Kaotatud paradiis

Pean üritama pähevõetust kinni pidada ja jõuda tänapäevase, nn. modernse inimese valdavate müütide ja uskumuste kirjelduseni. Lihtne see ei ole. Tulemiks saab olema paratamatult fragmentaarne kogum tekstijuppe, mille juurde ilmselt peab pöörduma ikka ja jälle tagasi.
Õhtumaise kultuuri üks alustekste on Piibel. Järelikult on loomulik alustada müütide käsitlemist ja nende hajusaid peegeldusi ratsionalistliku inimese vaadetes Eedeni aia müüdiga, täpsemalt müüdikompleksiga, kuna siin on läbi kirjutatud mitu üksteisega läbi põimunud uskumuste süsteemi. 1. Mo. 1, 1. Mo. 2, 1. Mo 3 tuleb seetõttu lugeda meie kultuuri tähtsaimaks lähtekohaks ja moodustajaks. Kahjuks viib kaine analüüs ikka ja jälle selleni, et kibedalt tõdeda – tagasipöördumist Eedenisse ei ole ega ka tule iialgi. Ürgaja kujuteldavasse idülli ei jõuta enam kunagi tagasi. Kas seal üldse kunagi oldud ongi? Kultuuri vanadusest tunnistust andes võib see idüll veel ükskord meemides ja mälus elustuda seniolematu selgusega, aga see on ka kõik. Edasi on selle kultuuri jaoks saatuseks anda oma õnnistus uue kultuuri idudele.

I Peeglike peeglike seina peal

Üheks võtmelauseks inimese päritolu ja saatuse kohta võiks pidada kuulsat lauset
Mooseses esimesest raamatust, 1. Mo 1.27:
„Ja Jumal lõi inimese oma näo järele
Jumala näo järele lõi ta tema,
ta lõi tema meheks ja naiseks!”
ehk lühendatult:
„Jumal lõi inimese oma näo järele”. See võtmelause on määranud meie hoiakuid juba 3000 aasta jagu. Varasemas süsteemis oli see oma näo järgi vormimine mitte nii määrava tähtsusega. Mõistust ja võimu jumal nii palju ju ometi ei andnud, anti vaid nägu, mask. Pigem pani see paradiisist väljaaetud inimeseloomast pärispatuse vaatama peeglit otsides üles taevasse. See seal, mis talle paistis, see nägu või kujutlus heast või halvast, aga jumalikust peegeldus tagasi ja andis nende kujutluste läbi inimesele energiat vaadata lõpmatusse, otsida lõpmatust. Pürgimine kõrgustesse, lõpmatusse, gooti katedraalides avalduv noore Õhtumaa kultuuri põhitendents andis inimestel tuge, hoogu, kuid samal ajal ka piisavalt alandlikkust. Selle jumala kõrgpositsioon määras need jumalanäolised patused võrdselt põrmuseks üksteise suhtes ja vabadeks jumala suhtes, vabaks valida oma uskumisi, käitumisi ja saatust. Ilma selle projektiivse vaatepunktita ei oleks saanud tollal, ega ei saa vist ka praegu, võrdsust kuidagi mõista. Eriti vähe sai seda mõista antiikaja ja keskaja seisuslikes ühiskondades. Võrdsus oli vaid võrdsus saatuse ees, pärispatususes, võrdsus jõuda oma Eedenisse või selle antipoodi, põrgusse, vastavalt oma kalduvustele ja käitumisele.
Seega see peegel oli positiivne, projektiivne, ülendav kõverpeegel, mis suurendas peegelpilti, määras ideaalid ja hoidis tasakaalus põrmust võetud ja põrmuks saama pidava ja kõigevägevama suhted.
Selle projektiivse vaatepildi purunemine algas valgustusajal. Teadus oli esialgu religiooni kammitsates ja religiooni mõju alla. Osalt mõjus see pärssivalt kõige lihtsamategi teadmiste hankimisel, teisalt aga distsiplineeris tõeotsijat just see taevalik peegelkujutus. Tema vaade oli suunatud üles, tähtede poole, mitte maha, mitte omasuguste suunas. Religiooni pärssivast mõjust on otsatult räägitud. Religiooni innustavast, ülendavast ja distsiplineerivast mõjust aga sageli vaikitakse.
Näiteks üks olulisim moment sellest gooti kõrgvaatelisusest oli Tõe pühaks pidamine. Tõe nimel oldi valmis surema tuleriitadel, piinlema vanglas (Campanella 30 aastat vanglas Päikeselinna kirjutamas ja ühe lehe kaudu välja toimetamas), ehitama teleskoope. Seesama tuleriitu ehitav fanaatiline religioossus oma vastaspoolel nõudis tingimusteta allumist Tõe nõudeile.
Ühelt poolt põletati tõeotsijaid, seda küll. Teisalt süstis seesama religioosus inimestesse vääramatu mehisuse sellesama tõe eest kasvõi surma minna, ohverdada kõik mis tal oli. Tänapäeva maailmas tunduks see kujuteldamatu.
Alguse sai selle gooti kõrgvaate purunemine Prantsuse valgustajate tegutsemisega, lõpetas selle aga 20. sajandi algus.
Üheks kõige purustavamaks löögiks sellele projektiivsele vaatepunktile sai Darwini õpetus. Kuid õpetuse sisse evolutsioonist ja inimese arenemisest ahvist jäi ikkagi peeglikese lause. Nüüd ei olnud enam jumalat taevas, vaid ainult inimesed maa peal.
Kuid see, et Maa on antud inimestele jagamatuks kasutuseks, et inimesed on evolutsiooni ülim tipp, see tuli vääramatult Darwini õpetusse usust kaasa.
Jumalat enam kõrgel taevas ei olnud, selle asemel said pooljumalateks varem tagasihoidlike asevalitsejate kohuseid täitvad. Peeglist taevas sai peeglike seina peal.
Peeglikesed seina peal aga ei armastanud tõtt rääkida. Nad rääkisid peremehele või perenaisele seda, mida see kuulda tahtis. Iga peegel pani selle valdaja omamoodi pisikeseks universumi tsentrumiks, mille ümber teised pöörlesid. Vahel pidas peegli omanik teisigi samaväärseteks tähesüsteemideks, kui see kasulikuks osutus, vahel aga pidas erinevaid tarvilikuks enesesuuruses mõõtu hakata lõikuma. Kui peegli omanik sattus võimule, osutus see ka võimalikuks. 20. sajandi painajad on selle kinnituseks. Võrdsus niisiis taandus kõigi ühetaoliseks nüsimisele. Vabadus aga iga universumi tsentrumil vabaduseks teha seda, mis pähe tuleb. Sellise projektiivse vaate mandumine kinnise ruumi pisukesse teadmistesfääri kaotas vajaduse otsida lõpmatust, vaadata taevasse, püüelda absoluutset. Tõe kriteeriumiks sai edu omasuguste põrmlaste keskel, mis omakorda mandus rahaks.
Pisikesed kuldvasika kummikujukesed otsiti jälle välja ja puhuti täis. Rahamaailma pöörlemise kõlin ülistati igavekes ja täiuslikuks. Vanast inertsist on veel tänasenigi leida siiski unistajaid ja otsijaid. Nende loodud sümboolne kõrgruum kannab meid veidi edasi tänapäevalgi. Kood, kultuuriline kõrgkood hävineb väga pikkamisi. Esimeses koopias pärandub enamik olulist, järgnevas veidi vähem, ülejärgnev on aga juba õudusunenägu. Tõsi, erinevalt lausa biloogilisest käsitlusest on kultuurikoodil alati ka midagi uut pakkuda. Mõnikord on uus kandev, mõnikord osutub rämpsuks. Uue liigne ülistamine vaid kiirendab vana hävingut, vahel midagi samaväärset vastu andmata.
19. sajandi ooperit ja tänast räpparite rokkimisi on praegu näiteks väga raske võrrelda.
Mõned koodi osised hävinevad kiiresti, mõned aeglaselt. Võimu juures olevad osised hävinevad kiiremini. Aristokraatia oli juba 20. sajandi alguseks sisemiselt surnud. Praegune rahaaristokraatia aga selle kunagine hale vari.
Samas teadmised reaalteaduste vallas jätkasid inertist ikka arengut. Matemaatika kõrgpunkt 19. sajandil küll täitus, andes 20. sajandil lisa vaid detailide näol, seevastu füüsikas, keemias, nüüd lõpuks ka bioloogias õige teadmistebuum alles algas.
Kuid see oli juba algselt väga valedesse kättesse antud vägi, mis sellise teadusega kaasnes. Füüsikut lõid aatomipommi, võimurid panid selle ka plahvatama. Keemikud lõid mürgid, võimurid kasutasid ka neid. Bioloogid on õppinud inimese koode lahti muukima ja juba unistatakse sellest, kuidas inimesest teha ajutut, episoodilise mälu minetanut robotit.
Peegel seinal aga jätkab märatsemist. Kui mingist vanast usujäänukist kinniklammerdununa pärist tavalised matsid ei julenud ennast veel jumalasarnasteks pidada, siis koos, kõik koos õiglust ja võrdsust taotlema õpetas neid küll kommunism või konsumerism. Tuhande juhmi aju liitumisel pidi tekkima jumalik tarkus.
Tuhande juhmi aju ühishääletuses pidid välja kooruma oraaklitõed. Et inimest selles narkouimas hoida, on tema aju programeerimisega tegelevad kõik ümbritsevad kanalid. Reklaam, propaganda voolab sisse ajalehtedest, televiisorist, internetist.
See on jälle omakorda see koht, kuhu pisikene juhmistunud omi kaebeid saadab ja loodab taevaliku reguleerimise peale. Kuigi mehhanismi rattad olevat küll antud inimeste kätte, peetakse mehhanismi ülalpidajat ikkagi taevas täiesti objektiivselt eksisteerivaks. Kuidas muidu seletada muidu tarkade inimeste pimedat usku demokraatia reguleerivatesse hoobadesse, lahusate võimude tegusesse tegutsemisse, meedia reguleerivasse mõjusse. Ilmselt meedias on osatud ja osatakse edasigi kirjutada piisavalt pimendavaid unejutte.
Jumal andis surres oma imelised tarkused inimeste elu taevalikuks organiseerimiseks meile üle ja edasi jääb vaid ajaloo lõppu oodata ja eedeni aia tulekuks oma vaim valmis seada. Tuleb vaid senisest veelgi enam tööd teha ja kaupu toota.
Seega ratsionalismi senisest lõpmatusse pürgivast, gooti katedraali vaatest (Spengler) sai kinnine kõverruum. Vaadet lõpmatusse peetakse praegu lausa lolluseks. Tähti ei tasuvatki enam uurida. Selle kõverruumi ümber peituv tundmatus ja sellest tundmatusest läbimurdmise katsed tembeldatakse lolluseks. Müüdid tegelikult aitasid varem kõrgustesse pürgimisele ka kaasa, praegu aga on müüdid moondunud värdõpetusteks ja parasiteerivad maa peal, mitte meid ümbritseva teadmatuse ruumis. Sinna enam ei ole asja ei kellelgi, ei teadlasel, ei tavapõrmlasel. Teadlane on formaalselt küll õpetatud lendama, kuid tema lennumasina lennukõrgus on täpselt määratletud ja piiritletud sellest saadava rahalise ja edulise tulemiga.
Ja hoidku tavapõrmlased ennast kõrgemale lennu katsetest parem üldse eemale! Need õnnetud Ikarosed, enne Päikese enese poolt kõrvetuse saamist, saavad kohe ja kiiresti allatulistatud ratsionalistlik skeptikute eneste poolt. Niinimetatud skeptitsism, mis vanasti vaatas taeva poole, on praegu vaid vaade, mis meeleheitlikutl kaitseb meie pisukest teadmiste sfääri teadmatuse suure sfääri seest vahel allapotsatavate seletamatute küsimiste eest.
Neil, skeptikutel, olla ju kõik vastused olemas! Kui mingist vanast inertsist küllalt kõrgele jõudnud teadmiste sfäärides toimuv veel meenutab lendamist, siis vanade müütide värdkoopiate võrgus siplevad humanitaarvaldkonnad siplevad vaid uute moevoolude tuleku ja mineku tõmblemises.
Küllalt kõrgele on jõutud küll näiteks bioloogias ja hoolimata sellest, et inimese kood on juba ette patenteeritud rahamaailma ülikute kätesse, on tunnetuslikult siin ikka veel väga olulised asjad toimumas. Füüsika seevastu on üldse lukustatud pärast kahe suurimpeeriumi vastaseise kuhugi suletud väravate taha. Pole siis imestada midagi, et ei imestata ei seletamatute kõrghoonete kollapside ega üliedukate kuundumistegi üle.
Kuid põhilises osas on tegemist lootusetult vananeva, kõduneva organismiga, kelle sees on vaja aretada uusi kõrgustesse pürgivaid idusid. Kui nn. skeptitsism jätkab vaid iga ootamatu küsimise naeruvääristamist, pole sellel isesulgunud süsteemist loota väljapääse. Keegi peab ütlema „pole sinust ilusamat ilma peal” asemel välja kibeda tõe: on küll, kusagil on meist targemaidki. Vaid meie võimetuste uurimise läbi saame muutude võimekamateks, sellise sõnumitooja peegli puruksviskamine ei aita. Vahel selliseid sõnumeid siiski on leida.
Kuna lugesin just eile Endel Tulvingu uuemat, 2002 v.a. mäluraamatut (1994 aastal väljaantud raamatu oli mul õnne hiljuti lugeda), siis pean ikka ja jälle imestama meie mäluuurija leidlikkuse ja ettenägemisvõime üle. Meie aju bioloogilised ebatäiuslikkused ja täiuslikkused hakkavad alles nüüd ilmnema. Ka siin toimunu on hilistunud arvatavasti just seetõttu, et vaimu peeti ka kõige barbaarsema mudamaterialisti poolt sedavõrd täiuslikuks, et selle uurimisel ei suudetud isegi ette kujutleda näiteks seda, et mälu liigid õigupoolest on väga erinevad, et on olemas episoodiline, semantiline, protseduuriline mälu, et mällu paneku korral on väga tähtis ka selle mäletamine, kuidas midagi leida võiks. Episoodilise mälu küsimus on üsna irooniliselt avastatud just siis, kui kogu inimkond vaevleb selle mälu kaotsimineku käes. Mitte ainult Tulvingu K. , vaid kogu inimkond väga analoogilisesl kombel joodikuga ei oma enam episoodide toimumise suhtes täit selgust ja unustab oma viimased sigadused 5 minuti jooksul. Huvitav, et viin ka just selle mälu osise esimesene hävitab, samuti narkootikumid. Muud asjad, protseduurid, refleksid, isegi sümbolid on nagu olemas, mida aga ei ole, on episoodide talletus. Mäletad suurepäraselt mõnda matemaatilist peensust, aga ei leia oma eila kuhugi pandud rahakottigi üles. Allakirjutanu tunnistab ausalt, et on sellist piinavat häbi pidanud tundma ja just seetõttu see K.C tundubki ääretult masendav, jõhker tulevik.
Kui inimesed oma meediauimast ei vabane, episoodilist mälu tarvitama ei hakka, oleme kaotanud ühe sajandiga oma liigi kõige tähtsama geneetilise leiutise üleüldse.
Kui see protsess järkub, võib muutuda küsitavaks üleüldse uue kultuurigi teke. Lihtsalt ilma episoodideta, ilma mineviku ja tulevikuta inimene ongi ahv, mandubki ahvi tasemele.
Ainult iseennast tunnetav, oma saatust omav, oma kultuuri ja ajalugu tundval inimesel on arenguvõimalusi, ilma selleta on meie koletu sümboolse mõtlusvõime tulemiks vaid kollaps.