Hiirte patune laul

Viimase aja pommuudiseks on olnud avastus sellest, et hiired oskavad laulda.
Hiired laulavad serenaade. Nad laulavad õhtul hilja, siis kui keegi ei kuule. Võib-olla just sellepärast on see jäänud enamikule tähelepanuta. Selle laulu mõistmine aga igaühele jõukohane ei olegi. Hiired ise aga saavad oma lauludest hästi aru.
Miks hiired laulavad? Sellele küsimusele teadlased veel vastust ei tea. Oletada siiski võib. Kõikide laulude igipõhine põhjus paistab olevat oma territooriumi märgistamise vajadus. Oma liigi vastassugupoole ligimeelitamiseks, võõrliigi eemalepeletamiseks, lihtsalt rõõmust või siis kurbusest.
Blogihiirekeste arvu hirmuäratav kasv ja kasvav piiksumisaktiivsus on jõudnud ka meediadinosauruste kõrvu. Nagu igiammusel ajal 65 miljonit aasta tagasi on ka need omamoodi dinosaurused täna planeedil ainuvalitseja õndsas seisundis. Ei ole vaadet, kust sulle vastu ei vaataks mõni kokakoola reklaam, ei ole nurka nisukest, kust kõrvu ei kostaks mõne korporatiivse sauruse reklaamihuik. Nende munetud munad on kõikjal koorumas, kõik sood, mered ja kõrbed on nende üksteisega kisklevate kõrilõikajate kisa täis.
Ka nende jesuiitlike kiskjate mõistus on imetlusväärne ja iga kasvava võrse või mõttesuuna peal paistab oma käppa hoidvat mõne variseri oskuslik näpp. See sajakäeline mõttehüdra on täna hoidmas planeedi kõiki põhilisi mõttepulsse.
Kuid saurused ei oska laulda. Nende kõrvad ei ole kohandatud pool - ja veerandtoonide eraldamiseks, piano pianissimos väljendatud piiksatuste mõistmiseks.
See pisike puudus, esmapilgul nii tilluke ja tähtsusetu, on siiski tasahilju tekitanud sauruste karjetes mõningaid häirivaid dissonantse. Interneti häirivaks kõrvaltulemiks on kiirteede kõrvale tekkiv keerukas koobaskäikude süsteem, mis närilistele on osutunud ideaalseks kasvukeskkonnaks. Nii tobedad ja väikesed, kui need hiired ka ei paista, on nende käikude keerukus teinud võimatuks efektiivse tõrje. Algselt suurte võimusõnumite võimsaks levituseks kavandatud kiirteede võrgustik toimib ka teisesuunalise kommunikatsiooni loojana. Sõnumid ei ole enam ühepoolsed, sõnumitekitajaks on osutunud seesama hall hiireke ise. Seda sõnumit, aga mida loob hiir, mõistab vaid teine näriline, digiajastul aretatud sugulashing.
Ajal, kui kõik pasundavad avatusest ja seesama avatus on kõrbetuule järjekindlusega liiva täis ajanud kõik kaevud, muutnud ühetaolisteks luideteks kõik kunagi erinevaid mõtteid ja taotlusi sisaldava sisuka õkosüsteemi, on suletus ja isegi isoleeritus, kaitsekooriku kasvatamine tee uue ökosüsteemi rajamiseks. Hiired on taastanud oma privaatsuse ja hoivad sellest arusaamatu järjekindlusega kinni. Nende silmile istutatud Ozi rohelised prillid on pragunemas ja pragude vahelt paistvad vikerkaare kõik värvitoonid on hakanud paljastama Ozi petturiloomuse. Tal oleks aeg ehitada õhupall ja minema lennata, otsides uusi kohti, kus teha oma mustkunstitrikke!
Sauruste olukord on õieti meeleheitlik mitmes suhtes. Võim on muutnud kõrbeks kunagise helde ökosüsteemi. Provintsidest kokkuriisutud rikkused on kohale meelitanud provintsidest kiirteid pidi kiiresti edenevad barbaritehordid. Veel suudetakse neid natukene eemale hoida, kuid sisemiselt on barbarid impeeriumi juba omale haaranud. Sauruste kisa omandatud, võtted selged, jääb vaid võtta võim. Ühel hetkel parasiidid kaotavad võimu samasugusele, veel jõhkramale parasiidikarjale. Lõpp siiski on mõlemale seltskonnale ühesugune – oma tsivilisatsiooni ei olda võimelised hooldama. Keegi peab puhastama kaevud, keegi peab oaasides kasvatama vilju. Kisklemine ja võitlemine aga jätab selle tagaplaanile ja impeeriumi võime ennast taastoota väheneb.
Kõige selle peavad ja suudavad hiired üle elada. Urgudes osatakse ennast peita ohu korral, siia osatakse koguda varusid, privaatsus säilitab ja arendab mõtlemise. Kultuuri plakatlikud ikoonid ja amfiteatrid arvatavasti küll hävinevad, kuid isoleeritud koobastes hakkab arenema uut tüüpi, peenendatud ja arendatud mõtlemine. Nende koobastesse peitunud sektidest mõnedele saab saatuseks hiirekogukond välja viia sellest viljatust ja tühjast avarusest, kasvatada välja piiritletud ja tasakaaluline uus ökosüsteem.
Võimalikud on kindlasti ka teistsugused arengud, kuid hiirtest lahti saada vaevalt et õnnestub. Isegi astraalkeha halastuslöök vaevalt, et suudab igasuguste temperatuurikõigumiste ja hädade suhtes hästi kohanenud uruhiirekeste elu hävitada.
Seevastu kõrbekiskjate kõigusoojane ideaalselt kuumale kõrbele kohandatud elu vaevalt, et sellist muutust üle elada suudab.
Võimalik on ka arvatavasti selline variant, kus nii uued kui vanad vormid ja liigid ökosüsteemides hakkavad üksteisega kõrvuti eksisteerima ja üksteisega koostööd tegema. Senised vormid peenenduvad, ühtseid ja totalitaarseid loosungeid ja hõiked tasapisi hääbuvad. Selleks peavad aga saurused õppima laulma. Täna tundub see vist küll üsna vähetõenäoline. Nad peavad omandama selleks selle keele keerukuse ja selleks on vaja arendada aru.
Blogihiirte kurb saatus saurusi vaevalt et ähvardab. Saurustel puudub saatus, nad ei suuda eraldada oma elus ei kurbust ega rõõmu. Müüt enne oma ohvri söömist pisaraid valavast ja kiledalt karjuvast krokodillist on siiski vaid keskaegset munkade väljamõeldis. Kui sauruse saatusest üldse rääkida, siis saab see saatus olla vaid järada ja paljuneda. Saatus laulda laule, kus nii piinad kui pääsemine, kurbus ja rõõm on üks, on omane ainult hiirtele. Nende hääled on küll praegu vaiksed, kuid meloodilised ja ilusad, erinevalt võimukatest kannibalikantaatidest.