Kultuuritõkestus

Praegu on raamatukaupluste ja hüpermarketite poelettidelt saada Kalle Lasni "Kultuuritõkestus". Tõsiselt soovitan läbi lugeda.
Hea, et sektantide sekka, kes praeguse globaalküla imperiaalset hävingut püüavad tõkestada või tulevikku ette näha, on sattunud ka üks eestlane.
Sektante on muidugi erinevaid ja neil kõigil paistab olevat omast kohast õigus.
Imperiaalset elevanti tulebki kirjeldada mitmest otsast. Mõned kirjeldavad pead, mõned kirjeldavad saba. Mõned püüavad pihta saada impeeriumi vereringele.
Sektantluse põhiline häda on universaalsusele pretendeerimine ja samal ajal sügavama universaalsuse puudumine. Meie mõtlemise fragmentaarsus, korraliku haridusliku baasi puudumine, analüütilise, sünteetilise hoiaku arenematus kõik kokku viib alati selleni, et kuidas ka ei püüa, ühel hetkel avastad ennastki unistamas ühe idee või vaate revolutsioonilisest mõjust. See toob alati lippude alla kaugelt enam inimesi, kui lihtne ja kaine, analüütiline ja kuiv, tuhandeid lehekülgi hõlmav analüüs. Viimane aga on tänapäeval ainuvõimalik lähenemine planeedi seisule. Tuleb kokku sünteesida tohutu materjal ja väga erinevate inimeste ja vaadete suhtes püüda olla tolerantne, sest isegi väärates ideedes on sügavaid tõe ivasid leida. Tuleb tõesti hoida pulssi paljude süsteemide peal ja üritada neid sünteesida.
See pulsi idee, laenatud ühest anonüümiku teosest, ei ole tegelikult vale. Pulsi hoidmine on hädavajalik algus selleks, et kõik koos oleksid võimelised alustama sünteetilist tegevust. Kuid seda võib teha ka nii, et lihtsalt taotleda omi madalaid eesmärke, näiteks eesmärk saavutada ülivõim, kontrollida seisu. Sisuliselt on see eesmärk üks tühisemaid, mida võib ette kujutada, ometi on täna nii – küünik tänapäeva, mitte Vana Rooma mõistes (Vanas Roomas olid küünikud tõde taotlev sekt), kes ise midagi ei taotle, saavutab lõpuks kontrolli. See, kes lõunani magab, saab kõige magusama kõhutäie.
Samal ajal sektandid peaaegu alati ignoreerivad ja muudavad võimatuks sellise sünteesi. Nad kehtestavad reeglid, isoleerivad ennast, kalduvad prohvetlusse. Ühe hetkel mängu loogika paiskab nad kõrvale, needsamad, kes õhtuni magavad, ärkavad üles ja võtavad seisu üle. Küünikud vaatavad üle vahepeal ümberkultiveeritud kultuuripõllud ja jätkavad oma mittemidagitegevat kontrollifunktsioonide täitmist.
Elu edasiviivaks jõuks on siiski sektantlus, olgugi lõpuks nende töö tulemid võõraste käes.
Täna on vanad vaated ja utoopiad varem või hiljem ummikus. Ees on sünteetiline töö varemetest kokku panna edasiviivad süsteemid. Üheks selliseks sektantlikuks lähenemiseks, revolutsiooni ettekuulutajaks on ka Kalle Lasn.
Raamatu esimene osa, kriitiline pool olemasoleva seisu osas on täpne, värskendav, silmi avav. Erinevalt keskkonnaaktivistidest on Lasni peatähelepanu all korpotativse konsumerismi sümboolne pool, sümboolse ruumi saastatus ja sellest saastatusest vabanemise vajaduse tunnetamine. Meeldiv, et selle kõrval on Lasni tähelepanu alla ka keskkond üldisemalt, korporatsiooni idee üldiselt, majandussüsteemi üks tuumelemente. Seega piisavalt üldine lähenemine, et anda konkreetseid maailmaparanduslikke tulemeid. Samal ajal on Lasn ameerikalikult kaine, pragmaatiline revolutsionäär. Täna, tunnetades meedia ülivõimu, on oluline isegi minuti kättevõitmine ühe tunni eetriaja seest, et inimesi veidikenegi kainendada,
täna on oluline nihestatuse tekitamine, raskuskeskme nihutamine vaadetes.
Esiotsa võib see tunduda lausa naeruväärne. Mis nüüd mina, mis see väike pirin või nihestatus ikka teeb? Kuid väikeste hiirekeste näriv tegevus on just see vedur, mis lõpuks lahendab sellised lootusetuna näivad vastasseisud.
Raamatu teises osas väljapakutud lahendused niisiis osaliselt on õiged.
Kuid Lasni üldväide, et sellest piisab, et pisikesest nihestatusest piisab, on sügavalt vale ja kui selle vääridee külge liiga klammerduda, on tulemiks vaid lühiajalist kergendust toov utopism. Asjade liikumasaamise mõttes on Lasnil õigus, pikeamajalise ravis suhtes on Las seisu lootusetuseni lihtsustav idealist.
Nagu ameeriklane kunagi.
Korporatiivse maailma tuumelement – rahasüsteem on Lasnil täiesti käsitlemata Sellest aga tuleks alustada. Neoklassikalise majandusmudeli asemele peab pakkuma uue mudeli, seda aga ei saa teha olemasoleva rahasüsteemi toimimist põhjalikult lahti kirjutamata ning uut välja pakkumata. Järelikult on Lasni raamatu kõrvale vaja vähemalt ühte paksu raamatut, kus pakutakse lahendit kõigepealt rahasüsteemi ravimiseks. Korporatiivse mudeli laiutamise jaoks on vaja korporatsioone efektiivselt tõkestavat seadusandlust, kuid spekulatiivse rahasüsteemi tõttu on see vahend väga väikese mõjuga. Samad küsimused kerkivad meedia süsteemi osas:
mida teha, millist meediasüsteemi välja pakkuda? Isiklik (väga esialgne) praegune väljapääs on privaatse taastamine, selle põhjal blogidelaadsest keskkonnast väljakasvava meedia teke, kus uudised on inimeste enda jaoks. Lasni väga hea näide on Kanadas lumetormi ajal toimunud: inimesed võtsid raadiojaama üle ja häda korral see toimis: edastati VAJALIKKE UUDISEID, mittte ajupesu.
Ka on korporatsioonide toimimise sisemine mehhaanika kas täielikult väljaspool Lasni arusaamist, või ollakse sihilikult vait sellel teemal. Globaalse võimu praeguseks efektiivseks toimimiseks on tarvilik hea organisatsioon. See organisatsioon on olemas ja töötab laitmatult. Selle organisatsiooni toimimisest kirjutavad maailmaehitajate tegevust käsitlevad raamatud, paraku ka küllaltki pealiskaudselt. Võimu praeguse toimemehhanismi kirjeldused kalduvad võimu demoniseerima, nagu antikommunistid kaldusid kommunismi demoniseerima. Väga maiseid kirjeldusi asjade seisust peaaegu ei olegi, Anthony Sutton on üks meeldiv erand. Kuid nende maiste kirjeldusteni peaksime jõudma ükskord, nagu võiksime sedasama teha ka juba mineviku demoniseeritud võimusüsteemide osas. Isegi nende, juba ajaloouurimise objektiks olevate võimusüsteemide kirjeldused on demoniseeritud. Isegi monarhiate kirjeldused on sarnased. Seega meie praeguse võimu vereringe mittemõismise alused pärinevad ajalookirjelduste pealiskaudsusest ja moonutatusest. Võiksime selle ülesande enese pealt ära veeretada, lootes, et võimurid vähemasti ise mõistavad, kuidas nende süsteem toimib. Kahjuks ka see on vale. Võimurid ei mõista peaaegu kunagi, vähemalt võimusüstemi kõdumise lõppfaasis, seda, kuidas rattad käima peavad. Ka nemad näevad elevandi välist poolt ja natukene sisemist loogikat, kuid tervikorganismi toimimist nad ei mõista. Nii oli kommunismiga, nii oli monarhiatega, natsismiga.
Sellesse mittemõistmisse nad uppusid ja pididki uppuma.
Paradoks on ka selles, et vaevalt,et süsteemi hauakaevajadki iilagi täielikult seda mõistma saavad, kuidas see elevant siis elas ja oli. Nagu Roomagi, mille kõdumiste sisemist ilu me tänasenigi ei mõista, jäävad ka meie imperiaalne lipulaeva uppumise tegelikud põhjused arvatavasti vaid ähmaselt aimatuteks.
Kuid võib-olla ma eksin, kaldun küll apokalüptilist mudelit pidama üsna tõenäoliseks juba sellel lihtsal eeldusel, et senini pole inimloomad olnud vähmalgi määrral ratsionaaselt taipama oma hävingu tegelikke põhjusi – Lihavõttesaare lihtne mudel on väga hea näide. Võib-olla saab palliatiivse raviga midagi ära teha? Kuid selleks peab taipama tableti toimeainete tegelikku tähendust.
Üheks vältimatuks ravimiks, mis organismile on vaja veel sisse sööta, on taipamine, et demokraatia tänapäeva vormis ei toimi. Imelik, et see lihtne tõdemus – firmat ei sa juhtida mittekompetent, ei jõua riigivalitsemisse. Riiki ei saa juhtida mittekompetendid, järelikult riigivalitsemisse astumise eelduseks on kompetentsuse eksamid. Nõue haridusele, mõtlemisvõimele on eeldus, alles sellest seltskonna keskelt saab hakata valima. Loomulikult kirjutamata reegliks riigivalitsemises on absoluutne ausus, omakasupüüdmatus. Viimane on Õhtumaal viimasel ajal lootusetu unistus juba.
Samas VALIDA EI SAA SAMUTI MITTEKOMPETENDID. Valima pääsemiskes on vaja inimestel sooritada samuti üsna rangetele nõuetele vastav eksam. Otse loomulikult on demokraatliku riigi püha kogus tagada luba selle eksamis sooritusele kõik soovijad.
Madalama taseme demokraatia puhul, kus otsused on lihtsamad – küla, vald, korteriühistu, võiksid nõuded olla lihtsamad. Suurte struktuuride – Eesti, veel enam, Euroliit, valijakriteeriumid peavad olem äärmuseni karmid. Vandemeeste süsteemi taoline toimine. Valimistkastide juurede ei peagi tulema rohkem kui 5% rahvast, kuid valijad peavad olema kompetendid. Järelikult eksamid nii valitavatele kui valijatele, kompentents kõigil riigimehhanismi toimimise tasanditel.
Alternatiive sellele süsteemile on proovitud ja mõlemal on vene ruleti loomus: tarkade valitsejate all on suhteliselt hea elada, lollide all muutub elu põrguks.
Demokraatia praeguses soustis on ka tegelikult samalaadne vene rulett. Demokraatia on alati lahutamatu jesuiitlusest. Jesuiitlus ja demokraatia on lahutamatud. Seda on jesuiidid ise tunnistanud ja nii see ka on. Igal poole demokraatlikes maades on avalikkusest pasundavate poliitparteidel olemas hästi varjatud tagatoad, kus tehaks valmis otsused. Tagatubade ja rahva vahel toimiv meedia ja komplekt ettureid valitavate näol tagavad peaaegu alati selle, et näilise valikuvabaduse tingimustes ettesattuvad isikud täidavad siiski sisuliselt tagatubades väljamõeldud programmi.
Selle mehhanismi läbinägemine ja lammutamine ja asendamine avalikult, ratsionaalselt toimiva süsteemiga saab olema meie või mõne järgneva põlrvkonna tänamatuks tööks Inimliku Rumaluse Augeiase tallide rookimisel.
Eesti Augeiase tallidest ma ei tahaks isegi rääkida. Mõnel pool olgu võimumehhanism kuitahes jabur, ikka on ees targad riigimehed. Soomlased näiteks. Eestlaste puhul on aga alati ees mingi eriliselt jabur tõug aidamehi, kes häbenemata varastavad ja valetavad. Kõige hullem, mis saab ülse olla, on see, kui see aidameeste punt jätta omapäi, ilma mõisnike piitsata. Nimetagu keegi mulle üks aus Eesti poliitik (võimulolev). Ma julgen nimetada Madissoni, kuid tema ei ole võimulolev. Kuid lootus jääb.
Lõpetuseks, parandamatu salaoptimistina, ma tsiteeriks Lasni:
“Järgnevad viiskümmend aasta on tõenäoliselt jõhkrad. Planetaarne lõppmäng, mida oleme esitamas, võib vägagi hästi pöördud kestvaks kaoseks. Ja minu üleskutse mu armsale Eestile on selline: olge taiplikud. Osake näha. Olge kiired. Ärge vahetage ühte saatanat teise vastu. Teil on selline võimalus, mis antakse selles elus ja ajaloos vaid ühe korra – kujundada Eestile arukas ja jätkusuutlik tulevik ning saada säravaks eeskujuks ning lootuse teethäiseks kogu ülejäänud inimkonnale.
Te suudate seda. Ma Soovin Teile selleks hulganisti edu.”
PS! Soovitan läbi lugeda ka Kaplinski 05.11.05 hinnangu Lasnile:
http://www.epl.ee/artikkel_304539.html