Irratsionaalse Ratsionalismi mütoloogiline Maailm

Ülaljärgnevate fragmentidega katsun alustada arvatavasti lõpetamata jäävat katset meie ajastut määrava uskumuse, ratsionalismi, kaanonisse kuuluvaid müütide kogumite kirjeldamiseks.

See ülesanne käib praegu mulle selgelt üle jõu, küsimus on pigem selle kivi mäe peale veeretamise alustamises, täies kooskõlas Sisyphose müüdiga, et siis oma küsimuse ogarust mõistes see koorem rahuldustundega lasta jälle kuristikku veereda.Igasuguse tee alustuse puhul jõuab välja tavaliselt sinna, kuhu ei eelda ennast jõudvat.
Ülesanne ise on kahtlemata oma olemuseltki lahendamatu, sest mütoloogiamaailma piisav hägusus ei võimalda tõmmata selgeid piire kanoonilise uskumuse mittemütoloogilise tuuma ja mütoloogilise kesta vahel. Ometi tuleb see tänamatu töö inimestel kunagi kindlasti ette võtta. Ükski õpetus ei ole läbi saanud oma algperioodil tekkivate puuslike eemaldamiseta. Sama kehtib ka ratsionalismi kaanoni kohta. Tõe kõrvale on kerkinud nagu seeni igat sorti puuslikke ja tootemeid, mille kirjus keskkonnas koperdav tõeotsija võib poolkogemata komistades enesele suuri pahandus kaela tõmmata.

Propagandistlike soode ideoloogilised miiniväljad, arhetüüpsed laenatud mõttemallid küll Piiblist, vanadelt kreeklastelt ja vahel koguni ürgjumalusteltki, ahviinstinktide mahavaikimine ja nende ümberkirjeldamine freudistlike deemonitena, näiliselt ratsionalistliku rahamasina rataste kuldvasikana kummardamine ja selle kütkeisse aheldamine, meediamasina pidamine suureks tasakaalustajaks ja korraldajaks, oma ürgesivanematelt pärandatud keelekonstruktsioonide jumaldamine ja nende muutmine olemasolevateks puuslikeks.
Need ja loendumatu arv muid küsimusi ja aspekte tahaksid vähemalt sahteldamist ja kiirkõitjatesse klammerdamist, et graafiteooriast meile pähe määritud ettekuulutus ja saatus kõikide asjade klassifitseerimisest puu erinevate harudena saaks täidetud.
Siis võib täies vastavuses teadusvabriku tänapäevase struktuuriga teema unustada, lootes et, et selline sahtel või lõigukene kunagi lihtsalt oma olemasolu tõttu kellelegi jälle jalgu jääb ja selle hästiunustatud vana keegi kunagi ehk ka kasutusse võtaks.
Googeldus on sellesse paradigmasse löönud õnneks/ õnnetuseks üsna põhjalikke mõrasid ja kogu teadmiste metsamajanduse pea peale pööranud.
Lihtsalt millegi uurimisest ja isegi positiivsest tulemist ei ole mingit kasu, kui ei ole läbi mõeldud tulemi edasine toimimine inimkonna kollektiivses teadvuses.
Rohkem kui kunagi varem vajaksime teaduse ja filosoofia pikemaajalist planeeritud tegevust, mitte Browni osakese stiilis võnklemist kevad-sügis moodide vahel.
Mõtleja peaks jälle võtma julguse rindu ja tegelema prognoosimisega. Kunagine vanatestamentlik kõikenägev jumalik teadmine on paraku asendunud pärast viimast katset Marxi näol midagi ette näha vaid mõnepäevase prognoosimise võimega. Pikema prognooside tegemise katse korral kleepub tegija külge tavaliselt mingi vanatestamentliku prohvetluse arhetüüp, ilma, et uus tõekuulutaja seda ise märkakski. Prohvetlus ja kõrbes mõtisklemine on sellele ülesandele aga tänamatu kaasnähtus kasvõi selle pärast, et tänane paradigma pikemaperioodilisele analüüsile lihtlabaselt raha ei eralda. Pärast meid võib tullagi veeuputus, selline küsimusepüstitus ratsionalistlikku kaanonisse täna lihtsalt ei kuulu.Seetõttu on nende müütide käsitlemine paratamatult perifeerne ülesanne.

Hoolimata sellest ei tohiks Tõde kõige kallimaks pidavale inimesele olla olulisemat ülesannet, kui vanatestamentliku järjekindlusega kõrvaldada kõik teised puuslikud ja jumalad Tõe kõrvalt.

Hetkel on tendents pigem vastupidine – kogu teadus on moondatud osavate kahtlust ja kõhkluste tekitamise näol spekulatiivseks, kuna isegi mõiste Tõde üle ja ümber on niivõrd palju riiuleid kirjutatud tühja targutamist, et isegi 2+2 = 4 postuleerimine on lausa julgustükk. Naivistliku lihtsameelsusega ma siiski eeldan, et samad kriteeriumid, mida rakendas Galilei, eksperiment, mõõtmine, vastavus, või Einstein (mõtteeksperiment, mittevasturääkivus) on kogu oma komplitseeritusest hoolimata rakenduv ka humanitaaria vallas. Lihtsalt eeldus saavutada eukleiline matemaatiline rangus on isegi matemaatikas peale Gödelit täitumatu. Kuid see ei tähenda, et matemaatikat peale Gödelit enam ei eksisteeriks.