Töönarkomaania kui narkomaania kõrgeim vorm

Narkomaane on mitut liiki. Mõnedega neist on inimkond jõudnud kohaneda ja mõned narkomaanid on jõudnud inimkonnaga kohaneda: näiteks joodikud. Neid ei panda enam tähelegi, kuigi joodikluse teravamaid vorme ehk taunitakse.
Narkomaania kõrgemaid vorme, nagu näiteks meedianarkomaania või töönarkomaania, aga ei taunita mitte kohe ja siit nende kenade nähtuste püsivus ja levivus. Täna siis tahan ma pajatada töönarkomaaniast ja sellest, milleni viib tavalise, veidi alkoholilembelise laisklooma ja töönarkomaaani kooselu.
Niisiis faas 1.
Faasis üks me leiame eest suurima üksteisemõistmise ja õnne. Selles faasis on mõlemad huvid ühilduvad – töönarkomaanil pole suuremat õnne, kui veel oma väikest edemust edasi arendada sellises ohutu ja mitte väga suurt vastupanu avaldava laisklooma suhtes. Laiskloom muidugi leiab enesele mugava keskkonna mugavleda ja mõnuleda, tõsi, lühiajaliselt. Mitmed asjad, mida tema peaks tegema, tehakse tema eest lausa ära, õnn missugune!
Varem või hiljem tema ideaale hakkatakse kärpima, tema tunge piirama.
Töönarkomaan nimelt ei peatu kunagi. Teda ei tõkesta ei lepingulised 8 tundi, ei mingid muud kohustused – tema teeb oma tööd täpselt nii palju, kui ta tahab ja mitte keegi ei saa teda keelata oma tööd tegemast näiteks 16 tundi. See esialgu tekitab laiskloomas küll hämmastust, kuid ta kohaneb sellega. Ta leiab, et las ta rabeleb ja üritab ehk täita mingi ohutunde ajel pisut hoolikamalt omi kohustusi, unustamata siiski kohustuslikke lõunauinakuid.
Töönarkomaania see faas oleks kõige tasakaalulisem ja kui selles faasis inimesed jätkaksid koos vegeteerimist, leiaksime ees suhteliselt tasakaalulise ja üksteisega koostööd tegeva seltskonna.
Laiskloomad on õppinud kiitma töönarkomaani, töönarkomaan aga on omandanud silma kinni pigistamise võime selle määrani, mis võimaldab sellisel “kollektiivil” edasi õilmitseda.
Kuid elu edeneb edasi. Füsioloogilised vajadused ajendavad töönarkomaani veel suuremate töösaavutusteni ja laisklooma veel suurema laisklemiseni. Selles faasis leiame ees päris huvitavaid tulemeid. Mõni targem laiskloom suudab ennast minema veeretada mingi ohutunde ajel. Enamik aga triivib täie auruga kuristiku poole, mis polegi kaugel. Töönarkomaan aga leiab, et just nüüd on vaja hakata sooritama töökangelastegusid.
Niisiis erakordsete töökangelastegude ajajärk ei tõota bambuskarule midagi head.
Selle loomult hea tüübi kannatus pannakse esimest korda proovile, ta vaesekene peab nüüd ennast veidi ka liigutama hakkama. Kõiks see oleks hirmsasti kiiduväärt, kui ees ei rügaks TÖÖNARKOMAAN. Mittenarkomaanilise suhte korral karu veidi liigutaks ennast, täidaks ülesandeid ja ka eesolev eesrindlane ei ületakse mõistlikkuse piire
Kuid keegi peab ju meie töönarkomaani kuidagi tunnustama! Töö ei kiida tegijat, nii peab selleks leidma rohkesti publikut, kes seda teeks. Publik raisk, aga ei taipa sellest mängust midagi. Ta ei suuda mõista, miks ta peaks nii ohtralt kiitust jagama. Jäävad vaid ülemused, kuid ka nemad pahatihti on mõistmatud ja ei jaga tööülesannete ülevuse täit sügavust. Veel enam, töönarkomaani süvenev rahulolematus võib viia täiesti paradoksaalstete tulemiteni: mida enam rügada, seda suuremaks kasvab rahulolematus publiku seas. Publik ei taha midagi kuulda töönarkomaani uutest ideedest ja settingutest, mida kõik peaksid järgima, publik ei taha lugeda iga päev uusi bullasid uutest uuendustest ja täiendustest. Publik tahab oma rahulikku elu edasi elada, mõni tahab oma tööd teha, incl. Töökangelasteod, mõni lihtsalt tööd, mõni laiselda. Publik keskmiselt ei huvitu töönarkomaanist sellele määral, mida tema tahaks näha.
Seega me jõuame traagilise, romantilise kangelaseni varem või hiljem: tahtsime paremat, aga publik raisk, ei tahtnud. Rügasin, rügasin, aga tulem? Nüüd on vaja nutukoori, kaastundehalamisi, patuoinaid. Nutukoor ja kaastundehalamised on küll puudu, patuioinas aga on muidugi mitte ennast minema veeretada oskav LAISKLOOM.
Järgmises faasis töökangelasteod asenduvad paratamatulult põrumistega. Põrumisega mitmes mõttes: töönarkomaan võtab enda õlule mingi võimatu koorma või idee, ta enda kriteeriumid tema enese edu enam ei näe, ta lihtsalt peab ka seda põrumiseks, või siis ka totaalpõrumiseks – isegi võimalik muutub võimatuks, kuna innustututakse liialt tunnustusepüüdest tingitust kõrvaleesmärkidest, perfektsusest etc. Töö enese sihid kaotavad väärtuse, kõik peab olema 100% ja järelikult ei saa miski olla enam normaalselt teostuv – isegi mingi tabeli vorminduse küsimus võib võtta enda alla enamiku ajast, mis muidu kuluks enam-vähem kasuliku töö teostamise peale.
Igal juhul see aeg jõuab kätte, nagu alkohoolikul see aeg, kui ta enam viinast mõnu ei tunne, vaid kulminatsiooni hetk nihkub pohmelli poole peale. Niisis ka töörankomaani pohmell on nüüd see koht, kus me peame kõik koos halama hakkama. Selles faasis on igal eluinstinkti omaval laiskloomal viimane aeg võtta oma seitse asja ja maha pidada mingi korralik sõda. Midagi ei ole teha: tööd teha sa ei viitsinud, viitsi vähemalt sõdidagi või jookse lihtsalt minema. TÖÖD TEHA ENAM SA EI SAA, KUI VAREM EI VIITSINUD, SIIS NÜÜD ENAM EI OLE VÕIMALUSTKI.
KOGUA AEG KULUB SÕDIMISE PEALE, SELLE PEALE, ET TÕESTADA, SA EI OLE KAAMEL, OLED INIMENE, SUL ON VÄÄRIKUS, TAHTSID PAREMAT, AGA EI SAANUD JA NII EDASI JA NII EDASI… HEI HOO!
Töönarkomaan aga jätkab oma psühhoterrorit, kuna elu on sellist õnnistanud seninägematu vintskusega ja visadusega.
Tõsi ühel päeal ehk ka on tema mihklipäev Olen nii mõnegi mihklipäeva ära näinud, olen ühe suure organisatsiooni võrguadminni näinud mineja aetavat, kuigi ta oli ju nii hea. Tema asemele tulid lorud võrguadminnid, aga imelik küll – töökoha psühhokliima sellest imelikul kombel paranes! Igal kollektiivil ei ole aega imetleada suuri meistertöölisi, sageli lihtsad ja banaalsed kollektiivsed vajadused tingivad mõne staari minemaajamise täiesti ebaõiglasel moel.
Isiklikult ma ei ole kummagi tüübi poolt. Lihtsalt elu on nii sättinud, et minus on rohkem laisklooma, kuid mingi aeg oli ka töönarkomaani. Mind enam ei pane võidu jooksma teatud tüüpidega miski sõjahüüd. Ja pigem ma lahkun, kui alustan Andrese ja Pearu vintsket kahekõnet, milleks vaid eestlased on suutelised näiteks 30 aastat järjepanu ja alles siis ehk tunnistama - litsid mehed olime.