Eesti Rahva Muuseumist, emotsioonidega

ERM-i ümber toimuv on Eestis üldiselt toimuva peegelpilt. Siin on puntras koos nii meie korruptiivsus, mugavus, ükskõiksus, alaväärsuskompleksid, kadaklikkus, marurahvusvahelisus ja lõpuks muuseumi probleem ise: olla olemas, pärandada eesti talurahvakultuuri mõtteviisi järeltulevatele põlvedele, hoida ja arendada praegustest mõtteviisidest parimat, Eestile omast jpm….

Sain ERM-i arengutest teada alles uuel aastal. Muidugi on ka see minu ükskõiksuse, harimatuse, informeerimatuse vili, kuid mitte ainult. Ka see on sümptomaatiline, et inimesi, avalikkust informeeritakse alles siis, kui võistlus käib, auhinnad kusagil ära jagatud.

Et peitemäng oleks täiuslik, on ERM arhitektuurikonkurss väljakuulutus muidugi netis olemas, kuid see on ka kõik. Kõik muu meedia on olnud selle teema osas üksmeelselt vait. Ometi peaks teadlik meedia suutma tähtsustada sellist küsimust ja andma avalikkusele ja kultuuriavalikkusele eelinfot, tausta ning suutma peegeldada arenguid. Midagi sellist ei toimunud. Teisejärguliste pseudokultuuriküsimuste üle käib kõva taplus, muuseum ei huvitanud kedagi. Ilmselt pärast nädalast vihast arutelu praegu nii jääbki.

Käisin kolmapäeval seda projekti ka vaatamas. Teen ehk seda veelgi, sest niivõrd lühikese ajaga ei saa luua enesele mingit head pilti. Esialgne pilk ütles, et ei meeldi see lennujaama raja kujund, ei meeldi. Ei meeldiks siis ka, kui Tartus poleks iialgi olnud kaugpommitajaid, eriti vähe meeldib ta nüüd. Vägistajaga ei lepita. See pikk triip, pommitajarada risustab selle ruumi kuidagi vaimselt ja moraalselt täiesti ära. Metsarahva kultuur panna steppi sobivasse kujundisse. Vaid stepp võib sellise kujundi alla neelata, meie kultuuri sinna vägistamine on topeltmõnitus. Topeltmõnitus on selle kultuuri järelmi mõnitav suhtumine selle kultuuri eksponaatidesse, lugege allpool Berk Vaherit ntx.

Funktsionaalselt peab selle nimel inimesed toppima punkritesse, akendeta ruumidesse tööle. Ebamugavaks muutub logistika, külastajatelgi pole alati hea meel läbi vantside 1 km. jagu ja enamgi. Ehituslikult ähvardab kallis ekspluatatsioon, rääkimata ehituskuludest, fondipindu on üldse väga vähe, pikka toru mööda edasi tagasi tassimine mõttetult kallis. Kõrvalt on võtta täiesti häid ja vähemalt rahuldavaid projekte, aga valitakse selline äratüüdanud kujund, lennurada, mis pole isegi mitte originaalne, rääkimata ilust. Ega ei olegi väga palju lisada. On funktsionaalset, ilusat ja mugavat kaasaegset arhitektuuri ja on lihtsalt ideeprojekte, mis ei tööta, on aga ka vildakaid ideid, mis isegi ideena ei tekita mingit vaimustust. Konkursi käigus on leida kõiki võimalusi, Sõlg näiteks väga sümpaatne, Gems teise koha saanuna samuti.

Tõsi, ideaallahend oleks võtta perspektiivi ka Raadi lossi taastamine, isegi kui mitte originaalkujul, siis mingil originaali meenutaval kujul, peegeldaval kujul, panna seal juures olev mõisakompleks ka elama.

Lisan vaid teemaga tegelemise käigus kolmapäeva õhtuks kokkukogunenud lingid ja mõned iseloomulikud, peamiselt hajaarvamised siit ja sealt, mitte mingeid põhjalikke lähenemisnurki ei ole, v.a. Karin Hallas-Murula ja Valdo Praust. Täpsustusi selgus ka, näiteks täpsustus seegi asi, et see konkruss EI OLNUD TÕELISELT RAHVUSVAHELINE.

EU sisene konkurss oli, norrakad löödi näiteks konkursilt välja (vt. Link. 1, küsimused vastused kõige algus (lõpust)).

Ikka ja jälle pean põrkuma sellega, et inimesi, keda arvad suhteliselt mõistlikeks, ei saa sellisteks enam pidada, pärast seda, kui loed tõeliselt läbi, mida nad on suust välja ajanud. Asi pole mitte ainult arvamises. (Vaimu)aristokraat jääb aristokraadiks isegi siis, kui pead temaga pidama duelli. On vaja arvata, kuid arvamise jaoks on vaja valida moodus ja viis ja kui inimese sõnaseadmise viis meenutab 40-ndate aastate külvivolinikku, pole edasi enam millestki rääkida.

LISAD:

Lingid:

Arhitektuurivõistlus.

1. http://www.museumcompetition.org/et/

2. http://www.erm.ee/?lang=EST&node=753

(ERM võiduprojekti tutvustus)

Päevaleht

3. http://www.epl.ee/artikkel_309673.html

(„Selgus Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse võitja”

4. http://www.epl.ee/artikkel_309674.html

„Ekspert taunib konkursi tulemusi”

5. http://www.epl.ee/artikkel_309703.html

JUHTKIRI: Rahu Eesti Rahva Muuseumile

5. http://www.epl.ee/artikkel_309708.html

KARIN HALLAS-MURULA: Abielluda vägistajaga?

6. http://www.epl.ee/artikkel_309709.html

WINY MAAS, ANDRES ALVER: Muuseum ei pea viitama suitsupääsukesele

7. http://www.epl.ee/artikkel_309721.html

Muuseumihoone autorid: minevikuga tuleb silmitsi seista

Taustaks kaugemalt:

8. http://www.epl.ee/artikkel_308634.html

„PEETER OLESK: Meie ja muuseum”

Postimees.

9. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/188987.php

Tõeliselt rahvusvaheline muuseumiidee ammutas inspiratsiooni lennurajast

10. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188991.php

Võidutöö tekitas masendust (Karin Hallas Murula, ekspert)

11. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188988.php

Žürii hinnang ERMi maja konkursile: põnev, kõrgetasemeline ja korrektne

12. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/188992.php

Direktor eelistab teiseks jäänud tööd

13. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/uudised/188990.php

Võitjaarhitekt Dan Dorell: Raadist võib saada põnev paik

14. http://www.postimees.ee/170106/esileht/arvamus/189015.php

Taastamatu mõisa asemele uus muuseum

15. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188989.php

Sümboolne, ajatu ja atraktiivne

16. http://www.postimees.ee/esileht/kultuur/index.php
Minister Palmaru ja arhitekt Murula vastasseis

17. http://www.postimees.ee/180106/esileht/arvamus/189140.php

Vaidluste vari

18. http://www.postimees.ee/180106/esileht/189151.php

Võidutrio lubab ERMi uue maja muuseumile kohaseks kujundada

Delfi, Lauri Vahtre

19. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=12027698

Uue majakoletise ootel

Muud (ajalugu, taust.)

20. http://sekretar.ee/154259art/

(Intervjuu Agnes Aljasega, ERM avalike suhete sekretärgia. Lihtsalt taustana, kust võiks saada täiendavat infot.

21. http://www.ekspress.ee/viewdoc/2818EB255CE65A2AC2256D2D005A3C21

Poliitiline labajalavalss Eesti Rahva Muuseumiga (Eesti Ekspress, 21.05.03)

Viide toimunud konkursile, mis tundus olevat edukas.

22. http://www.mois.ee/tartu/raadi.shtml

Raadi mõis, mis see oli, ja mis ta nüüd on.

Mõningaid kommentaare (incl. Sekeldaja)

Berk Vaher [9.] 17.01, 16:58 nr. 94

„Me elame 21. sajandil ja maailmas, kus kultuuridevahelist suhtlemist peetakse vastastikku rikastavaks tegevuseks. Mõte, et kogu uus arhitektuur peaks joonduma 19. sajandi eeskujudest, on tagurlik. Ja nurin selle üle, et just välisarhitektid võitsid ERMi konkursi, on lausa profašistlik. Eesti Rahva Muuseum olgu ennekõike olnu mõtestaja ja tähenduselooja tänases ja homses, mitte tuhandete kappade ja kopsikute ladu.”

Päevalehe Karin-Hallas Murula artikli [5. 31-60, 17:36 ] kommentaar on veelgi räigem

„See sõnavõtt esindab lämmatavat tagurlikkust, mille järgi eesti rahva põhivastutuseks justkui olekski ilmas ringi santida ja paiseid lehvitades oma kurba elusaatust kurta. Ometi on selle igas mõttes söötis maaga võetud ette midagi elustavat - ometi on Tartu kanti tekkimas üks maailmaarhitektuuriline rajatis. Eesti Rahva Muuseum ei tohi olla pelk kopsikuladu, vaid peabki olema siinse kultuuri sild maailma. Just Hallas-Murula retoorika glorifitseerib okupante, sest sunnib meid ikka nende tahtmise järgi tegema ja nende ees koomale võtma, isegi kui nad ise seda ruumi enam ei vaja.”

[10, 17.51 loeme samas stiilis]

„Karin Hallas-Murula hüsteeriline retoorika toob judinad ihule. Võidutöö olevat ideoloogiliselt vastutustundetu! Mõnitavat meie rahvusaateid! Ent just siis, kui jätaksime tolle vana lennuvälja ala kasutamata, määraksime selle endiselt okupantide alaks. Kuid see on meie maa - meil on mitte ainult õigus, vaid kohustus seda taaselustada ning tänase ja homse huvides rakendada. "Memory Field" on ses osas väga põnev lahendus.
Mind masendab see, kuidas marurahvuslased normaalset elu edasiminekut mingite mineviku painetega lämmatada üritavad. Just selline kramplik kannataja ja allutatu rolli kapseldumine ja oma vermetega liputamine on rahva arengu ja elujõu suurim pidur. Saame ükskord julgelt maailmarahvaks, kes ei kerja kogu aeg kaastunnet ega kisu masohhistlikult oma haavu lahti!”

Winy Maas [6. artiklist]

„Īürii oli seisukohal, et võidu-tööks peaks saama töö, milles rõhutatakse seda potentsiaali aktiivsel ja progressiivsel moel ning kus arvestatakse kõnealuse kultuuriobjekti vastutusmäära olulisust. Samuti oodati, et võidutöö annaks oma panuse avalikku keskkonda avaliku ruumi aktiveerimisega ning valiks üldtuntud eestipärase teema, mis aitaks edendada arutelu Eesti ajaloo üle. See teema tuleb ellu viia rahvusvahelisel tasandil, tõmmates Eestile tähelepanu laiemas kontekstis.”

Ibid….

„Īürii otsis võidutööks tööd, mis määratleb uuele muuseumi(kompleksi)le aktiivse rolli uues tekkivas, rahvuslikke piire ületavas ülemaailmses popkultuuris, suutes muuta senise üsna passiivse, ”tolmuse“ hoiaku muuseumi suhtes aktiivseks, koguni ”moodsaks“ hoiakuks, mis tõmbab ligi noort põlvkonda ja mis on toimiv ja konkurentsivõimeline rahvusvahelises kontekstis.”

Andres Alver:

Kaua me põeme seda nõukogude aega!

[5.]

…muuseumi direktori Krista Aru palve:

„laske meil lõpuks rahulikult oma päris kodu valmis ehitada.”

Sekeldaja (Rohkem Vaheri partorgitekstist inspireeritud kui ERM-st, kus tahaks olla veidi konkreetsem ja asjalikum)

Eesti rahvakultuuri mõtestamine kui hunnik kulpe ja kappasid on tõesti tagurlik, jah profasistlik, millelt vaid kübe on jõudmine tõeliselt fashismi mida NL aegadel terve Eesti täis oli ja mille sugemeid metsadest kuni rezhiimi lõpuni ikka leida oli
me elame juba 21 sajandi mälulennuväljadel, kus kappadele ja kulpidele on eraldatud vaid punkrisalved ja nende hooldajad suitsutare soolised peavad vegeteerima pimedates keldrites ja peavad nagu rotid keldrist vaatama uute ideede ära ja pealelendu üle Uue utoopia pooluste mõistmata ja teadmatagi, milleks need ideemonstrumid, kuhu ja kellele, sest see on strateegiline piirideta Euroopa joon ja selle üle mõtisklemine ja arusamaamine kolumatsidele võimetekohane ei olegi,
peaasi et oleks tõeliselt rahvusvaheline elik marurahvusvaheline, ja mõista saab seda ka vaid tõeline inimene, tõeline lendur.
Paraku igale mõttelendurile ei ole ka siiski saatuseks soost välja roomata, ei ole.
võib ju viirastuda megalomaanseid visioone, soo jääb sooks ja mülgas mülkaks
mats jääb matsiks
ja orjavitsa ümbernimetamine viljastavaks kultuurikontaktiks kõhtu täita ei aita
tõsi, kui hoiad suu kinni olevat, jääb selg ometi terveks
roomata roomata roomata oli ka Maresjevi deviisiks, ja näe, saigi kargud ja lendama
nii et lootus jääb, et seal kus algab arhitektuur, lootus ei lõpe.

Valdo Praust

[10.] Olen nõus, et tulevases projektis tuleb puudujäägid kõrvaldada.

Puudujäägid on muide järgmised:

1. Kui midagi Raadile planeerida, siis tuleb igal juhul lahendada kogu mõisapargi ala kompleksselt. Sh ka maastikul ja järve kaugvaatel domineerivad lossivaremed.

2. Lossivaremete kui arhitektuurimälestise kasutamine on võimalik kahte moodi - varemed korralikyult konserveerida või mõisahoone taastada. Mõistlik on kasutada teist varianti, sest miks peaksid Eesti Rahva Muuseumi dominendiks olema varemed? Sümbolsena võttes - Eesti on varemetes?

3. Kõik uusehitised, mis Raadile kui vanasse mõisasüdamesse püstitataksem peavad harmoneeruma mõisa ehitistega, sh taastatava lossiga. Mainitud klaaskast seda ei tee!

4. Kuna selge on see, et taastatavasse lossi muuseumi ära ei paiguta, siis oleks mõistlik kavandada uus hoone lossi juurdeehitusena või äärmisel juhul lossi lähedal asuva ehitisena, mis on (külastajate ja muuseumitöötajate liikumise jaoks) ühendatud taastatava lossiga maa-aluse galerii kaudu.

5. Hoone ei tohi stiilit minna vastuollu lossiga ja ei tohi temast "üle domineerida".

Kui need 5 puudust saaks kõrvaldada, siis võiks ju ehitada ka. Kui ei, siis see on mõisa-arhitektuurila ja -pärandile näkku sülitamine.