Silditu sildiga

Selle kirjutise ajendiks sai blogikonkurss ja hardad mõtisklused rahast. Kui hää oleks omada näiteks 10000 krooni auhinnaraha, millest maksta võlgu ja muid kulusid!
Kuid konkursitingimustega tutvumine tõi mulle pisukese pettumuse. Mul puudub silt ja ma ei oska ühtegi valida. NL aegade defitsiit siltide osas kummitab, aga kui olekski silt, siis väljapakutud sildid ei sobi. Isiklik see ei ole, isiklikku elu ma ei ole julgenud siia panna. Naine lööks maha, kui seda suppi, mis ise keetnud, teisi sööma kutsun!
Õnneks tema minu blogi ei loe. Kategooriliselt. Never.
Põhjus on selles, et tema mind näeb läbi. Ma olevat üks suur mull, ütleb ta.
Mina ennast läbi ei näe, ei saagi näha, selleks peab olema kaugkaamera ja ajusse istutatud biokiip. Järelikult mullitan edasi, seniks kuni muutun enese jaoks piisavalt läbipaistvaks.
Puhtpraktiliselt ta ei saakski blogilugemist teostada, kuna koduarvuti on okupeerinud isiklikud jõmmid (5a ja 3a) ja vahel ka Sekeldaja.
Tööalaselt ühe hädakisa ma kirjutasin, kuid see oli rohkem laisklemise kiidulaul, mis välja kukkus. Seega Laisklus võiks küll üheks sildiks olla. Tehnika ka vahel sobiks. Kuuuurijate viperused ja teibiga kleebitud kuumooduli pildid õigustaksid selle sildi kah ära. Nii jätkates sobiks kõik, nagu OÜ registreerimiselgi: panna kirja kõik, mis ilmas olemas on, küll midagi ikka pihta läheb. Tahad fotoblogi, leiad Sekeldaja, tahad tehnikat, leiad Sekeldaja, tahat filosoofiat, leiad Sekeldaja ....kuni mind ära lintsitakse.
Seetõttu käitun väidetavalt jaanalindudele omistatava strateegia kohaselt ja pistan selle koha pealt pea lihtsalt liiva. Aga edetabeli edevus kleebib külge nagu krediitkaardi võlg. Mõtled hardalt, et kontrollid finantse, aga tegelikult avastad, et ettenägemisvõime on enda koha pealt jaanalinnuga sarnane või isegi hullem. Otse loomulikult olen krediidiga täpselt limiidis, s.t. rohkem võlgu ei saa elada. Nii hakkas ka edevus lõpuks ikkagi külge.
See edetabeli maania lõppes (kui?) sellega, et kirjutasin üles raudse reegli mitte käia iga jumala päev seda positsiooni seal kontrollimas. Ja vahel kiikan ikka. Hea, et hoidun mingist loendurist, siis hakkad veel ei tea mida endast arvama. Koht kukub – jälle jama. Koht tõuseb, jälle jama.
Hetkeseis: sümboolne number 13. Veidi õiglasem oleks number 66.
Ühesõnaga, sellised asjad tuleb jätta kus see ja keskenduda sellele, miks kirjutada. Muidu tekib selline kirjutamise kramp, professionaalid nagu Epp Petrone, arvatavsti teavad seda täpsemalt kirjeldada.
Aga sõnasabast kinni võttes ja tõsiselt küsides: miks ma siis kirjutan? Üks vastusest kõrvalepõiklemise tee oleks viidata Väikese Printsi joodikule. Joon, sest on häbi, et ma joon.
Ma arvan, et minul on oma blogi tekkimise põhjuseks segadus. Esialgse segaduse minus on tekitanud maailmapoliitika sigadused, täpsemal uurimisel inimloomuse sigadused. Nii et esialgne probleem on selles, miks maailmas on nii palju valet. Sellest laiemad probleemid, kuna vale on vaid inimese loomuse üks väike osa, on küsimused, mida inimesed usuvad ja miks usutakse valet. Selleks peab hakkama tegelema inimeste sümboolse maailmaga – meemid, stereotüübid, müüdid, uskumused, tingrefleksid. Jõuad järeldusele, et kõikidest müütidest vabaneda ei saa, peab leidma kriteeriumi müüdi headuse jaoks. Jõuad järeldusele ka selles, et ennast ratsionalistiks nimetav inimene on nagu islamifundamentalistki sageli veel jäigemate müütide haardes, oma protseduuriliste reeglite ja stereotüüpide haardes ja see haare jäigeneb, süveneb. Me põhjame islamit, aga omi stereotüüpe ei taha tunnistada. Usume, et ratastega masinavärgi saab malet mängima panna või seda, et demokraatia masinavärk toimib ilma sinna sisse istutatud mängijateta. Selle segaduse oma peas proovin ma mingil määral ära korrastada või kirjeldada. Selline siht või ideaal, isegi kui teostumatu, paneb vaatama veidi kõrgemale ja igasugust olupoliitikat lipsab sisse vähem. Olupoliitika on kindlasti ka tähtis, ei saa olla vait, ku surevad linnud, ei saa olla vait Tartusse kinnistatava lennuraja sümboli osas, ei saa sageli jääda vait. Kindlasti püütakse sellel aastal väga palju teha sõjahüsteeriat, et legitimiseerida planeeritavat sõda. Eestlase tarkuse jäänukid paistavad paljudel peast pühitud. Nii tuleb siia ka sõjapoliitika kajastusi kindlasti, ma ei saa silmi sulgeda, silmad pärani kinni elada. Kuid kuidas ka ei ole, igasuguse sõja tulemused on tühised. I Maailmasõja kõige olulisemaks tulemiks oli Doktor Doolittle lugude valmisnikerdamine kusagil kaevikus. Ülejäänud tulemid olid kõik negatiivsed, tulemiks oli barbariseerumise algus, mida ei ole suudetud tänini peatada. Õhtumaade allakäigu lõppvaatuse algatas seitse kuuli Sarajevos. Kas järgmine vaatus ei ole mitte alustatud nende karikatuuridega? Väärikas põhjendus sõjale, kas pole? Kuid lootma veel peab. Veel saab pöörata võetud vaimset kurssi, kõik ei ole vältimatu. Selle pööramise teeb valulikuks muidugi valetamise lõpetamise vajadus, enesele ja teistele. See pole lihtne, kuna infomüra osakaal maailmas on väga suur. Peamine infomüra tekitaja on meedia ja peamiseks infomüra põhjuseks ei ole mitte informatsiooni üleküllus, vaid puudus, defitsiit, see, et kasulikku tuleb kasutuga varjata.
Informatsioonisõja kõige tähtsaim vahend on suitsukate, valetamine, mimikri.
Üheks põhjustajaks on ka demokraatia miraazh, näilise otsustusõiguse illusiooni hoidmine. Järelikult peab hakkama ennast välja juhatama meedia poolt pakutud prillide haardest. Selle väljajuhatamise üheks teeks on ka blogosfäär, ülevõimendatud mõttetutest uudistest loobumine ja mõtestatute minimeerimine, enesele olulise defineerimine. Suurte sümbolite asemele tulevad väikesed, isoleeritud, kuid inimestele enestele olulised sümbolid ja meemid. Suurmeemid, üle planeedi levivad vähkasvajalaadsed propagandistlikud stereotüübid aga manduvad sisutuks lalinaks, millekski teadusliku kommunismi aegadest tuntud igavaks mögaks, mida keegi ei mõista, ei rääkija ega kuulaja.
Niisiis, sildi valikuga ma hakkama ei saa. Valida enesele sobivat puuri tänapäeva müütidesse müüritud maailmas ei ole sugugi kerge.
PS! Tänasest saab mulle meilida, ssekeldaja@hot.ee .
(sekeldaja@hot.ee hoopis teine persoon, nii et olge hoolikad s-dega).