Ruhnamam

Kes veel mahti pole saanud, võtke kätte ja lugege ka inglise keeles internetis kättesaadav, tõsi, üsna konarliku tõlkega suurteos RUHNAMA läbi. http://www.ruhnama.com/rukhnama/id9.htm
Planeedil nimega Maa on üks riik, kus selle suurteose lehekülgi tsiteeritakse loendumatuid kordi iga päev ja iga tund. Selle riigi nimi on Turkmeenia. Kõrvuti Koraaniga, mis esialgu siiski veel on Ruhnama kõrval esimene teos moodustab see Turkmeenia Uue Kuldse Ajastu vaimse põhikava. Intellektuaalide ja teadlaste põhiline roll on taandatud selle suurteose põhimotiivide sügavale lahtimõtestamisele ja mõnele eriti edukale kiidukõnelejale ehk antakse võimaluse ka natukene soleerida. Kolmas aastatuhande tulek ei ole andnud asu mõnele riigitegelasele piirduda vaid poliitiku funktsioonidega. President peab andma teeotsa kätte terveks aastatuhandeks, kunagise suure ja võimsa, 5000 aastase ajalooga rahva jälle õilistatud rajale tagasi pöörame. Sellest selle teksti ilmumine, sellest selle teksti jõud.Miks Turkmeenia senist ajalugu kõrvalolijad pole nii suurena osanud tähele panna? Selle peale Turkmeenia luuletaja Jalaleddin Rumi kirjeldas meilegi tuntud elevandi motiivi: pimedad katsuvad elevanti mitmest otsast, mõni katsub lonti, mõni sabast, mõni jalgu, pidades neid suurteks sammasteks, mõni peab lonti õõtsuvaks puuks. Keegi ei saa aru, et tegemist on elevandiga. Niisugune lugu olevat valitsenud ka Turkmeenia ajalooga. Nüüd olukord paraneb ja varsti võime lugeda ilmselt juba korralikku, õieti mõtestatud ajalugu, mis valevaate turkmeenidest, kui sõjakatest ja suhteliselt harimatutest nomaadidest kummutab ning tõstab selle rahva positsioonile, mida ta kogu aeg on väärinud: mägedesse, kõrgustesse teistele teed näitama ja juhatama.
Selle elevandi motiivi päritolu mägisest Turkmeeniast on mulle tõeliseks üllatuseks, nagu ka Turkmeenide kauge ajalugu, nende poolt asutatud 70 riiki ja riigikest, nende poolt leiutatud ratas jpm... Juba see ainuüksi tasus ära Ruhnama saidi peal veedetud tunnikesed. Turkmenbashi lapsepõli pole olnud kerge. Tema vanaisa tappis Stalin, isa sai surma Kaukaasias sakslastega tapeldes. Ema ja vend ning õde hukkusid Ashabadi (tollal, praegu Ashgabat) maavärinas 1948. Visa noormees omandas Leningradi Polütehnilises Instituudis oma hariduse ja pühendas selle kõrval aega ka Turkmeenia tõelise ajaloo uurimisele. Iseseisvuse tulekuga, 22. augustil 1990, kus ka Turkmenbashi ilmutas erakordselt mehisust, nõueldes Jeltsinilt välja vabaduse, sarnaselt meie väikese maa suurtele vabadusvõitlejatele, algas ka Turkmeenias uus elu, Uus Kuldne Ajastu.Loomulikult pääses presidendi poeedivaim nagu tammi tagant välja. Kõik imperaatorid, kes on tahtnud, on oma kaasaegsete jaoks saanud surematuteks kunstnikeks. Nerost paremat kitarrimängijat, lauljat ja hobuste võiduajajat Roomas ei olnud. Turkmenbashy olevat oma päevikus pidevalt luuletusi kirjutanud. Nüüd sai ta võimaluse oma kogu aeg mõttes kantud teos paberile panna ja turkmeenidele kinkida.Niisiis seal kaugel mägedes, Turkmeenias on tõusuteel üks vaateviis, üks riik, prohvet Muhammediga võrreldavad karismaatilisusega juhitav. Jälgige selle maa samme, islamismi renessansiajastu üks kevadekuulutaja toimetab seal oma asja juba pisut intelligentsemalt, kui talibanistid. Meie naaberriigis Valgevenes võime jälgida sedasama, veidi lahjendatud kokteilina. Lukashenko valgevene rahva õnnetuseks ei ole nii suur kirjamees ja Ruhnama laadseid teoseid ei ole veel kirjastanud. Mine sa tea, äkki kargab ka temal kirjanduslik talent veel vanaduspõlves välja, nagu Brezhnevil? Täna aga piirdub Lukashenko kõnedega, vahel küll päris mahlakast soustis. Dermakraatiast on Luka osanud oma rahvast säästa. Imelik on see, et nendessamades meie süsteemi valinutes, tohutult erinevates, tohutult progressiivseates, “dermakraatlikes” maades idanevad ja võtavad võimust vahel täpselt, peaaegu äravahetamiseni sarnased tendentsid. Mõnest isikust üritatakse teha küll eluajal, küll pärast seda legendi peaagu sama jõulisusega, nagu see leiab aset Turkmeenias. Ka siin, massidemokraatia maades on tekkinud nii vajadus kui ka seltskond, kes vajab isakesi, suuri juhte, lagunevate perekondlike ja klanlike suhete surrogaatasendajaid, suurt Isa, Juhti ja Õpetajat.Kas Bush ei paista teile natukene sarnanevat Turkmenbashy-ga? Loomulikult meie siin mööname, et see on midagi tohutult erinevat, umbes nagu Euroliit on tohutult ja absoluutselt erinev suurest Nõukogude Impeeriumist. Aga Ikkagi? Hegellik spiraal küll, aga ikkagi.Millest siis selline pimedus massidemokraatia hääbumise talvele järgnevate pisi- ja suurdiktaatorite kevadekuulutuslike koputuste peale? Miks me tulevala palgejooni ei suuda nende riigikeste juhtide tegude näol ära tunda? Niinimetatud arenenud demokraatia kõdunud olek, selle tagant väljaturritav jõuetus, korruptsioon, absoluutne juhitamatus, küüniliste parasitaarsete tagatoaliste absoluutne laiutamine juba õige natukene külvab ka meie Eesti rahva hinges kahtlusi valitud suure vabaduse õnnistavas jõus. Nii leidsid ka meie paari demokraadi perfomantsid Valgevenamaal vaid väga loidu äramärkimist. Loomulikult ametlik meedia püüdis ja pingutas mis jaksas, aga need kommentaatorid... hämmastav, hämmastav, kuidas inimesed ei taha näha, kui tohutult erinev, kui tohutult parem meil Eestis võrreldes lukaga on kogu olukord. Meil on vabadus, mõne üksiku erandiga. Näiteks peab ühe silma väga kinni pigistama nende Lätis tegutsevate seniilsete huligaanides suhtes, nende vanade ja tüütute leegionäride suhtes. Ise juba 80, aga ikka veel kaklevad ja tekitavad Riias Vabadussammast ümbritsevat tara lõhkudes korratusi. Soov enda koletuid fashistlike tegusid, kunagist koletut soovi oma maad kaitsta ära märkida sellele sambale lilli viies sai karistatud kõige ägedaloomuliste vanakest kongitoppimisega. Neid oli nii 60 ringis olnud. Sellest naaberriigis meie demokraadid aga perfomantse ei teinud ja isegi hoiduvad piinlikult seda huligaanset episoodi kuidagi seostamast inimõigustega. Ikka peab teadma kah, mida võib ja ei või! Teine natukene piinlik episood leiab aset Austrias, Viinis. Seal peetakse vangis David Irvingut, inglise ajaloolast, II Maailmasõja ühte suurimat spetsialisti ja tal on koguni keelatud igasugune suhtlemine ajakirjandusega. Aga unustame selle. Meil vahest veel ei ole arenenud demokraatiat. Näiteks Prantsusmaal on. Prantsusmaal on see demokraatia saanud areneda juba üle 200 aasta.Ja tulemid on fantastilised: eeslinnades ümberpaisatud autod lõõmavad heleda leegiga, kord peegeldades islamistlikke probleeme, kord lihtsalt seda, et noored ei taha mõista et see asjaolu, sind võidaks iga päeva ilma mingite tseremooniateta ukse taha tõsta, et see kõik tegelikult on sinu enese huvides. Meie Eesti noored ja vanad armastavad liberaale ja lasevad ennast päevapealt vallandada, tänavale tõsta, klohmida ja kongi toppida, ikka nende enest huvides. Meie armastame liberalismi, laissez faire, võimu ja tööandja jagamatu laiutamise õigust.Midagi see lukade kamba esiletõus siiski näitab. Midagi on mäda, midagi on küps. Midagi on muutumas ja sellele tühjale kohale saavad väga ilusa ja teguse pesa ehitada igat sorti totalitaristlikud diktaatorid. Muuseas, nagu kunagi sotsialismiga võrreldes läks vastikutel kapitalistidel ikka hästi, tikub ka neil hästi minema Rahulikus kooseksisteerimise tingimustes tahavad diktaatorid massidermakraatiatele vaata et vägisi ära teha. Valgevene majandus areneb, ei ole laostunud, rahvas on rahul, kui üksikud, alati rahutud unistuste unistajad välja arvata. Pean ütlema, et ka mina oleksin see üksik unistuste unistaja nii ehk nii. Kuid enamik on rahul. See lahjendatud õigus käia üle mitme setme aasta kusagil valimisjaosknnas nende isikute koha peale risti vedamas, keda niikuinii ei tunne, ei kaalu seda üles. Sinu suur õigus võta toigas, kirjutada sinna peale, "Maha keskkonnaminister" ja minna Toompeale perfomantsi tegema, ei kaalu üldse midagi. See erinevalt Valgevenest on täiesti mõjuta - Sind ei nabita kinnigi. Kui just ei tiku Kentmanni tänavale. Ja ei loe üle mõne sõja ohvreid.Võime ju kusagil portaalis ennast tüütuseni välja elada, aga võime ka mitte välja elada. See ei muuda midagi. Võimu on meie arenevas demokraatias esialgu kindlalt pihku haaranud parasiidid, tagatoalised ja ei kavatsegi seda kellelegi loovutada. Kuid erinevalt Lukast korda nemad ei armasta Kord on nende vaenlane ja kes hakkab korda valima ja ka tahtma, see lüüakse kiiresti piruka pealt minema. Ei aita siis ka truualamlikud jõudemonstratsioonid sammaste kallal, korraga ei tasu liialdada. Rahvas on sellest aga väsinud, lõputult väsinud. Olgu üks, edev, rumal, aga olgu aus, siiras tümikas seal ees. Kui mul on valida, kas valida isik, kes suudab riigis kehtestada korra, või valida demokraatlikult need, kes selleks mitte kõige vähematki ei tee, siis valik ehk ei olegi enam nii hämmastav. Selleks ei pea isegi mitte idanaabri etteütlejaid abiks tarvitama. Rahvas valib ise kõige jõledama diktaatori, kõige suurema narri, peaasi, et oleks kord. Sest kusagil siin on piir, millest allapoole mitte ükski võim ei tohi minna. Riigis peaks olema tagatud elementaarne õiguskord. Neid elementaarseid valikuid vaagides võib üritada maakera peal toimuvat pisut laiema pilguga vaadata. Jälle maksan lõivu Pitirim Sorokinile, kelle mõningaid ideid siin kasutan. Kuigi mitte absoluutselt, võib enamik inimsuhteid jagada ära kolme peamise viisi vahel: perekondlik, lepinguline, vägivaldne. Tänapäeal võib kõigile neile vormidele ette kirjutada ka sõnakese pseoudo, lihtsalt kõik, mis paistab olevat kena perekondlik, on puhtakujuline vägivallasuhe, despotism, ja see, mis on lepinguline, on ka tegelikult vägivaldne, ja see, mis ehk võib tunduda vägivaldnegi, on tegelikult perekondliku suhte malli kohane. Perekondlik suhtevorm esineb mitte ainult perekondades, vaid laiemalt - religioosseteks sektides, mõnes eriti vahvas firmas, mõnes klubis, ühingus, parteis. Ideaalvariandis on perekondlik suhe sõpruse ja armastuse ideaalsuhe, ideaalperekonna mudeli põhine. Seevastu düsfunktsionaalse perekonna mudeli kohaselt lagunenud perekondlikud mallid on sama kohutavad, kui vägivaldsed suhtevormid, seega pseoudoperekondlik suhe, kus vorm on veel perekondlik, sisu midagi muud (Itaalia maffia). Kapitalismi peamine suhtlemisvorm on lepinguline suhe. See suhtlemisvorm oli kuni renessansiaja alguseni peaaegu tundmatu Õhtumaadel, aga võttis kiiresti võimust. Lepingulise suhte kõrgaeg oli 19. sajandil. Praegust aega ma julgeksin juba tähistada sõnaga pseoudolepinguline, kus selle lepingulise all on peidus kas mingit sorti tüng, mingit sorti juriidiline vägivald (sul ei jää muud üle, kui keep smiling ilmega oma orjatingimused vastu võtta). Sageli on meie ajastule iseloomulik tohutu juriidilise spämmile alla kirjutamine, kusjuures mõlemad osapooled tavaliselt ei adu, millele nad alla kirjutavad formaalses mõttes, küll aga teavad, mida see suhe tegelikult tähendab. Vägivaldset suhet meie nõukogude maal elanule ei pea seletama. Niisiis kõik need suhtevormid ei ole meie elus enam "päris". Isegi meie enese perekond ei ole päris. Kirjutame, lahutame, meie lapsed ei ole meil päris, vaid mingid juriidilise vaidluse objektid. Naine on vaid lepinguline partner teatud eluetapil. Demokraatlik vorm peaks sisaldama natukene ka seda perekondlikku komponenti, valitud ja valijate vaheline usaldussuhe oleks natukene nagu perekondlikku laadi. Aga ei ole, ammu enam ei ole. On maffialaadne suhe, kus sulle naerdakse näkku - no mine käi valimas, vali maffiosnik Spaghetti asemele Macaroni, äkki see parandab! Väga pikas perspektiivis, uskuge, parandab, näiteks nii 2000 aasta pärast rahvas lõpuks taipab ära, et mõlemad on pätid? Seda perekondlikkuse defitsiiti saab viibimatult ära kasutada ükskõik kes, kellel jätkub jultumust see kõdunud dermakraatia asendada puhtakujulise isikuvõimuga. Ja näete, see toimib. Lukat valivadki enamik, keegi ei taha enam midagi kuulda mingist imelikust valitsusvormist, kus hoolimata rahva rasketest valikutest alati saadakse omale ette kari korruptante. Muidugi on variant, et ka diktaator on korruptant, kuid tema eelis on see, et diktaator on üks ja tema nuumamine tuleb ikkagi odavam, kui kogu selle mitmepalgelise aferistide kamba nuumamine, kes ennast poliitikuteks nimetavad.Laiemas perspektiivis massidemokraatia aeg tundub olevat ümber vähemalt selle praeguses vormis. Võiks ju päästa selle demokraatliku vormi ajakohastamine, kuid ka siin on üks tõkend. Mida ka ei tee, mis riigivalitsemises ette ei võta, kogu sotsiaalse keskonna on üdini mürgitanud täielik künism ja variserlus. Väärtushinnagud on kollapseerumas, epikuurlik elu on muutunud kuidagi absurdseks, mõttetuks, peaaegu iseenese vastandiks. Siit algavad ilmselt 21. sajandi tegelikud, sisulised probleemid. Epikuurluses, oma ego vajaduste rahuldamises ei ole enam kuhugi edasi minna. Minusugune eestlane muidugi rõõmustaks veel praegugi, kui sattuks kaetud laua äärde pidutsema! Kuid see on juba sellise õhtusöömaaja laud, mis hommikuks kuulutab ette hoopis uute aegade saabumist. Aga esialgu on see vaid kujund, kuna ma ei näe otseselt uut "lunastajat" kohe kohe tulemas. Midagi peab veel küpseks saama, et see sünniks. Aga igal juhul on ka siis Peetruste rolliks vaid õhata, vaim on valmis ja ihu nõder, või vastupidi. Et ihu valmis, kuid vaimu polegi.
Kui nüüd meie Õhtumaadele seda lunastajat ei ilmugi, siis on üsna tõenäoline sattumine kas islamistliku või mõne muu vana religiooni uuenenud haru alla.
Isiklikult mina panustakas küünikute liikumse laadse sekti tekkimisele, sellistele Diogeneselikele inimestele, kes julgevad ikka ja jälle öelda igasugusele võimule - mine eest, sa varjad minu eest Päikese. Küünik Diogenese seda tegi ja Rooma võim lõpuks nende sekti sellega karistas, et selle ausameelse tõeotsijate sekti nimest tehti paaria, praeguseks hoopis vastandnähtuse tähistaja (ka mina kasutan sõna künism tänapäevases võtmes oma suure laiskuse pärast - peaks tegelikut vermima valmis hoopis uue sõna künismi asemel, et neid muistseid küünikuid lõpuks ometi rehabiliteerida. Ühtlasi rehabiliteeriks see ka koerad, sest küünikute algtähendus oli umbes nagu “koerlased”. Nende sekti auloom oli koer.) Selle üks haru on juba roheliste näol nagu veidike olemas, kuid esialgu on selle ökoloogilise liikumise kõige suurem puue kohutav ühekülgsus, umbes samalaade ühekülgsus, mis kommunismigi püha ürituse tegi juba sündides lombakaks. Frommi loosung - Omada või olla võiks saada üheks lähtepunktiks sellisele diogeneselikule liikumisele. Rooma riigis küünikud väga suurt populaarsuste ei saavutand. Nad olid liiga ratsionaalsed ja keerukad, evangelistide õpetus oli kergemini omastatav, paremini leviv. Tänapäeval võib-olla on olukord vastupidine, puhas usk kas selle vanas või mingis uues vormis ei suuda midagi peale hakata teadusega, ilma selleta kaasaegne inimene aga olla ei oska. Kui, kontreeriksid lakoonlased.