Mikk lahkus

Kurb, aga väärikas oli eilne Eesti TV hüvastijätte Mikuga.
Nii nägin minagi, reaalharidusega kultuuribarbar, lõpuks ära ühe klassikalise lavastuse, Shapiro “Kolm õde”. Vahel on hea olla selline, kes sellel õndsal ajal, kui see lavastus sündis, kolas olümpiaade mööda, seejärel aga, kui see lavastus telekapurki pandi, arvutas integraale ja muud säärast ning oma kultuuritaustast ei tasu isegi rääkida: seda ei olnud. Sest tollal ma poleks sellest pikast tekstist mitte midagi aru saanud. Ühe linna ajalugu aga ma mõistsin tollal vahel isegi paremini, kui nüüd. Iga asja jaoks on oma aeg. Mulle oli näidendis kõige olulisem praegu dialoog veidi Kogujalikku filosoofiat esindava paruni ja unistaja Vershinini vahel, kellest kumbki vahest ei pidanudki selles lavastuses ümber kehastuma. Unine Tartu oma 100000 elanikuga minu telekapurgi kultuuritaustana, kusagil sajand hiljem Tsehhovi provintsilinnakesega võrreldes, osatades Vershinini unistusi parimini, kui miski muu. Kõik tahavad ära. Moskvasse, Tallinnasse, Helsingisse, metropoli. Dekadents ja mandumisele andumisele maailma satiir ja kurbus. Maailm, kus elavad noored naised ei taha maailma sünnitada mitte ühtegi last. Selle kõige juures ollakse, ime küll, enda arvates suurimad maailmaparandajad.
Küllap paljudel tuleb aru, neist saavad tavalised tarbimisühiskonna kodukanad, keda nad täna nii hirmsal moel põlastavad. Kuid paljudele jääb saatuseks nende kolme õe kombel oodata, oodata, oodata. Ja tahta ära. Moskvasse, Helsingissse, New Yorki, sest elu ei ole lõputu ja valikud peab tegema nendesamade Parunite või Vassili Ivanõtsite seast. Mis võti avaks nende noorte neidude südamete uksed?
Näidendi taustaks aga samal päeval viimane hüvastijätt inimesega, kelle kohta ei pea ütlema rohkem: Mikk.
Nagu Kerese kohta Paul, või Viidingu kohta Juhan. Paul on surnud, Juhan on surnud, Mikk on surnud. Minu õnn on olla olnud selliste inimeste kaasaegne.
Rahval on olemas instinkt, mis prohvetid ära tunneb. Pauli, Juhani, Miku tähendust mõistad kuidagi hetkeliselt alles ja JUST siis, kui neid enam ei ole. Meie imeliku rahva prohvetid ongi tavaliselt näitlejad või luuletajad.
Mikul oli jumala and olla suur näitleja. Tema hääl ei unune. Sellist häält omavale isikule ei ole antud seda häält mitte juhuslikult. Ta peab olema sõnumitooja, meie unisesse kultuuriprovintsi, veidi lootustandvamamaga tsehhovlikust provintsimülkast, vastamisi vanduvate eestlaste keskele. Seda rolli mängis Mikk hiilgavalt.
Mis oleks, kui seda Kolme Õde mängitakse veel kord kolm sajandit hiljem? Kas inimesed oleksid siis muutunud? Mis on saanud selleks hetkeks Tartust? Kas Masingul on õigus: sel hetkel ei pruugi maakeral olla mitte ühtegi eestlast? Mingi kild kusagil Võro lähistel vahest veel vegeteeriks, vanade memmede külakene mõnesaja tudiseva elanikuga. Mis saab Jurjevist Versinini oodatud õnneajal? Multikulti paradiis?
Kuidas kirjeldavad Tarto/Jurjevi linna tulevased elanikud oma eellasi, praegusi dekadente?
Nagu Kanti kunagises elukohas Köningsbergis tunnevad sealsedki multikulturistid kuidagi ähmaselt vajadust jälle minna kuhugi ära ja jälle otsida kadunud identiteeti.
Unistada ja kannatada. See jääb. Mis keeles ja meeles seda teha, see vahest polegi kõige tähtsam. Elu on alati I-me-line!