NARRILAEV

Täna jätkan selle tählepanuväärse kunstniku võrdpiltide esitlemist. Tänase päeva teemaks olgu narrilaev. See peakski olema Boschi kuulsaim teos.
Vanasti nimelt pandi hullud inimesed laevale ja saadeti siis laev merele/jõele. Seal nad siis elasid ja olid, kuni ära surivad. Aga ega nende rõõmsat meelt see ei häirinud. See laev võiks olla samuti võimalik võrdpilt praeguse planeedi seisust.
Kus on kapten? Kes hoiab tüüri? Kedagi ei paista see huvitavat. Kas laev on kreenis või läheb koguni põhja, kus on kompass?
Neil on seal lõbus. Neil on kultuur. Kas see päästab?
Narridest on kirjutanud paljud. Tollal kirjutas neist Rotterdami Erasmus.
Kujundid laevahukust on ka painavalt jälitanud kogu Õhtumaade elu, eriti just valgustusajastu algusest, s.t. ajast, kust see pilt on pärit.
Titanicu huku kaasaegne, Oswald Spengler on arvatavasti üks selline suur prohvet, keda tasuks lugeda. Arvatavsti nii aasta pärast tulen Spengleri juurde tagasi, kui Oswaldi teose läbi saan. Minugi mõtted on käinud sama rada ja tahaksin võrrelda omi mõtteid ja Spengleri mõtteid, et umbes nii, nagu üks ajalootudeng õndsal stalini ajal oli vastanud: sm. Stalin arvab nii ja mina arvan ka nii. Minu eeliseks on see, et saan jälgida planeedi seisu umbes 100 aastat hiljem. Mis on läinud teoks, mis on olnud oluliselt erinev?
Mitmed mõtted viivad vajadusele läbi uurida võrdlevalt ka Rooma impeeriumi tõusu ja languse ajalugu. Järelikult Gibbon. Olen selle raamatu keskel praeguselt, niisiis jälle mõne kuu möödudes selle narrilaeva jutt kindlasti kusagilt sealt jätkub. Noh, ja muidugi Toynbee, kes on koguni eestindatud.
Narrilaeva kujund Eestile ülekantuna sobib meile nagu rusikas silmaauku.
Spengler oli Titanicu kaasaegne. Minu õnn ja õnnetus on olla olnud Estonia reisilaeva huku kaasaegne.
Titanic läks põhja selle laeva omanike ahnusest tingitud kihutamise tõttu ja ülbuse tõttu, lootuse tõttu, et tehnoloogia imed teevad laevad uppumatuteks.
Titanic oli siiski ehitatud hästi ja tema veekindlad kambrid tagasid paljude inimeste pääsemise. Spengleri ajastul naised ja lapsed päästeti kõigepealt. Estonial ei olnud veekindlad uksed suletud ja arvatavasti isegi ei püütud neid sulgeda, see vahest ei olnud võimalikki. Titanicu hukust on meil olemas enam-vähem autentne ajalugu, teame nii huku põhjuseid kui selle inimeste üleelamisi võrdlemisi hästi. Teame võrdlemisi hästi, mida oleks saanud teisiti teha. Teame, et kapten asus kaptenisillal ja orkester mängis sellel laeval viimse hetkeni. See oli sajand tagasi, tollal ei osatud nii hästi valetada.
Estonia kohta on meil olemas absoluutselt vettpidamatu uurimiskomisjoni aruanne, on olemas virn 70 aastaks salastatud dokumente. Kõik, mis vähegi võimalik, on kadunud, salastatud.
Laeva vrakk isegi on imekombel pääsenud betoneerimisest, loodus on säästnud oma merepõhja loomuse tõttu Estoniat sellisest häbiväärsest saatusest. Ometi on selle juhtumi asjaolude uurimise käik ise dokument, selle ajastu häbiväärset madalust ja autust iseloomustav dokument, mis meie 3 riiki, Rootsi, Eesti ja Soome paneb pikakas ajaks järeltulevate põlvedele süüpinki, millest vabanemiseks on vaja jõuda tõeni, olgu see nii valus kui tahes. Nende toimikute uurimisele katsun ka edaspidi veidi aega pühendada.
Niisiis, narrilaev, kuhu oled teel?
Oskab keegi anda rohtu neile inimestele? Mis rohi on seni ravinud arutust?
Mõned Eestis loodavad leida arutusele rohtu. Mina ei looda. Arutusele ei saa olla muud rohtu, kui see aru jälle üles leida. Nagu Võlur Ozi hernehirmutis tuleb eestlastel jälle üles leida oma kadunud aru, kadunud aeg ja kadunud väärikus. Rohtude sissevõtmine saab sümptomeid küll leevendada, kõige painavamad hullud rahunevad maha, panevad suu kinni ja enam ei laula. Kuid laeva triivi peatamiseks on vaja saada võluväega aru jälle tagasi. On see üldse võimalik?