VAIMNE KLISTIIR

Paneksin sellele pildile allkirjaks vaimne klistiir. Varemalt nimetati seda ajupesuks, termini vaimne klistiir tõi Eestisse Rein Veidemann.
Vandenõuteooriaist vaevatu leiab sellel pildil varsti kergendust ja seestunud kurjad vaimud saavad välja lastud. Allakirjutanu leiab, et varsti hakkab Eestis ajukirurgidel töid üleliiagi tulema. Liiga paljud on lasknud enesele sisse istutada kahtluse idusid.
Piisab, kui natukenegi loetleda hulle küsimusi ja kahtlusi:

Kas ameeriklased käisid Kuul?

Kas neid ikka sai nii palju hukka? Mis ainult nendest räägitakse?

Kuidas suured terase ja betooni monstrumid suudavad sulada ja pehmeneda ja kollapseeruda tulekahju tagajärjel?

Kes on Laden miks teda kätte ei saada? Mitu hiberneeruvat terroristi pesitseb Eestis?

Ja lõpuks meie oma laeva lugu ka lisaks.

Tõsi, leiad lõpuks, et nende X toimikute lugemine ei aita, ruineerib vaid.
Saad aru, et tõdemus sellest, et oleme narrilaeval, võib olla õige, aga keegi peab teadma kurssi, võtma kätte kompassi, pöörama laeva vastu lainet ja jõudma mingissegi turvalisemasse sadamasse.

Nendele küsimustele kõigepealt katsun siin blogis omal moel vastuseid otsida.
Vahepeal lehitsen ka neid X toimikuid, niipalju, kui mul Internetist ja kättesaadavatest raamatutest on õnnestunud kokku koguda.

Võimu juurde pääsenud narre narrilaeva tüüri juures need küsimused millegipärast ei huvita. Nad on vägagi rahul sellega, et nad on tüüril ja teised narrid ei tunne huvi nende tegude järele. Võiksid siiski huvi tunda. Asjad kaptenisillal ei ole praegu kaugeltki korras. Nagu Vanas Roomas oli kunagi eesotsas Caligula ja Nero, on tänanegi seis küllaltki nutune.
Ometi on ja leiab nii tollases Roomas kui tänases maailmas piisavalt väikseid, olulisi muutusi tekitavaid jõude. Kõrvuti lagu ja kõduga leiab palju tärkavaid ilusaid lilli.Omamoodi on impeeriumide sisemises loogikas küllalt positiivset. Suured ja sirged teed, suured monumentaalsed ehitised, vaatemängud, mingi, tõsi poolvirtuaalne seadusandlus.Vaba liikumine, ühtne seadusandlus ja palju muid hüvesid omamoodi kompenseerivad järjest suurema totruse laiutamise.
Kusagil Ameerikas võimutses viiekümnendatel rassism. Üks naine ei tõusnud enam püsti, ei andnud valgetele istet. Sellest tärkas oluline liikumine, täna tundub mõeldamatu tollane segregatsioon.
Täna laiutavad meie üle karistamatult pangad, meedia. Avalikumalt kui kunagi varem aetakse terveid miljardeid oma tasku, jagatakse indulgentse kirikus, kaotatakse riigi strateegilisi varusid ja pärast kõike seda mängitakse jälle eetika rahvateatrit edasi. Meie siin võiksime teadmiseks võtta oma narrilaeva asukoha, kursi, lained ja mitte lasta tegelikult kurssi mitte teadvatel inimestele meie üle laiutada. Tegelikult need inimesed oskavadki vaid laiutada. Laevahuku puhul oskavad nad vaid jalga lasta, nagu rotid kunagi. Kui fragmentaarne ka ei paista Internet ja kui huvitu esialgsel pilgul see keskkond, on vaid siit, sellest kõrbest leida kaeve, väljapääse. Võimalik, et see tee on väga pikk. Inimesed nii Roomas kui tänapäeval mõtlevad eelkõige toidule. Esialgu jagub leiba ja tsirkust. Barbarite kitsekarjad on veel kaugel ja neid osatakse tagasi tõrjuda.
Varem või hiljem on vaja ikka ja jälle alustada samade küsimustega, millest üks põhilisemaid oleks:

Miks me ei suuda/suutnud oma lastele tagada ratsionaalselt juhitavat maailma?

Igivana pilt vaimu eskulaapidest on jätkuvalt päevakajaline. Nende näod on jahmatavalt ühesugused.
Hea meelega lõiguksid nad välja kõik iseseisvad mõtted, aga nad ei oska seda teha nii, et igasugune talitlusvõime ei hävineks.
Hea meelega paigutaksid nad pool Eestit/maailma hullumajja, aga kohti ei ole nii palju võtta. Järelikult jääb üle organiseerida Eestist/maailmast tervikuna omamoodi virtuaalhullumaja, ainult et siin on väga raske määratleda, kes tegelikult on palatites ja kes valvavad.
Mõlemad pooled arvavad üksteisest vastupidist.
Kes siis peavad ennast siin normaalseteks inimesteks? Kes on sanitarid ja kes on palatielanikud?

See sõna on minu arvates hakanud tähistama midagi hoopis vastupidist.

Normaalne inimene ei loe pikemaid, kui A4 lehekülje pikkuses lolliformaadis teksti, enam läbigi. Ta pole selleks võimelinegi, fragmentaarus on tema tunnusjoon.
Normaalne filosoof ei haka isegi vastama kirjadele, mis on pikemad, kui A4 ja kirjutab häbenemata vastu, et kirjuta lühemalt. Ta peab täiesti loomulikuks stiili, kus tema mõtetele mittevastavaid tekste saab paigutada jutumärkidesse ja järelikult ignoreerida.
Ta peab loomulikuks, et kui tekst on pikem kui 10000 tähemärki, siis ta isegi ei alusta lugemist. See kiiduväärt mõttelaiskus ei iseloomusta muuseas mitte ainult põhiharidusega jõmme, jutt on doktoritest. 1000 lk. ja enam käib üldse võimatuste lahtrisse. Spengleri tänapäevale kohandatud sissejuhatustes öeldakse otse välja: see tekst ei ole tänapäeva inimestele.
Normaalsel inimesel, kujutage ette, ei ole enam üldse aega.
Ta kiitleb oma ahelatega, ta lausa vajab kedagi, näiteks tööandjat, kes ta aheldaks, kelle ettepandud sekeldused ja askeldused täidaks tema päevad ja ööd. 24/7 on sellise tööorja omamoodi tunnussõnaks. Kui tal tekibki selline moment, mida ta arvab nimetavat vabaks,
siis täidab selle viibimatult mingi ogarus. Näiteks televiisori sarjad baar, lihne elu ja muu seesugune. Pidasin seda võimatuseks, pidasin võimatuseks seda, et nii intelligentne rahvas nagu eestlane, sellise ogaruseni madaldub. Aastakümme iseseisvust aga sooritab imesid. Meie nn. meediariiulite sõnnik saagimlusega on selle ilmekaks illustratsiooniks. Nüüd on omamoodi punktiks sellele sõnnikule saanud reaalsarjad. Kas on veel võimalik kuhugi langeda, mis võimalused ogaruses veel peituvad? Ma ei tea vastust. Inimeste võime ogarusest leida veel suuremaid ogarusi on otsatu. Negatiivne lõpmatus on järk suurem kui positiivne, kuigi matemaatiliselt ei ole see nii. Nullide summa annab kokku veel enam, kui lihtsalt ohtliku arvu ja see hulk ei ole loenduv.
Normaalne inimene niisiis täidab isegi puhkepäevad, täies mittevastavuses Piibliga, mõttetustega. Ometi on Piibli üks esimesi nõudeid hingamispäev. Ta nimetab ennast selle juures veel kristlikuks inimeseks.
Mõtlemine algab ajast. Mõtlemise jaoks on vaja moodustada selline ressurss, nagu aeg. Kaotatud aeg tuleb kõigepealt otsida üles, otsida üles ja puhastada ära. Vaim peab sõnnikmeemid eemaldama, saama vaeseks ja lihtsaks tagasi, sest õndsad on need, kes on vaimust vaesed.
Huvitav, et sellest lausest nii mitmeti aru saadakse. Võimalik, et inimese üks tähtsamaid ülesandeid ongi vaimust vaeseks saamine. Ajus ladestunud kõnts, korporatiivse sümbolruumi sõnnik, meemid ja fragmendid, hälin ja raev tuleb sealt kõigepealt eemaldada, et taastuks normaalne talitlus.
Tänase aja paradoks ilmselt on selles, et sümbolruumist põgenemise üheks teeks on näiliselt seda saasta eriti efektiivselt levitav meedium: Internet. Blogid võiksid olla üks tee normaalsuhtluse, normaalmeedia taastamisele. Ma loen uudiseid siis, kui ma neid vajan. Ma loen just mind huvitavate teemade ja inimest uudiseid ja mõtteid. Ma loen neid uudiseid, mis minule loevad.

Katsun mõne näite varal selgitada:
Võimalik, et kellelegi on väga vajalik teada anda, et palestiinlane lasi ennast bussis õhku.
See tegu kindlasti ei ole ei õige ega vajalik. Sellel teemal on juba 50-100 aastat kirjutatud väga tarku ja asjalikke mõtteid, millest peamine on: tuleb püüda sõlmida rahu, tuleb rääkida läbi, tuleb lahendada mõlemate poolte probleeme ja nii edasi ja nii edasi…
Kuid selle ühe palestiinlase ja kahe rahva traagilise vastasseisu probleem jätab paratamatult valgustamata need tuhanded, keda just vägistatakse, need tuhanded, keda parajasti mõrvatakse kusagil tänaval, need tuhanded, kes parajastu just on suremas kusagil kiirteedel ja need miljonid ja miljardid, kes lihtsalt seetõttu, et inimene peab surema, lähevad looja karja. Me ei ole võimelised parimagi tahtmise korral hoomama kogu inimlikku traagikat, mida kätkeb endas 6 miljardi inimese kannatused.
Järelikult oleks parim tee katsuda pigem kedagi siin Eestis aidata, või siis ka kusagil New Orleansis, Pakistanis, Aafrikas, kuid jätta teiste hooleks miljonid teised probleemid. Inimese võimed ei ole lõputud, ta ei tohi ennast killustada ülearu. Ta ei tohiks ennast selle killustatusega looritades petta ja õigustada, et midagi ei saa niikuinii teha. Selles kannatustemeres peab jätma ruumi ka isiklikule rõõmule, headusele, positiivsusele.
Selle normaalseisu, tasakaalu headuse ja kurjuse vahel peab igaüks ikka ja jälle iseendas leidma. Maailma kogu halba ei võeta oma õlule, head endas ja enda ümber lihtsalt peab nägema. Selle nägemise võime minetanud ei suuda üldse enam mõistlikult talitleda.
Selle nägemise võime taastamiseks on vaja otsustavalt enda silmilt minema visata meedia poole meile vägivaldselt silmadele pressitud prillid ja hakata maailma vaatama oma silmadega.

Ka eile leidsin blogosfäärist võrratuid uudiseid, küllap leian neid tänagi.

Leidsin, et Tiiule „Varju nimi” taha varjuva blogis meeldib pildistada ilusaid pilte ja vaateid, leidsin fantastilise pildi kukest ja kanakarjast. Leidsin, et martin samast suguvõsast püüab müüa klavereid, millega saab parimini mängida pianissimott. Kurvakujuryytel ei paista ikka veel zavoodi tsüklist välja pääsenud olevat, ju siis viinakuu ei ole veel lõppenud.
BC harjutab rahvast hääldama inglise keelt. Harjutamine tegevat meistriks!
Tahaks iga meediasõltlaste kättpidi tuua siia, tuua siia uitama ja ukerdama, ja väidetele ignorantsist, elevandiluust tornidest ja muust säärasest Diocletianuse kombel vastata: vaata parem, millised inimesed siin kirjutavad!
Ja kui tuleb aeg, oskame meie paremini kui saagimlased või kroonikud aidata neid, kes abi vajavad. Ja kui tuleb aeg, peletame oma kapsaaiast eemale ka langid, kes nii nirmsasti sooviksid meie ajudest välja pesta viimased mõtlemise jäänused. Võime olla erinevate kapsaste kasvatajad, aga selles arvatavasti saame olla vaid ühel meelel: neid kapsaaedu tuleks kaitsta.

Maailma muutmiseks peavad olemas olema ka sadamad, kuhu laevad suunata. Ilma nendeta oleks tormides seilamine mõttetu. Internetis väljakujunev blogosfäär võiks olla üks selline koht, kus inimestel oleks hea suhelda, hea öelda üksteisele tegelikult vajalikke mõtteid ja uudiseid.