Maailma loomismüüt ja perpetum mobile

Kõigepealt kõigile head ilusat, uut, parimat, edukat, ülimat uut aastat!

Et parimad ümbersünni kavatsused ei jõuaks maha mattuda, alustan minagi kibekähku
loomismüüdi uurimist.

Kujutlus maailmast kui igavesest igiliikurist, igavesti pöörlevast masinavärgist, millele tuleb anda vaid algtõuge, paigaldada õigetele kohtadele õiged rattad ja vedrud ning need käima lükata, leiutatada täiuslikud automaadid, mille käivitamise järel jumalanäoline inimene võib nautida paradiisipõlve – see võiks olla selle teemaarenduse juhtmotiiv.

Seda juhtmotiivi järgides on inimesed leiutanud palju igasuguseid masinavärke.
Põhiliselt inimene, jumalanäoline inimene on siin lihtsalt järginud seda, mida jumal ees tegi. Kui see pole ka nii hästi õnnestunud, pole inimesi nende agaruse puudumises küll mõtet süüdistada, vähemasti Õhtumaa kultuuri nooruspäevil. Milline imetlusväärne nürimeelsus võib küll saata Perpeetum Mobile otsijat või Tarkade Kivi otsijat, ometi viivad need otsingud otsijat edasi! Kolumbus arvas, et jõudis Indiasse. Keda see huvitab? Ta avastas Ameerika ja jõudis väärarvamuse toel sinna.

Selles mõttes usk igiliikuri loomise võimalikkusse on olnud kahetise tähendusega:
tema toel avastati Ameerika, kuid teiselt totatitarismi püsipõhjusi ilmselt peaks otsima samast usust.Õhtumaa teaduse enamik saavutusi on selle masinavärgi paradigmast tulenevad. Kuid paradigma on muutunud kitsaks, jäänud ajale jalgu. Mehhaanika, matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, isegi osaliselt bioloogia mõned osised on mehhanitsistlikult hästi kirjeldatavad. Seevastu need teadused, mis peavad tegelema inimesega, näitavad tänu mehhaanilise pardi paradigmale ikka ja jälle oma püsivat võimetust mõista kõige lihtsamaidki tõdesid.

Kõige selgemalt on selline kokkujooks ja tardumine märgata ajalooteaduses. Peaaegu 3 sajandit on innukalt otsitud ajaloolise masinavärgi käitavaid vedrusid ja jõude ja jõutud jälle tagasi peaaegu nulltulemusteni, demoniseerimisteni või jumalike mõjutusteni, märkamata ajaloos ikka ja jälle esile kerkivat “jumalikku” jõudu: inimese enese isiklikku initsiatiivi, algatust, võimet ajaloo rattaid õigel ajal õiges kohas olles omamoodi käitada. Kui muidugi võimu teine salavedru – hästi organiseeritud kari parasiite ei suuda seda “deemonit”, initsiatiivikat isiksust õigel ajal suunata tühjade sõnade tagaajamisele või massi tema poole ässitades ohtu elimineerida. Me ei ole kari programmeeritud idioote.

Me oleme inimesed. Ajaloolise põhjuslikkuse peamised salavedrud ei peitu mitte deemonlikes materiaalsetes salavedrudes, vaid meie sümboolse ruumi kõrgkoodide maagias. Alles viimasel ajal on hakatud seda maagiat maiselt analüüsima, nagu elu maagiat on hakatud tõeliselt mõistma alles geneetilise informatsiooni lahtimuukimise järel. Kultuurisümbolite teisenemise praegune mõistmine on küll alles lapsekingades, kuid mõiste on juba vähemalt olemas: memeetika, meemid. Või semiosfäär, semiootika. Vaateviisid on veidi erinevad, põhiline joon sarnane – otsida kultuurikoode ja nende edastuse mehhanisme.

Igale ajale vastab oma kujutlus maailma toimimisest. Õhtumaise kõrgkultuuril põhikujutluseks oli maailm kui hästi organiseeritud hammasrataste süsteem, perpetum mobile hiidvariant. Selle kujutluse erinevad vormid läbivad meie ajaloo, inimese ja maailma mõistmist.

21. sajandit ennustatakse biotehnoloogia sajandiks. Aja vaimule vastavalt julgen mina ennustada mehhaanilise masinavärgi kujutluse asendumist maailma vaatlemisena organismina. Endiste rataste ja vedrude kujutluste asemel hakatakse kasutama bioloogiast ja geneetikast laenatud mõisteid ja instrumente, analoogiaid ja järeldusi. Varasemate ühiskonna mudelite põhiliseks puuduseks on nende karjuv mittevastavus tegelike elu protsessidele. Mehhaanilise pardi imitatsioon ei ole part, ühiskonna kirjeldustest väljakooruv vaade on vaid oma mõistmatuse vägivaldne laiutamine.
Inimeste kõikide suhete taandamine Adam Smithi konsumeristliku mudeli raamidesse on oma võimalused ammendanud. Inimeste ja nendest moodustunud ühiskondade tohutu adaptiivsus kannatab ära ka sellise vaateviisi, nagu ta kannatas ära kommunistliku ajaloolise materialismi. Selle vaateviisi põhjal sooritatud tegevustest mõned vastasid organismi tegelikele vajadustele natukene, mõned tegevused hävitasid vägivaldselt kogu organismi biokeemiat, mõned käivitasid adaptiivse kohanemise mehhanismid, mis võimaldasid agoonia jätkumist. Toimunu mittemõistmine näitab seda, et asemele pakutud konsumeristlik mudel ei ole oluliselt täiuslikum. Hammasrataste ja mehhanika osas on tegemist täiuslikuma, rafineerituma automaadiga, kuid sisemiselt ei ole mingit kvalitatiivset mõistmise nihet saavutatud.

Huvitav on see, et minevikust, kultuurist kultuuri kanduvad religioossed uskumused sisaldavad endas endist viisi tänu kultuuri sisemiste koodide mõningasele mõistmisele natukene adaptatiivsemat maailmavaadet ja võimalust. Religioossete kogukondade mudel on mitmes mõttes palju paindlikum ja adaptatiivsem, mittedestruktiivne eksisteerimisviis.

Millised ajaloo ja inimesemõistmise mudelid meid praegu painavad? Eks ma katsun oma piiratuse/rikutuse raamides järgnevalt neist mõnda silmatorkavamat kirjeldada.