Kaotatud paradiis II

Pattulangemine ja paradiisist minemakihutamine.

Niisiis Aadam ja Eeva aeti paradiisist minema, tehti surelikeks ning pandi palehigis tööle. Hea ja kurjatundmise puust söömise tulemiks oli küll hea ja kurja äratundmine, kuid pole head ilma halvata – need jumalanäolised olendid pidid nüüd surema.
Selle kaotatud Eedeni, ürgse paradiisiaia kujutelmad, milleni me mingi vääramatu jõu mõjul jõuame niisiis kunagi tagasi, läbivad meie mõtlemise aluseid sama püsivalt, kui meie kujutlus meie jumalanäolisusest.
Õhtumaal polegi vist võimalik arendada mingit usku või õpetust, mis ei lubaks meid sellesse Eedenisse ühes või teises vormis tagasi. Järelikult uue usu rajaja peaks arvestama – ilma Eedenita tõenäoliselt ei pääse temagi.
Millised eedeniõpetused ratsionalismi müstikamaailmas on meid siis saatnud? Esimesed, kristliku paradiisi kujutelma peegeldused on leida Utoopiates. Campanella Päikeselinna, Moruse Utoopia kirjeldused, Baconi Uus Atlantis. Kõiki neid iseloomustab suhteliselt rahulik ratsionalism, eneses kindla inimese usk enese jõusse ja oskustesse. Selle kindlustunde alateadlik juur ilmselt pärineb kristlusest – eneseusk on jumala väe läbi päritud ja ei tekita mingeid kahtlusi ja kõhklusi. Patuste inimeste rumalus kõrvaldatakse peagi, kui uskumatute mass väheneb, haridus levineb, teadmised võimust võtavad. Kõik muu on enam-vähem automaatne ajaloo lõpu vormistus, millest alates igat sorti orgaaniline ajalugu on surnud, Spengleri mõttes ehk siis see tsivilisatsiooni faas, surnud aja faas on saabunud. Kuid selle surnud aja, kivistunud aja dünaamikat enam ei tunnistata, kõik utoopiad on staatilised, kivistunud, püsivad ja muutumatud, programmeeritud elama ja funktsioneerima läbi aastatuhandete. Iseloomulik on enese või mõne lähedase järgneva põlvkonna asetamine ajaloo keskmesse, Ptolemaioslik, ometi iga põlvkonnaga kaasaskäiv taustsüsteem, vaatlusakna asetus oma aega, täpselt sinna, kus ollakse ning maagilise kuldvõtmekese leidmine just oma ajas. Saavutada ajaloo käigu mõistmine tsivilisatsioonide sünni ja surmatsüklite vaheldumist vaadeldes on tänaseni veel saavutamata. Spengler küll visandas sellise ajaloonägemise võimalused, kuid 100 aastat tagasi ei olnud tal nii palju vahendeid käepärast, et seda nägemust praktiliselt teostataval kujul kirjeldada.

Utoopiatele järgnes Prantsuse valgustajate lõhkuv tegevus. Seal ei ole väga märgata ülesehitavat joont. Pigem säetakse ülesandeks olemasolevad ehitised ilusti maha nühkida ja siis vaadata, mis edasi saab. See ka õnnestus – Prantsusmaa hävitas oma võimu revolutsiooni läbi ja ei ole tänini toibunud saavutatust. Patiseis Napoleni võimuletuleku järel kestis terve sajandi. See samal ajal hoidis tegevuses inertsi toimel edasiviivaid jõude, nii tehnoloogiliselt kui filosoofiliselt oli 19. sajand äärmiselt rikas ja vastuoluline. Paradiisikujutelmad aga arenesid. Marxi kommunismiõpetus oli siis juba uue maapealse paradiisi kirjeldus. Selle paradiisi poole viivad teed aga ei olnud enam mitte rahumeelsed, vaid üdini purustavad ja hävitavad. Edasiviivaks jõuks pidi saama hävitus, olemasolevad institutsioonid olid selleks liiga madalad, et neid elus hoida. Eedeni aia kujutlusele liitus apokalüpsilise muundumise kujutlus, Johannese ilmutusraamat sai eelduseks paradiisi jõudmiseks.
Kommunistlikku paradiisi rajamise liikumapanevaks jõuks oli kadedus.
Mis selle liikumapaneva jõu tulemiks oli, teame isiklikest ja oma isade-emade-vanaisade-vanaemade mälestustest piisavalt hästi. Seega paradiisikujutluse esimene peegeldus, koopia, kommunistlik utopism on tänaseks läbimängitud farss.
Paradiisiunelma teine koopia, konsumerismi farss edasiviiva jõuna ahnust kasutades aga kestab.
Ameerika unelm on praegu oma võidutsevas faasis ja selle võidutsemise kroonikaks tuleks lugeda Fukuyama “Ajaloo lõppu”. Kommunistlikust Eedeni aiast asja ei saanud, konsumeristlik aga on kohe kohe tulemas. Tuleb vaid veel mõned generatsioonid ohverdada liberalistlikule altarile ning jääb vaid paradiisivõtmed ulatada inimeste kätte tagasi.
Paradiisikujutelmadele vastukaaluks on mõned kirjutanud ka kainestavaid tekste Näiteks minul praegu lõplikku läbilugemist ootav Spengler prognoosis analoogia põhjal teiste tsivilisatsioonidega ka meile hääbumist. Popper tõi välja, et historitsistlik ajaloovaade ei ole eriti eriti teaduslik. Täna aga ei ole mingit märki paradiisiunelmatesse realistlikumast suhtumisest. Alati kaasneb sellega oma põlvkonna erakordseks kuulutamine, oma ajavahemiku, kus elatakse, oleviku kuulutamine tsentrumiks, mille ümber ajalugu pöörleb, mingi ideoloogia lõplikuks kuulutus. Vältida sellise mütoloogilise juure sisseimbumist oma usukuulutusse on meil vist peaaegu võimatu, oleme selles oma kultuuri juurte poolt determineeritud meemimasinad nii ehk nii.
Tegelikult on see kehtiv isegi enese vaadete evolutsiooni jälgides. Minu algne usk tehnoloogilise paradiisi saabumisse on praegu radikaalselt välja tõrjutud võrdlemisi apokalüptilise vaate poolt, jälle paradiisiunelmatest genereeritud. Johannese ilmutusraamat ühelt poolt ja Eedeni aia lugu teiselt poolt on need raamid, mille vahel me viskleme, otside tulevasest ajast märke ühe või teise lõppseisu saabumisest.
Kuid on täiesti võimalik ka keskenduda vaid apokalüpsisele või paradiisile. Seda müüti jälgides saab aimu ilmselt peaaegu paratamatust poolest, mis inimmõtlemist alati tundmatuga kohates saadab: meie hirmud, ürghirmud saavad lahenduse või esmase lahenduse mingi müüdi läbi. Tundmatusse ruumi siseneme juba mingi müüdi toel, seda lennumasinat kasutades.
Kriteerium müüdi kahjurlikkusest / kasumlikkusest võikski seisneda selles, kas see müüt laiutab tegelikult juba kättevõidetud teadmiste horisondi sees, või ootab meie kuulaeva toestama kusagil väljaspool, seal, kus tegelikult teadmise toestavat väge ei ole kusagilt võtta.
Äärmusliku näitena võibki lugeda praegust konsumeristlikku kuju võtnud Eedeni müüti planeeti kõige hullemini laastavaks vähkkasvajaks. Selle asemel, et asjalikult teha bilanss olukorrast, anda hinnang ja mingisugune prognoos, kohtame oma olukorra suhtes enamasti kahte äärmuslikku poosi: kas õndsalt tarbijalikku, ajaloo lõppu nautlevat ajuvabaduse näol, erijuhtumitena tehnoloogilise tulevalat ülistades, või siis apokalüptilist, näiteks keskkonnahoidelist hoiakut arendades. Mõlemal juhul on väga raske inimesi nende mütoloogiamaailmast välja saada, panna nad väga ratsionaalsel ja julmal kombel iga argumenti ja fakti vaagima. Minu arvates on see siiski võimalik. Lihavõttesaare preestritel oli ka võimalik oma puud üle lugeda ja algatada puude istutamise kampaania. Kuid seda minitsivilisatsiooni oli juba haaranud ogarus.
Kahjuks kehtib see juba praegu tervikuna kogu meie planeedi kohta. Võtaks siis ette ja mõõdaks ära nii osooniaugud kui ka Golfi hoovuse aeglustumise? Superkompuutrid meil ometi juba on, on leida ka modelleerijaid, matemaatikuid ja muid tarku. Teeme selle prognoosi ära ja võtame teadmiseks. Oleks abiks. Selle asemel kohtab suhteliselt isoleeritud gruppe, kellel lihtsalt puuduvad ressursid adekvaatsete prognooside tegemiseks, vahel oma hädakisa avaldamas. Enamik masinavärgist jätkab täiesti juhmil moel planeedi rüüstet. On selge, et planeedi modelleerimine on liiga kallis isegi ühele supervõimule ja selleks peaks kokku panema kõikide suurriigide potentsiaali. See oleks võimalik.
Mida me aga ei näe, on sellelaadiline ratsionaalne tegevus. Seda asendab just Eedeni aia müüti viigilehena kasutades kas tulevase paradiisi kuulutajate sirin (Suur Buum viimase lööklausena) või apokalüpsise kuulutused, mõlemal juhul pikemaid prognoose eirates.
Positiivne roll meid kuhugi edasi viies võiks sellel müüdil ometi alles jääda.
Kui stardime oma marsilaeva, tähemissiooni või muu seesuguse ürituse, võiks tulevane kosmonaut lubada enesele unistamist. Tõsi, isegi selleks võib Eedeni aia müüt olla liialt kitsendav. Meil võiks tulevalas reserveerida õiguse kannatusteks, õiguse otsinguteks, õiguse eksimusteks. On palju keerukamaid müüte, odüsseuse reisid näitena, mida saaks täheruumi sisenemisel kasutada. Kuid selles vallas on tegemist vaid maitseküsimustega, mitte enam põhimõttelise vaatega. Ratsionalismi avamine eeldab tegelikult mütoloogilise sfääri aktsepteerimist tundmatus ruumis ja juba läbuuritud ruumist müütide paroodiate otsustavat minemaajamist. Uued Kolumbused aga valigu oma reisile kaasa mistahes uskumine, peaasi et see aitab tal Ameerikasse jõuda.