Kui seda metsa ees ei oleks

Olen võtnud nõuks oma “lehte” toimetada nii nädalalehena, üks lugu nädalas minimaalselt. Kahjuks teoorja staatus ei anna alati aega isegi hingamispäeval hingata. Kui muud seljas ei ole, on oma pere tegemised koormisena kaelas ja iga asi on tehtud siin ilmas millegi teise arvel, ei ole ühtegi tegu enam, mida tehes südametunnistust ei saaks piinata – see ja see on jälle tegemata, alates parandamata lapsevoodist, tegemata tööde virnast töökohal, mõtlemata mõtetest kirjatöös, olematust eruditsioonist jpm…
Seda võluvat pilti tõlgendage nii nagu teile meeldib. Näiteks mina tõlgendan seda kuju seal pildil kui oma blogi ideaalidele truuks jäävat võitlejat.
, kes hukkub nagu don Quijote võideldes teadaolevate jõududega: Ei saa, ei ole aega, ei jõua, ei ole ideaale, ei ole eetikat, ei ole tarkust, ei ei ei ei ….
Aga võib ka nii: maailm, millest unistad, tegelikult iialgi ei saabu, kirsasaapad varem või hiljem kõik hävitavad. Või ka nii: hukkusin õige asja pärast, näen tervet karja blogggareid minu teel edasi minevat.
Olen sellessse püüdnud suhtuda filosoofiliselt, kuid varem või hiljem peab puht pragmaatiliselt ka eralduma, aeg on ressurss, mida röövitakse sinu käest veelgi ahnemalt ja õilsamate ideede kattevarjus, kui raha. Rütmi allalöömine, mõttetute sekelduste vähendamine, kasvõi üks minut tunnist, nagu Lasn üritas kätte võita eetriaega, see on praegu küsimuse all. Mitte 10 minutit tunnist, mitte hingamispäev, vaid ÜKS MINUT TUNNIST. Mis siin siis veel allakäigust rääkida. Orjade ühiskonna tuim elu ei võimalda mingitki mõtisklust, põhja läheme just 24/7 sebimise rütmides, mõistmata viimse hingetõmbeni sedagi, et kusagil laevapõhjas oli auk.
Kuid aitab hädaldamisest!
Vara üles, õhtul hilja voodi, nõnda mõistus peast meil viidi.
Sain siiski raamatukogu tungivatele nõudmistele tugindes läbi David Korteni “Maailm suurfirmade haardes”. Selle majandusraamatu korralikuks refereerimiseks mul ei ole piisavalt eruditsiooni. Kuid fragmentaarselt ma seda siiski püüan siin teha, majandusalaste antiglobalistidega peab tegemist tegema edaspidigi, Korten on nendest üks kõige mõjukamaid ja tõsisemaid. Niisiis Kalle Lasni ideede edasiarendus, täpsem vaatlus ja detailsem kirjeldus on siin raamatus olemas. Pilt on halastamatu ja masendav, maailmamajanduse mehhanism on lihtne. Vaesus lükatakse nagu prügi arengumaadesse ja rikkus kooritakse provintsidest keskele. Kui puudu tuleb, võetakse ette vahelmisedki maad, kes suhteliselt veel rikkad ja spekulatsiooni abiga lüpstakse enamik ressursse megaloopolisse kokku. Adam Smithi teooria on viigileheks, kusjuures viimane mõtleja arvatavasti seda röövlibande tegutsemist nähes pööraks ennast hauas ringi. Kõik see nähtamatu käe jutt kehtib kitsastes, rahvuslikes tingimustes. Globaalselt on kapitali ja kaupade vaba liikumine eelduseks vaid megaloopolise kõdumise kiirendusele. Mida kiiremini ja paremini rahamaailma rattad käivad, seda kiiremalt tühjeneb provints ja ka ülirikas tsenter, viimane tühjeneb moraalselt ja eetiliselt, sümboolses mõttes. Rikkuse tänamatuks rolliks tsentris on kultuurimeemide hävitamine, see on sekundaarne protsess.
Laastatud kogukonnad ja keskkond, laastatud rahvused, orjatöö häbenematu kasutus igal pool, korporatiivse Stratose enese moraalne degenerants, taustaks Korteni kuivad konstanteeringud, numbrid, kirjeldused, näited. Võidujooks allamäge on see, mis meidki hõlmab – peame järjest rohkem töötama järjest väiksema tasu eest, sest põhi, minimaaltasu Hiinas on ikka meist veel väga kaugel. Seega hoia suu kinni, ori, võetakse viimanegi leib peost. Õmblejate töö näide Kreenholmis on üks konkreetne näide. Veel olemasolevad ressursid spekuleeruvad välja, näitena raudtee. Praegu on küsimuse all veel suhteliselt kobedad tööjõuressurside tükid, mis vaja kätte saada, välja vedada ja ära kaubastada. Arstid, õpetajad, oskustöölised põgenevad siit maalt välja, andes oma tööjõu võõraste kätesse. Siia tekib vaba maa jälle toob veidi juurde ka võõrtööjõudu. Iga põlvkond eestlasi on juba ette müüdud orjusesse, millest igaüks ennast elu lõpuks välja ostma peab. Sellistes olude kirjelduse majanduslikku külge pakub Korten. Kahjuks jälle poolikult, vaid fassaadi, elevandi lonti ja rinnaesist kirjeldades. Asi muidugi seegi, ega midagi valesti kirjeldatud ei olegi.

Muidugi oleks üheks võimalikuks pehmeks lahendamise katseks püüd korporatsioonide ülivõimu kõigutada. Korteni pakutavad lahendused on paraku väga fragmentaarsed, midagi väga toimivat peale tühja protesti ei anta. Vahel annab kisa ka midagi, kuid see oleks siiski vaid algus, embrüonaalne vorm. Edasi ilmselt tuleb jääda ootama seda aega, kui sauruste poolt tühjendatud maailm jõuab staadiumi, kus teatud multipooluseline struktuur ise jälle tekkima hakates hakkab jälle tootma võimalusi sellest haardest vabanemiseks. Täna oleme liialt seotud, manipuleeritud, ükskõiksed, mittesolidaarsed, et midagi korralikult teha. Siiski saaks isegi praegus süsteemi sees korralike, vastutusndlike majandusnõunike ja riigimeeste abiga ka Eestit säästa nende rüüsteretkede eest vähemalt, hoida elujärg vähemasti talutav. Kuid ka siin ei ole lihtsalt leida seda kihti inimesi, kes seda programmi ellu viiks. Jäme ots on liberalistide peos ja neid on asendamaks kohe rahvaliitlaste tüüpi kolhoosnikud, kes viimasegi vilja ära varastavad. Indiviidi tasemel oleks ehk tõesti parim strateegia siit väljapääsu otsimine, sest vaid hääletavad jalapaarid panevad riigivargadki tegutsema oma magusate palakeste kaitsel – lihtsalt ollakse sunnitud siinsetelegi orjadele veidi enam sente kinkima.
Aga käisime vahepeal lastega Raekoja platsi peal. Seal Jänes jälle rääkis kritlusest ja kohe tahtis laps saada piparkooke: jõulutarbimisralli avagong oli antud.
Seega ärge väga ära imestage, kui selle ralli keskelt antud teated veidi fragmentaarseks kujunevad: oled oma elu teoori ja kogu katku villu karjumised taanduvad vaid tühjal ärplemisele. Vitsad on teiste käes ja metsaski pole puid nii palju, et neist rõõmu tunda.
Polegi metsa, malts vaid jäänud. Ikka on jama.