Kolme K. vahel

Kolme K. vahel: Kafka K.-d ja nende evolutsioon.
20. sajandi alguse kõige olulisem K. arvatavasti on Kafka K., selgelt äratuntav minategelane Kafka teostes, anonüümne, hall hiireke impeeriumi anonüümses ja hallis, keerukalt kodeeritud masinavärgis. Ka isikud, kellega K. soovib kohtuda, kontakteeruda, algavad sageli K.-ga: von Klamm Lossist on raamatu teine peategelane.
Keskkond, milles K. elu kulgeb, on samuti tähistuv K.-ga: Küla või kogukond.
Järelikult kui kohtad tänaval tähte K., võiksid peas sarnased sümboolsed assotsiatsioonid areneda. K. kasutust anonüümse, massilise, arvuka, kuid allasurutud kogukonna tähistusena kohtasime ka täna, päevapoliitilises kontekstis. Kuid alltekst lähtub ikkagi samadest juurtest, mis Kafkal: nimetu, hall, allasurutud, omale väljundit otsiv, irratsionaalne K. kas koguduse tähistajana, või siis antipoodina K. kui koguduse haardes olev indiviid, võõras, kes otsib kohta teiste K.de sees, sooviga sulanduda ja harmoneeruda kogukonda, kes teda mingil arusaamatul põhjusel ei mõista.
Minu jaoks on Kafka kõige olulisem teos Loss. Lossi põhiline teljestik on taandatav 3-le K-le: Küla – kogukond, K. koos abilistega ja von Klamm oma alluvatega.
K. külvab oma tegutsemisega rohkelt segadust nii kogukonna keskele, ka ekskommunikeeritute leeri. Maamõõtja soov juba mõõta ammu ära mõõdetud maad, näiliselt toestatud ühe üliagara ametniku ekslikust kirjast tekitatud segadusest saab viia vaid lootusetu vastaseisuni kõigi põhiliste kogukonna tegelaste vahel. Soov midagi ära mõõta ei ole kellegi huvides. Isegi ekskommunikeeritud Barabasi suguvõsa liikmed tegelikult vajavad seda status quod, seovad oma õnnestumised ja õnnetused sellesama süsteemiga. Üks kogenematu neiu käitumuslik aps on viinud selle õnnetu pere ekskommunikeeritute sekka ja kogu ülejäänud tegevus on suunatud enese positsiooni taastamisele kogukonnas. Selleks saab abiks olla vaid Loss, Klamm, sest vaid välise jõu sekkumine koguduse anonüümsete, näiliselt ratsionaalsete, sisult irratsionaalsete müütide maailma võiks anda lunastuse. Ka K. kogu energia on suunatud koosmängu saavutamisele, sellele, et Klamm kuulaks tema palve ära ja rahuldaks selle. Küla on irratsionaalse ratsionalismi müütide vangis. Kogu tegevuse aluseks olev protseduurireeglistik vangistab süsteemi vääramatu kindlusega iseenda haardesse.
Kafka aeg oli vana Austria Ungari kõduimpeeriumi aeg ja need kolme K. ümber toimuv masinavärgi roteerimised ei olnud vaid fantaasiasünnitis, haige vaimu haiglane väljamõeldis. Nad olid oma reaalsuses niivõrd halastamatud, et nii tollased kui praegused lugejad oma ego kaitseks sageli keelduvad neid sümboleid reaalseteks tõlgendamast.
20. sajandi edasiarenemisel asendusid impeeriumid uutega, veel absurdsemate ja barbaarsematega. Esialgne raevukas ja kaootiline laperdamine asendus kommunistliku utoopia lõpuajal täpselt analoogse kõduimpeeriumi käitumismustriga, täiendatud „Ühe linna ajaloost” tuntud veneliku groteskiga.
Tänane aeg on vana Euroopa vanade kõduimpeeriumide uues kuues taastärkamise aeg. Eesti pääses ühe kõduimpeeriumi haardest, laperdas veidi siia ja sinnapoole ja sattus seda kindlamalt juba sündides vana ja absurdse kõduimpeeriumi võrku. Mingid utopismi uuendused võimaldavad sellel masinavärgil veel pöörelda, kuid tagasipöördumine Lossi absurdimustritesse on vältimatu.
Kuid tähelepanelikumal silmitsemisel leiame ka nendesamade K-de arengu juures mõned väga olulised nihked.
Tänase päeva K.d, nii K. ise, Küla tegelased kui von Klamm on kaotanud ära episoodilise mälu, oma elu sündmuste mäletamise võime. Tegelaste sümbolmälu on äärmuseni arenenud, nad mängivad innnustunult ja agaralt igat sorti sümbolmänge ja manipulatsioone. Kuid nende enda elu, nende enda elu episoodid on teisejärgulised, nad ise suhtuvad oma ellu kui molekulide ellu, anonüümsete hiirte mõttetusse sebimisse, mis vaid statistiliselt omab mõtet. Tänapäevane K. on Endel Tulvingu avastatud K. analoog. Eesti soost geniaalse mäluurija poolt uuritud isik oli kaotanud pärast mootorrattaavariid täielikult episoodilise mälu. Ta oskas edasi mängida malet, ta oskas teha oma toimetusi, kuid tema enda elu episoodide salvestamiseks tal koht puudus. Selline mälutus, isikliku mälu, isikliku elu degeneratsioon on muutunud valdavaks nii K.de, dissidentlike K.de puhul, kogu Küla puhul ja ka võimu esindavate K-de puhul. Võim Klammid ei ole enam endised aristokraatlikud härrad, vaid nad on Külast väljakasvanud esimese põlve võimufunktsionäärid, Küla enda väärarendid. Neil mitte ainult ei ole kasulik olla mälutu, neile on see eluliselt vajalik oma funktsioonide täitmiseks anonüümses võimu masinavärgis. Dissidentlikud K.d aga enam vaevalt oskavad mõõta maad. Nende vanavaarisad oskasid, vanaisad ka veidi, aga kuna isad enam ei osanud, ei oska ka nemad maad mõõta ja protest on seetõttu hirmunud ja düsfunktsionaalse lapse lalin. Nad oskavad vaid väljendada seda, et neil ei ole Külas hea olla. Vastust sellele, miks see nii on, nad ei oska leida.
Von Klammid on vahepealse saja aasta jooksul suutnud Külale peale suruda oma korporatiivse maailma prillid, korporatiivsed märgid ja sümbolid. Nõukogude impeeriumi vahevariant kommunismi prille kõikidele pähe suruda ei jõudnud, korporatiiivsel konsumerismil on see peaaegu õnnestunud. See mälutus kajastub ka meie aeg kirjeldavates sirgeldustes. Kafka raamatutes on tohutu mitmekihiline struktuur, selle raamatu tegelastel Lossis vähemasti on olemas oma mina, omad kaalutlused, omad keerukad ja pikad kelderkäigud selles impeeriumis toimimiseks.
Kommunism ja konsumerism om maailma üleni lihtsustanud. Oma saatuse, oma CV hangime me juba valmisriiete poest. Oma episoodilise elu valikud on ette antud meedia poolt pähe surutud prillidega ja ajusse pressitud sümbolitega. Seda olukorda kirjeldavad raamatud, Hea Uus Ilm, 1984 on selles mõttes lihtsa ja selge struktuuriga.
Me ei oskagi oma maailma allegoorilist kirjeldust enam muidu lugeda, kui maailma toimimine on selgeks tehtud infantiilile vajalikus vormis. Meie maailma kolme K elu kirjeldab paremini ehk Totu Kuul, kui Kafka Loss. Viimane on siiski eelmise ajastu inimestele lugemiseks mõeldud, mitte meie ajastu inimeste lugemisvara.
Selle kolme K edasise evolutsiooni arengu arvatavateks tulemiteks on despootlike ja totrate imperaatorite esiletõus, mille tõmblemistele barbarite kitsekarjad otsa peale teevad. Pariis ja selles toimuv on prelüüd sellele Uue Rooma kõduprotsessile.
Kas selliste nähtumuste peatamine on meie võimuses, näitab aeg. Iga impeerium sünnitab enese sees enesele ka K.d, oma hauakaevajad. Meie K.-dele on kõigepealt vaja üles otsida oma elu episoodid, taastada episoodiline mälu ja sejärel taasomandada ka maamõõtja oskused. Ajalooprotsessi mõistmise mõttes tähendab see ajaloo mõistmist mitte molekulide liikumisena, vaid oma tegevust mõtestanud isikute koordineeritud tegevusena.