtes viitavad selgelt võimalusele, et väga olulised jõud on väga huvitatud katastroofi asjaolude varjamisest ükskõik mis hinnaga. Valedel ei ole väga pikki jalgu, lõputult ei saa valetada.
Pisut laiemas kontekstis võttes on nn. ideoloogiline võitluse terminite vohamine märk ajastu vaimsest kriisist. Dialoogilisuse asemele on tekkinud mingid erilised teooriad või vaated, mida ei kritiseerita, isegi kriminaliseeritakse. Vaimuelu mädandumine jätkub. Ma arvan, et kui tähelepanelikult jälgida, leiab selle peegeldusi isegi tõsiteaduse töömailt. Enam ei ole vaja teadusartiklis käsitleda probleemi kõiki külgi, enam ei ole vaja oponentidele põhjalikult vastata, neid austada.
Piirduda võib telegrammistiilis mõningate asjade postuleerimisega, jättes põhitulemid kuhugi lauasahtlisse, patenteerida asjad nii, et konkurent ei saaks piisavalt infot väite kontrollimiseks. Et taotleda raha, on täiesti lubatav bluffimine oma tulemuste osas ja oodatavate saavutuste osas. Ja nii edasi ja nii edasi....
Ikka ja jälle, kui mõni teadusdoktor tunneb meelehärmi Pauksonite ja Mangide suhtes, palun tal oma õu kõigepealt pühkida puhtaks. Endise füüsikuna ma tean, kui ideologiseeritud seegi teadusharu on olnud ja on jätkuvalt. Füüsikute, inseneride hulgast leiab kõige suurema protsendi hulga võimu aupaiste kaitsjaid. Mitte juhuslikult peeti meie kursust sõjalise kateedris omamoodi pailapseks. Need neetud humanitaarid, eesti filoloogid, ajaloolased olid aga kaafedra valulapsed. Mässajaid oli ka meil, kuid mingi märk see on:
reaalala valinud inimestel on hea võimalus elada om elevandiluust tornis. Humanitaaridel see võimalus sageli puudub. Hereetilisel füüsikul, milleks ka mina ennast pean, aga on raskem, kuna minusugustele valetada on keeruline. Kuidas organiseerida laeva põhjalaskmist ja leiutada teooria, mis ei ärataks kahtlusi, kuidas tolmustada pilvelõhkujaid, nii et taga ei paistaks traagelniidid? Mind on õpetatud vähemasti viis aastat otsima asjade toimumise õigeid põhjusi ja mind on ka õpetatud mitte valetama oma teadusharus. Seetõttu hereetiline füüsik kujutab endast kahtlemata ohtu, seda tõendab ka Andrei Sahharovi saatus Nõukogude Liidus.
Vandenõuteooriate vastase võitlus on sigitanud hulganisti fanatismi ja vaenu ja peab omama suurt kannatlikust ja empaatiat, et seda vähendada.
Mitte kõik ei visku muidugi kohe võitlema teooriatega, mis neile ei meeldi ja ei kuuluta ka kõike ohtlikuks või hukatuslikuks, koguni kriminaalseks. Enamik valib vaikimise. Kohati on see mõistlik, isegi mõistev või vähemalt mõista püüdev. Ka ma mõistan enam-vähem ja ei nõua tingimusteta tutvumist inimestelt sellega, mida nad ei taha, milleks pole võimeid, milleks pole aega. Ometi on asju, mis peaks ehk ületama inimeste valuläve. Estonia on üks selline juhtum, meil kõigil on tuttavaid, kes kaotasid seal oma lähedase. Ka Ameerika valitsuse oma kodanike mõrv, vähemalt hüpoteesi mõttes peaks seda olema.
Kõige tähtsam oleks ausalt mõelda ja keskenduda veidi nende sündmuste asjaolude uurimisele, samuti teie seisukohast erineva seisukoha aktsepteerimisele. Hea oleks, kui meie üle ei lööks pea kohal kokku emotsioonid, sellesse sohu olen sattunud ise ja ka mind on rünnatud sellel põhjusel. Teie ego otsib enesele kaitset. Teda on õpetatud, et inimesed on väga targad, väga head, väga hoolivad, et meil on ülimalt turvaline ühiskond. See turvaline lasteaia kujutlus vajab kaitsmist. Need kõik on valed, müüdid. Inimene ei ole väga tark, ta on vaid natukene targem, kui puu otsas banaane otsiv ahv. Empaativõime on väga hiline leiutis, kindlasti natukene omane ka ahvidele, kuid ta pole valdav. Nagu inimeste, nii ka ahvide hulgas leidub julmi ja hoolimatuid. Sageli sattuvad nad karja liidriteks. Juba 2500 aastat tagasi väljendas neid vaateid Buddha, seda tegid ka Kristus ja teised prohvetid: peaaegu alati on ühes või teises vormis tõdetud, et rumalad on meie inimkonnas ülekaalus ja peab tegema väga suuri jõupingutusi, et seda ületada.
Oma ego kaitse on väga visa. Otse uskumatu visadusega jätkab meel otsinguid, et saaks vanaviisi jätkata. Kogu ajaloo vältel on inimesed peaaegu alati olnud oma müütide ja uskumuste vangid ja meie aeg ei ole erand.
Mida võimekam ja tundlikum on inimene, seda parem on tal ka ego kohastumismehhanism. Järelikult ei ole midagi üllatuda, kui meie eesotsas on enamasti inimesed, keda on kõige raskem ümber veenda. Nad on oma edu muinasjutu vangid. Nagu Buddha nooruses, keda ei lastud tutvuma inimeste kannatusega, on üks keskmine eduinimene äärmiselt egoistlik, muretu ja konformistlik, kuna konformsus tagab talle hea kõhutäie, seevastu mässamine toob vaid kepihoobid. Julgeda eemale kõndida sellest edu vangikongist on määratud vähestele. Leidub häbiväärseid, ja üsna palju, kes oma käitumist lausa õilistavad. Nende arvates edu vangikongis kõik peavadki olema, et on lausa ohtlik sellest eemalduda.
Häbitult võetakse kivid ja loobitakse ausaid, häbitult laimatakse ja mustatakse kõigiti.
Järgmises ringis kujutatakse ennast vabadusvõitlejana ja dissidenti musta lambana.
Järgmine ring vaikijatest ei ole lihtsalt enam ego kaitse turvalises kongis. Nende kaitsemüüri lisandub meie-nemad vastandus. Nähes vaest või süütut kannatamas, arvab, et see on selles ise süüdi, tema enese edu on tema edemuse tõendus. Ta on ellujääja ja need, kes kannatavad, peavadki hukkuma. Meie evolutsiooni kõige olulisem jõud, koostöö ja empaatia, karja ühtehoidmisvõime viskab see jõhkard kõrvale ja arvab, et üksik suur nuiaga isane on see, kes üle jääb. Hukkutakse paraku karjakaupa, ellu jäädakse ka karjakaupa. Nagu ka vanal ürgajal, peab kari selliste liidrite vastu tõstma mässu. Neid ei saa usalda, nad on juhi rolliks liialt rumalad. Juht, kes tõstab käe oma karja vastu, mõrvab süütuid, tuleb võimult kõrvaldada. Ahvikarjades tavaliselt sinnani jõutakse, Jane Goodalli filmides on näha selliseid kunagisi liidreid lindpriina ja õnnetuna üksi dzunglis.
Ilmselt on peatselt käes see aeg, kui peame põhjalikult üle vaatama, kes ja millise moraalse ohiakuga inimesed on sattunud meie etteotsa. Eestis on liigagi selgelt näha, et sellise hallituse juhtimisel ei ole rahval mingit lootust jõuda hästi elavate rahvaste kilda.
Lõpetuseks: Vandenõuteooriaid tuleb käsitleda samamoodi, kui mistahes teooriaid, uurida, tõendada, verifitseerida neid kogu praeguse teaduse ja ka kriminaaluurimise kõigi vahendite ranguse ja järjekindlusega. Seni on ajalugu näidanud, et piisavalt põhjendatud uurimise ja ümberlükke korral pooldajate hulk väheneb alati, seevastu vassimised ja valed või ignorantne ülbe vaikus vaid suurendab teooria poolehoidjate hulka.
Küllalt sageli juhtub ka nii, et nii paljastub mõni oluline pettus või sigadus. 20 sajand paistab neist olevat pungil. Kõige suurem vandenõuteooria rahva vastu on väita, et praegused võimud planeedil käituvad inimestega ausalt, hoolitsevad nende huvide eest, üritavad parandada nende olukorda.