Matusekõne Kuke aastale.

2005 aastale, Hiinlaste jaoks Kuke aastale peaks kirjutama juba nekroloogi. Bossueti sõnaosavust endal ei ole, viimane oli teatavasti katoliku preester, kes eriti kuulsaks sai prints Conde matusejutlusega. Kuulus matja oli ja kuulus kõnemees.
Tegelikult oli karm aasta, halastamatu aasta, mitte ühtegi asja oma kohale jättev aasta.
Terve maailm jätkas oma pöördumist sohu, kuid 2005 tõi selle eriliselt selgelt välja.
Eesti soostumine jätkus maailmast ennaktempos. Meie üürike vabadusesõõm on nüüd kiirkäigul asendumas uue orjaajaga. Selle orjaajale laulavad ühiselt hosiannat nii võimkond kui õukond, mille sekka tuleb ilma eriliste eranditeta lugeda kogu kultuurieliit (3 37-st on liiga väike %, et paista välja).
Maailmas on ilmseks saanud, et uued sõjad on ukse ees. Kõik variandid on laual, s.t. algab sõda, varsti algab uus sõda. Valmistatakse ette kahuriliha ka meil, püütakse palgasõdurist vormida mingit kodumaakaitsja kuvandit. Iraani on kuidagi ette saanud või upitatud uus president, kelle murdmiseks pole ettekäändeid vajagi – mees ise korjab kõik söed pea kohale, mis vajalikud.
Oleksin väga üllatunud, kui 2006-2007 ei läheks lahti uut sõda.
Ladina Ameerika käärib samas tempos Ka siin on sõjad varsti hädavajalikud. Või riigipöörded, tervistavad Pinochetid. Pinter rääkis läbi lillede just sellest oma Nobeli kõnes. Meie lugesime eesti keeles vaid tema kriitikat. Pinteri originaalkõnet vist jäängi ootama, no mine sa isahane muidugi tea.
Pikemas perpektiivis on ikka ees sõjad – kui mingi ime näol 2007- ni on mingi hädine rahu säilinudki, ei jää sõda ometi tulemata. Uus polarisatsioon Ameerika-Vene teljel,
Vene uus liit Hiinaga, uued poolused ja vastasseisud jätkuvad. Ukraina saadi korraks vene haardest kätte, küllap varsti olukord jälle muutub, kui esimene noos on võetud.
Keskkond mängib selle utopistide mänguga oma mängu kaasa. Maakera ei kannata seda mafiosnike kaklemist pikalt enam pealt vaadata. Ta vajaks tõelisi, mõistlikke peremehi oma õue peale õiendama.
See vähene opositsioon, mis on, see muidugi tugevneb, Internet võimendab seda, kusagil katakombis sünnib ka tõde. Kuid esialgu märatsevad võimurid iga tõe hetke peale veel võimukamalt, tigedamalt ja absurdsemalt, kui kunagi enne.
2005 oli just see aeg, kui revisionistid kõik (peaaegu) viimseni on nüüd trellide taga:
Ernst Zündel, David Irving, Germar Rudolf. Otsige, kuniks saate, nende teoseid ja kirjeldusi ja näete – kõik, mis see seltskond on tahtnud, on lihtsalt tõene ajalugu.
Mitte ainult nemad, need ajaloolased on uurinud vaid ajaloo ühte väikest tahku, II Maailmasõja mõnda momenti.
Kuid tõene ajalugu ongi kriminaalne. Kriminaalne ajalugu ongi tõene. Ajalugu teevad kriminaalid ja panevad ajalugu kirjutama need, kes teevad kriminaalidest kangelased.
Totrus ruulib. Ka nende jidiootide, jõuluidiootide peades, kes püha öö hälina ja raevu saatel konsumerismi orgiast viimaseid orgasme välja pigistavad, jõuab ühel hetkel pähe tõdemus, et jõulud on tegelikult hullumaja ruudus – lihtsalt muul ajal ei torka see nii hästi silma. Võimalik, et nii jätkub ka 2006, 2007, 20016 ja isegi 2026.
Kuid lõputult ei saa nii jätkuda. Üsna raskesti ennustatav murdepunkt on praegu üsna lähedal, nii 10-20- asta lähenduses käes. Finantskriis, ökokriis, tsentrite nihestus, multipolaarse maailma taasteke (kui Ameerika enam ei ruuli, on mõni aeg paljude tsentritega maailm käibel), kõik see on ukse ees. Maailm muutub veel kord veel kirjumaks, kui enne. Ja veidi paremaks ka lõpuks. Sedapuhku ilma eestlasteta. See rahvakild on lõpuks suutnud oma olemasolu eeldused lõplikult tuksi keerata, seda tänini taipamata.
Selline jeremiaad kukkus välja. Ju siis ongi need mõtted põhiliselt peas.
See hea, mis oli, oli eranditult isiklik: isiklik valu andis teadmist juurde, isiklik laps õppis lugema, isiklik praktika veenis selles, et eestlasele mingi ajaloolise petuskeemi selgekstegemine on tühi töö ja vaimunärimine. Ainuke, kes sind poolelt sõnalt mõistab, on kutseline pätt.
Need on üldised raamid, mis panevad mõistma Spenglerit. Noores organismis ei oleks see võimalik, selline pätluse laiutamine, totruse apoteoos. Vanuriga on teine lugu. Tal on ikka midagi viltu või aju permamentselt kahjustunud, pangu mis kalosse jalga tahes, ikka on tal asjad viltu Järelikult olemegi kultuuriliselt vanurid ja järeltulija küsimus on vaid püsti. Kuningas on surnud, elagu kuningas, aga milline? Ega ometi mitte islamistlik? Näiteks võitlejate moraal pole neile probleemiks, ega ka mitte fanatismi puudumine. Meie vähk, variserlus, tuleks hävitada isegi siis, kui prognoos on nii ehk nii letaalne – vähk on liialt valulik, inimkonnale väljakannatamatu haigus üle elada?
Kuid isegi selle letaalhaigusega toimetulek ei anna vanurile mingit kindlust homse suhtes. Mingi kood on viltu, mingit koodi ei ole edastatud, mingi passionaarsus on puudu, need küsimused vaevavad pead. Täpsem teaduslik analüüs võibki jääda tulemata.
Part, mille arvasime käivat lõputult, on lõpuks maha käinud, enam ta ei mune ega ilmuta elumärke. Mehhaaniliste partide ajastu on lõpukorral.
Ükskõik, kuhu 2005 ka paigutada, enam ei sobi ta hästi suure buumi pooldajate iluridadesse. Liialt palju asju meie elus nõuaks lahendamist, enne kui suure buumi helged sihid võiksid teoks saada. Isegi kõige roosilisema teostumisel teatud mõttes lõhkise küna sündroom kordub: seesama küsimine, mis edasi, mida teha mehhaanilise pardiga, see küsimust jääb lihtsalt lahendada 2040 põlvkonnale, mitte põlvkonnale 2020.