Arvo Pärdi kõrberännak

Kõigepealt tänan kaasblogijat Tiiut, kes andis mõtte osta ja lugeda läbi raamat Pärdist ja tema muusikast. Jutt on Enzo Restagno koostatud raamatust “Arvo Pärt peeglis”.
Tiiule teadmiseks: kui ka Suure Jaanis ei ole seda Pärdi raamatut saada, siis Tartus on, Lõunakeskuses ja Wildes on.
Muusikateoorias ja isegi kuulamispraktikas võhikuna ma ei käsitle Pärdi muusikat. Minu tee ei ole veel selles kohas, kust ma võiksin ja julgeksin selle muusika kohta midagi öelda. Võib-olla muusikalises mõttes peangi olema ja jääma vait. Iga asja jaoks on oma aeg. Kui on. Peab olema kannatlikkust oodata, oodata, oodata seda, millal aeg on küps. Igaühel meist on ees oma kõrberännak, vähemalt neil, kes kas kuidagi ähmaselt tajuvad tänases ajastus sügavat sisemist kriisi, selle aja tühisust, täitmatust, mõttetust.
Kõik uus on põhjalikult ära unustatud vana. Nii on ka Pärdi poolt leitud tintinnabuli stiil seesama vana missa liturgiliste rituaalide jaoks loodud muusika jätk meie aja jaoks, meile mõistetavas vormis. Muidugi neile, kes tunnevad ähmast vajadust minna ära, otsida uut, pääseda Paabeli vangipõlvest. Arvo Pärdi enese tee on siin teenäitajaks, mis suunas tuleks minna, mida tuleks otsida ja kuhu võib niimoodi ka jõuda . Meil on aega ja meil tuleb õppida ootama.
Mis teed mööda tuli käia Pärdil? Väga, väga lihtsustatult on see olnud kolmeosaline tee: otsimine dodekafoonia vallas, omamoodi pöördepunktiks oli tema Credo, pöördumine Bachi ja gregooriuse laulu läbi, veendumine endise tee jätkamise võimatuses.
Kõrberännak, 8 aastat vaikust ja ühehäälsete meloodiate komponeerimist iseenesele harjutamiseks, uue, täiesti uue muusikalise kuulmise ja mõtlemise arendamine ning aastast 1976 jõudmine muusikalises mõttes Tõotatud Maale.
Selle rännaku saatjateks on olnud juhm rezhiim, millele küll dodekafoonia, küll missatekstid olid keelatud, tabud, parteifunktsionääride ja keskpärasuste mängud, Pärdi sundväljasaatmine Eestist 1980 ja juba uuel kodumaal, Saksamaal 1976 leitud muusika edasiarendamine.
See üles leitud liturgiline, lihtne ja püha muusika mõjutab väga isiklikul ja tõsisel kombel ka ilmalikke meeli. Kultuurilises mõttes on see ehk meie õhtumaise kultuuri kõrgsümbolite, algsete impulsside ja pingeväljade taasavastmine ja uuendamine?
Teises, laiemas kontekstis on see selle vana ja seniilse kultuuri viimase õnnistuse andmine ka uuele, sündivale kultuurile? Nii vähemalt mulle tundub. Kusagil selle kõduneva impeeriumi rüpes lihtsalt idanevad selle uue kultuuri vaimsed lätted. Religioon on siin kultuuride vaheline sõnumitooja, kuigi on täiesti võimalik, et vana religioon kas hääbub, võtab täiesti uue vormi, või jääb lihtsalt üheks põhitooniks uuenenud kultuuri moodustajate keskel, üheks tasaseks ja oluliseks saatemeloodiaks.
Meil on aega. Selline on vastus, mille ma sain Pärdilt, vastuseks mõrvatud aja otsimise loole. Kindlast leian tema muusikast ka teisi vastuseid, lihtsalt tuleb osata küsida.