Ajavebindusest ja nimelisuse pühast lehmast Eestimaal

Räägitakse, et kusagil Tallinnas olevat olnud miski suur seminar ajaveebnikest.
Juba on kohal ideoloogid ja jutlustajad, kes lambakarjale üritavad selgeks teha, kuidas metsikul väljal tuleks käituda. Ja juba lähevadki lambad kuulekalt viikide, tammerkite ja muude sääraste manitsuste saatel oma tarastatud tühjusesse tagasi ja hakkavad mäluma neid rohuliblesid, mis neile kultuurkarjamaal mälumisväärseks on aretatud.
Juba lenduvad repliigid maailmavaluliste, kooliplikade ja kestahes hälvikute aadressil.
Kusagil Pariisis jälle siseminister süüdistab bloggareid selles, et ässitavad lumpenit mässule. Nii ei ole pääsu ei kommertsist ega igipõlistest eelarvamustest. Äkki tuleb teostada kvalifikatsioonieksam, ilma marvetite või tellerite sõnade pealelugemisteta ei saa enam kuidagi hakkama? Pean ütlema veel kord, et isiklikult kuulun selles konsumerismi hullumajas selgelt teise tiiba. Kunagi võis mindki lahterdada marvetitega samas palatis viibivaks. Millal keegi hakkas esimesena blogima, kuidas rohkem ja paremini, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale igasuguseid vilesid oma blogile külge saab ja nii edasi ja nii edasi. See aktivism natukene halvab minu hädavajalikkegi liigutusi oma blogi nikerdamisel, kuidagi ära viskab. Ärgu Marvet või teised temasugused solvugu, pean teda asjalikuks tehnokratiks edasi. Kuid just tehnokratiks.
Tehnoloogilisest sebimisest peavad lennuvõimelised varem või hiljem eemale lendama, pole muud pääsu. Sellest järelduvalt võib minu ajaveebis kohata süsteemset tehnoloogilist lollust (mingi link ei toimi, mõne mozillaga ei näe ja explorer avab nii ja nii ja nii edasi). Pean sellelaadilist pirinat oma ameti tõttu iga päev kuulama ja tegelen sellega tööajal. Vabal ajal tegelen mõtlemisega. Annan juba ette andeks endale kõikvõimalikud vormistamisvead, isegi trükivead, isegi lauselohed. Kuid ma ei andesta iialgi enesele iseenesega mittekoherentset enesega rahuloleva loba väljastust, kuigi mõnele ehk nii paistab.
Peaksin ehk kuidagi reageerima ka siinsetele ja sealsetele üleaedsete geneetiliselt programmeeritud kaeblemistele sellel igipõlisel teemal, et miks siis anonüümselt.
Umes 50:50 suhtes oleme me juba 5-ndat aasta niimoodi jagunenud, nagu ollakse ikka jagunenud selliste asjade suhtes, mida mitte mingi ratsionaalse valemiga ei saa põhjendada nagu ei saa ka ümber lükata. Oleme jagunenud nii jumalasse uskumise suhtes, oleme jagunenud poliitparteides mõttes, oleme kõikõimalikel jaburatel viisidel ära jagunenud mitmesuguste elektirkarjuste laadselt toimivate grupipostulaatidega.
See anonüümsus ei ole siin mingisugunegi erand. Ja kui otse ei saa, siis saab ringiga.
Nagu Vargamäel ikka, tuleb appi võtta kohtukullid ja igat sorti vigurid. Kogu küla peab kutsuma kuuldemaie, kuidas selle piirikivi üle jahutakse. Teatud tüüpi netiparasiidid on siin langistidele tõesti hädavajalikuks abimeheks. Kahjuks aga nimelisuse tagaajajad unustavad selle, et ka nime esitlevaid parasiite on, ja mitte vähe.
Nendest paljud kirjutavad iga päev päevalehtedes ja keegi ei kobise.
Nagu vesipruul ja tatikas loopisivad oma koera üle tara, ei lõpe see virin anonüümsusest mitte iialgi. Kahju, et lambukesed ei mõista ühte asja: võim on nimeliste käes, ajalehtede juhtkirju vorpivate nimeliste käes ja juba selles mõttes
kuulun instinktiivselt teise parteisse.
Erinevalt surnud koera laibast ei kulu see asi netis ka mitte kuidagi, kuigi võiks.
Ilmselt ma katsun natukene tõsisemalt vaadelda seda anonüümsuse asja kultuuris ja ajaloos edaspidi. Kuid selleks oleks tarvilik ka ennast harida ja uurida.
Esialgu tundub mulle siin minevat isegi põhimõttelisem veelahe, kui algul arvatakse.
Nimelisus, oma nime tähtsustus, autorsus kerkis päevakorrale alles valgustusajal. Kreekas vististi (aga mitte kindlasti, sest ma ei ole sellel alal väga kompetent) oli kirjutaja, autor ka tähtis. Kuid teiselt juudi kultuuris on kõik põhilised tekstid olnud anonüümsed. Piibel, Talmud – keegi ei tea, kes on ühed või teised lõigud koostanud. On pärimusi ühest või teisest rabist, kuid üldiselt loetakse oma religiooni kollektiivseks tööks. See annab nende teoste tekstidele mingi erilise maagilise selguse. Ka rahva mingi alateadlik hing paistab sellst välja, nii hea kui halb.
Sama traditsioon paistab välja ka budismis. See mina, mina, mina tegin selle, see vastu rinda tagumine on viimase aja leiutis.
Valgustusajast lähtudes on meil siis tagasi see üksiküritajate, geeniuste ajastu. Üksinda aga paratamatult ollaks nõrgem, kui koos tegutsedes, ulatades vahel, kui oma ajast leida ei ole, käe möödunud ajastu mõtlejatele ja kontsentreerides oma mõtte ühe probleemi lahenduste lihvimisele.
Kuid mis veelgi härivama, autori tähtsust on muutunud painajaks, mis enam ei lase teost üldse käsitleda. Tean näiteks, et Mussorgski suri alkoholimürgitusse, või muud sarnast, samal ajal tema muusikat tundmata. Autorsus, autoriõigus on tööd ja leiba andev tervele karjale kultuuriparasiitidele ja nemad sellest magusast leivast nii kergesti loobuda ei taha. Teades, et ilma suurte Autoriteta ei saa oma taskuid täis, tuleb luua kuvandid suurtest geeniustest, suurtest kannatavatest sõnameistritest, ülikõrgel hõljuvatest isiksustest. Siit algab reklaam ja müüdiloome ja müümine ja lõpeb kultuur. Anonüümsus on sellele jälle alateadlik või teadlik vastuhakk.
Kuid praegu on see kaitselalin nõrk, kergelt manipuleeritav ja taandatav just sellele vanale tuntud rajale, kus otsitakse mõni tüütu loll üles, puhutakse tema poolt kirjutatu üles, riputatakse häbiposti ja tõrjutakse lambad tagasi meedia poolt karjatatavatesse aedikutesse. Nimelisuse püha lehma müüt jätkab oma kulturoloogilist hävitustööd oma tasasel, kuid järjekindlal moel Õhtumaade allakäigu vormindamisel.