Mõrvatud aega otsimas

Sirgeldan siis edasi meeleheitekirju, mis ajapuudusel venivad lootusetult pikaks, kuna lühidalt kirjutamiseks ei ole järelemõtlusaega.
Aega niisiis ei ole. 24/7 süsteemis ei ole vabal inimesel vabal maal võtta kusagilt aega.
Spengler ütles aforistlikult ja täpselt: Alates roomlastest ei saa ühtegi ajaloolist sündmust käsitleda, käsitlemata raha. Kreeka ajaloo uurimisel võis rahasüsteemi jätta peaaegu tähelepanuta. See kõik kehtib ka Õhtumaade kohta: alates jänkidest ei saa millestki rääkida, mõtlemata rahast.
Aeg on raha. Niisiis aja probleem ja aja täitmise probleem, võitlus ajaturu pärast.
Nagu vanasti ei osanud kõik vanadele riiete müügile tähelepanu pöörata, ei osatud muistsel orjaajal tähelepanu pöörata VABALE AJALE. Marx avastas selle second hand turu, millest praegu on saanud peaaegu et põhiline ajaturg. Siit võib ikka veel leida mõningaid kasutamata ressursse. Selle pisikese ja üha kiduramaks kuivava ressursi pärast võitlevad omavahel seebiseriaalid, reality showd, kroonikad, hüpersupermarketid, rekreatsioonikeskused (Aura näiteks) ja evangelistid. Kõik võitlevad selle pisikese ahvist arenenud olendi aja pärast.
24/7 süsteemis tõmblev isend on aga erinevalt orjast kõike tegev vabatahtlikult.
Ta valib mittesöömise ja söömise, mittesuremise ja suremise vahel, keskkonnas olemimise ja mitteolemise vahel, seda täiesti vabatahtlikult.
Tõsi, ori vist oleks saanud ka selliseid valikuid sooritada. Ta oleks küll piitsutatud surnuks või näljutatud surnuks, kuid see oleks olnud ka kõik, mis temaga oleks juhtuda saanud.
Kuid see oli vanal ja hallil orjaajal. Siis ta ei töötanud vaimustusega. Ta ehitas oma püramiide vaid vitsahirmu ajel.
Üks tark piiga kirjutas oma essees, et vanal hallil ajal ei tulnud langetada nii palju otsuseid, kui täna. Täna langetab kõige banaalsem inimene ka ühe päeva jooksul sama palju otsuseid, kui mõni pärismaalane terve elu jooksul. Niipalju oleme siis muutnud väärtuslikumaks, umbes 50 korda 365 korda, ehk siis nii 20000 korda väärtuslikumaks. Imposantne areng, kas pole?
Kui see tohutult tark inimene, kes oma otsuselangetamise vahepeal vihatuhinas hakkab äkitselt autosid põletama, panna metsa, sureks ta kohe ära, korjates ja süües ühe vale seene.
Dzhungli metsa pärismaalase iga toiduvalik oli otsus. Tuhandete liikide seast leida see õige. Vaid see, kes seda õppis ja oskas, jäi ellu.
24/7 süsteem, kus kellelgi ei ole kunagi aega, tähendab ühtlasi seda, et K.-de episoodiline mälu võib degeneeruda täielikult. Seda ei lähe enam vaja.
Kõik need hetked olese elust, kus tal ei ole aega, ei vaja salvestamist, või vajab salvestamist selle eluhetke sümboolne pool. Sümbolmälu võib täita selle koha, kus varemalt asus episoodiline mälu. Viimane võib degenereeruda, kuna on sageli isegi kahjulik. Ajatult ajarattas pöörlemine lihtsalt on tootlikum.
Tööpingi taga rabeldes ei ole episoodilisest mälust eriti kasu. Kui aga jõuab kätte mingi püha, on olukord jällegi omamoodi kahemõtteline. Episoodid võivad petta, osutuda petlikuks. K. ajaloomõistmine võib olla piiratud. Ta võib küll viibida Raekoja platsil, kui antakse advendiralli avapauk, kuid tema tunnetuses on see vaid advendiralli. Õige hinnangu annab olukorrale linnakroonik, kinnistades olukorrale mingi sümboli, kasutades sümbolmälu usaldusväärsemat loomust. Iga erakordne jõuluhooaeg koos erakordsete allahindluste, müükide, reklaamide, jutlustega viib umbes 10.-ndal korral selleni, et selle melu episoodide salvestusest loobutakse. Mingid jõulud kusagil 21. sajandi alguses on täiesti piisav selle asja iseloomustamiseks.
Selle episoodilisuse kadu meie maal elas läbi 2 faasi. Kommunismi ülesehitamise faasis oli mõningate episoodide mäletamine lausa eluohtlik. Negatiivsed episoodid tuli tõrjuda eemale, kaugele ära. Positiivsete episoodidega oli olukord kahemõttelisem. Paraadliku poole taga sai elada ka oma elu episoode edasi. Kuid kuna aeg oli siis alati erakordne, ei olnud ajahetkel seetõttu erilist tähtsust. Milline viisaastak, milline löökehitis, milline kongress, see kõik ei olnud väga tähtis. Tähtis oli lõppeesmärgi poole liikumise illusioon.
Konsumerism tuli suure kohinaga ja tõstis kõik ängid ja valud pinnale. Kõik negatiivne paiskus pinnale ja selle aja positiivsed episoodid, mis olid ehk veel elus, hävinesid omakorda. Negatiivsetest episoodidest aga said monstrumid. Nii hävines ajalugu kahekordse loputusega peaaegu täielikult. Vaid väga vana ja kogenud inimene, kes kõik ilmakorrad ja jutlused üle elanud, oskas säilitada oma pea sees kõik need asjad õiges kohas ja järjekorras. Kuid rääkida neist ta vaevalt et enam saab – ei ole lihtsalt leida kuulajaid. Kui ta ei demoniseeri negatiivset ning peale kõige muu veel satub mingisse retrolüürikasse, teda lihtsalt ei kuulata.
Kuid allasurutud negatiivsuse kõrvale kerkisid uued negatiivsused. Mõni varastas, mõni vägistas, mõni tappis, maailmas lõhkesid terroripommid, diktaatorid piinasid oma rahvaid, ajalugu kulges, sedapuhku negatiivse ülevõimenduse saatel ja jälle tuli positiivsel pisikesel K.-l oma pisikesed rõõmud ja mured peita kuhugi ära. Selle suure negatiivsuse kõrvale kerkisid küll vaprate ja ilusate positiivsed teod ja saatused, äpardused ja pisikesed skandaalid. Tuli seltskonnakroonika ja jäi. Oma positiivsed pisikesed päevasündmused jälle ei omanud tähtsust. Ees poseerisid nii nagu peab, comme il faut, mingi seltskond kroonikakaanelt. Jälle ei olnud oma elu episoodidel kellegiga asja. Ülevõimendatud negatiivsus ja väikese grupi positiivsed uudised ilma vahelmise halli tsoonita. Isegi need, vahel südant soojaks tegevad uudised mõnest kombainerist, naabri Villust või Matist, kes kõvasti tööd teha vihtus, ei olnud enam päevakorral.
Nii võibki niruks, aga siiski mõningaseks lohutuseks pidada nii netiportaale kui ka bloge. Siin me siis otsime üles kaotatud aega, mitte nii, nagu Proust seda tegi, hoidku jumal, vaid nii, nagu keegi kuidas oskab.
Selle mõrvatud aja ja episoodidega on paraku lood ühes mõttes kurvad: nende jäädvustamise võime on meile sisse ehitatud. Kui ajastu ka ei soosi episoodide teket ja talletust, siis mälu jätkab oma jonni. Allasurutu surutakse unemaailma, alateadlikesse tungidesse, irratsionaalssesse tumedasse, sihitusse enesehävituslikku depressiooni.
Psühhiaatrite põllu järjest suurem laienemine on selle tunnistuseks.
Freudistlike seletuste ja loitsimistega võib mõnel õnnestuda oma valud mahendada ja neid mõista. Mõni aga jätkab visklemist arusaamatu hullumeelse raevuga.
Siin on aju uurijatel ja inimhinge inseneridel veel palju ära teha: otsida üles need irratsionalismi sigitavad geenid, otsida üles need ängid ja tungid selle aju seest.
Kui need õnnestub tuvastada ja tuimestada, on ehk kunagi võimalik teostada ka poolelijäänud unistus püsivast õnnepõlvest.
Allakäinud utoopiaid on ajaloos palju reas. Kõikide utoopiata põrumise põhiliseks põhjuseks oli tõenäoliselt siiski inimhinge nõrkused.
Jesuiidid kusagil Ladina Ameerikas näiteks suutsid vahest selles kõige kaugemale jõuda: nad saavutasid oma reaalsuseks saanud utoopiariigis, et kõik toimus kindla kella ja plaani järgi isegi öösel, siis, kui kell lõi kesköötundi. Siis, ja just täpselt siis oli lubatud sooritada suguühet.
Iga asja jaoks oli oma aeg ja oma viis.

Kui kuulen jälle järjekordset Koperniku või Trotski revolutsiooni lähenemas, jään kummaliselt ükskõikseks, lausa vaenulikuks uue ajastu prohveti kuulutuste ees.
Erakordsete aegade üks erakorddselt tüütu omadus on erakordne igavus.Erakordne aeg tähistab peaaegu alati erakordset rumalust.
Erakordse ajal ei ole enese kõrval aega tähele panna väikeste laastukeste, ajaloorattaste vahel pöörleva tausta, tegemisi. Erakordse ajal ei ole meie episoodidega, meie ajaga, mitte midagi pistmist. Erakordne aeg elagu oma elu meist sõltumata, meil ei ole temaga asja. Seevastu tühise ajastu täiesti tavaline ja igav aeg soosib erakordseid inimesi, mõtlejaid. Nende aeg on siis avanemas, kui muud kahurid vaikivad. Kahurite kõnelemise ajal muusad vaikigu.
Erakordne aeg soosib vaid erakordselt tühiseid inimesi.
Rääkides erakordse aja tühistest inimestest ma lobisesin välja võimaluse, mis inimese tühisusest jälle inimesekeks tagasi teeks: erakordne aeg peab manduma täiesti tavaliseks ajaks, mitte selliseks ajaks, kus inimesed elavad ajale, vaid selliseks, kus aeg on inimeste jaoks, inimeste teener, inimeste soosija. Alles siis, ajakajalisuse kisa mandumisel saab hakata inimese hing kõnelema enesele ja teistele tähenduslikke jutte.

Erakordne aeg loob ka surnud aja. Kui iga päeva iga sündmus on erakordne, oleme ja ajaloo lõpus, surnud ajas. See surnud aeg tekib erineva kiirusega ja ei jõuagi vist kunagi kätte provintsi. Provintsi aeg võib pealinna efemeersetest rütmidest olla küll mitmeid järke aeglasem, kuid seisma jätta seda on peaaegu võimatu.
Külas toimub ikka midagi, isoleeritus on selle eelduseks.
Seevastu pealinnas millegi kogu aeg toimumine on ju ekvivalent mittemidagitoimumisele. Siin võiks julgeda tõmmata paraleele isegi relatiivsusteooriaga, sest nii nagu Universumiski on meie planeedi kultuuriruumis megaloopoliste saatuseks muutuda lõpuks mustadeks aukudeks.
Ka põhjus on sama: megaloopolise tervikliku struktuuri paneb kollapseeruma sinna voolava rikkuse massi tohutu surve, millele mitte ükski struktuur ei suuda vastu seista.
See omakorda kõverdab aegruumi ära, efemeersed rütmid tunduvad küll jätkuvat järjest ogaramas tempos, kuid ühel hetkel saame neid rütme jälgida vaid teatud kindla sündmuse horisondi peal. Musta augu sees on aeg meie ajaga võrreldes surnud. Meil provintsis toimub sünd ja surm, tekkimine ja kadu edasi, mustas augus aga ei toimu mitte kui midagi. Elatakse mingis vanas tardunud arhetüübis edasi, kui üldse elatakse: informatsiooni sellest struktuuritust kämbust kätte saada ei ole võimalik. Ainukene informatsioon on selle monstrumi lõugade vahele üha suurema kiirusega imenduvate ainetükkide kiirgus enne oma hukku. Lõpuks on vaikus.Selliseks kultuuriliseks mustaks auguks sai Rooma, selliseks saab ka New York. Näeme impeeriumi arengu hilisemas perioodis sedagi, et pealinn kaotab täielikult oma väe, et barbaritest imperaatorid ignoreerivad oma pealinna, välja arvatud nimi, välja arvatud selle musta augu sümbol. Kuid uuendust tahtev valitsejapeab rajama pealinna uuesti. Rooma asemel tuli valida Konstantinoopoltäiesti uues ruumis ja kohas. Inimkonna ajalugu on täis selliseidmustadeks aukudes muundunud võimutsentrite näiteid. Tänane prognoos selles mõttes on New Yorgi jaoks midagi pulsari ja mustaaugu vahepealset. Praegune Uus Rooma on aktiivne ja kiirgav, kuid temarütmide kulg ennustab kollapsi. Tema enese tsentrist toimunud kollaps WTC tornide näol on eelmäng veel suuremale ja sisemisele kollapsile, millelejärgneb täielikult surnud linn ja surnud aeg. Aines imendub ka edasiselle linna poole ja kiirgab, aga linn ise on tühi, surnud, must auk,koht, kus peatub nii aeg kui ka ruum.Perifeerias, provintsis aga saab jälgida kahetist kulgu. Aja rütmidetuimus võib küll petta, kuid provintsis ei peatu aeg tegelikult kunagi.Siin on halle ja ilmetuid aja rütmis võnklemaid tsoone kõrvuti täiestiomapärase ajakäsitlusega.Mingid kohad provintsis on uue pealinna asukohad, uute tsentritetekkekohad. Enamik kohti seevastu on tühjad, kuid automatismini võnkuvadautosüsteemid, mis jätkavad oma pulsse isegi siis, kui tsenter ammu ammuon loobunud funktsioneerimast.Teke ja kadu toimub siin, tolmukogudest saavad tähed ja edaspidi tsentrid,uute kultuuride lähtekohad.