Vajalik manuaal inimhingede insenerile

Hiljuti ilmus eesti keeles väga huvitav raamat: Robert Cialdini „Mõjustamise psühholoogia”. Tingimata soovitan läbi lugeda, kui te just ei ole selle ala ekspert ja vastav teadmine on juba kusagil esmakursuslase põlves või rinnapiimaga sisse söödetud. Võimalik, et isegi sel juhul võiksite oma teadmist uuendada – mitte kõik Cialdini vaated ei ole põhivoolu poolt aktsepteeritavad, raamatus on palju vaieldavat ja poleemilist. Mulle andis see raamat minu hariduse augu täitmiseks sobivalt suure tüki, mis arvatavasti tuleb veel polsterdada selle uurimissuuna muude põhitrükistega.
Cialdini üsna maised ja loogilised arusaamad sellest, millistel keeltel ja kuidas inimhingede kogenud insenerid meie sisesügavuste kannelt häälestavad ja tinistavad võivad esialgu tekitada küll võrgus sipleva kala meeleheitepuhanguid, kuid tõe teadasaamise nimel tasub see reaktsioon ära kannatada.
Kusagil on olemas vaba vesi, võimalik, et tsivilisatsiooni kütkeist kaugel. Isegi värskendav sõõm hapnikku meie manipulaatorite poolt hallatavatesse kalatiikidesse võib vähemalt vaimusilmaski panna ennast ujuma nendes vabades vetes, mida mööda tegelikult alati pääsmatult vabad oma teed lähevad, eirates oma eksistentsiga kõiki maiseid mõjustatavuse ja mõjutatavuse mõjuprintsiipe ja füüsikaseadusi.
Raamatut saavad kasutada nii need, kelle põhitegevuseks on endasarnaste tõmbamine uutesse püünistesse ja nootadesse, või ka need, kes tahavad saada mõnda sõõmu hapnikku konnatiigi umbses keskkonnas, või ka need, kes vajavad väljajuhatust merele. Vihtuimsetele õngemeestele vaevalt et edu soovitan. Nende saagi või edu suurus on pöördvõrdeline selle keskkonna kõdumise astmega. Mida edukam mõni edu müügimees on, seda kiiremini õõnestab ta kogu keskkonna üldist hapnikutaset.
Need kunagi kalasid kindlalt elus hoidvad printsiibid, mis õieti lõidki selle tiigisüsteemi, tsivilisatsiooni, on tänaseks kõdunud. Me käitume juhmilt kui siutsumise peale reageeriv emakalkun igat sorti valede ajendite peale. Klõps, vurr ja oleme jälle uue kauba õnnelikud ohvrid. Klõps, vurr, ja jälle kohustume tegema veel rohkem tööd, heategusid, heategevusannetusi, mis imelik küll taandub hädasolija müügimehe või tuttava kastrulimüüja abistamiseks, võtma laenu asjade ostmiseks, mida me ei vaja.
Klõps vurr, ja oleme terrorisõjas kõikide islamistide vastu, peame neid kurjuse maapealseks kehastuseks, klõps vurr, tapame ise või anname heakskiidu tapamasinatele. Kui mingi Jones või Bush käseb, võtame tõrkumata oma mürgikarika ja tühjendame rõõmuga, sest see aitab meil olla parem kodanik.Seda kõike laotakse meile selga mitte enam jesuiidikooli terroristlike võtetega, mis võib tekitada liigseid mässajaid, vaid kiht kihi järel järjekindlate väikeste sõnumitega, mis programmerivad kunagi ehk vabas vetes elama harjunud olese tõrkumata parvlemiseks. Et see toimiks efektiivselt, peab meil kõigil kogu aeg olema kiire, kiire, kiire. Kultuur, mis kunagi innustas mõtlema, on nüüd meele lahutus, meele eemaleviimise vahend, nende harvade hetkede orjastusvahend, mis veel annaks võimaluse konnatiigist põgenemiseks.
Peaaegu iga printsiip, mis mõjutab inimest, on tegelikult algselt olnud määratud millegi ühendava, elushoidva ja edasiviivad elushoidmiseks.
Vastastikkuseta ei oleks mingit tsivilisatsiooni. Kuid „käsi peseb kätt” süsteem on selle süsteemi mandunud vorm, parasiitide poolt allutatud organism.
Järjekindlus konstitueerib inimese, ilma selleta ei oleks kunagi katedraale ehitatud, ei oleks olemas kaasaegset teadust. Kuid seesama järjekindlus pani meid eitama ka heliotsentrilist maailmavaadet, ennast universumi nabaks kuulutades.
Sotsiaalne tõendus, otseteede, mugavushoiakute kujundamine võiks aidata aega kokku hoida. Ühel hetkel paneb see meid ajarattas ogaruseni ringi jooksma, andmata aega isegi selle taipamiseks, kuidas välja saab.
Autoriteeti arvestada on hea seni, kuni seda positsiooni ei ole hõlvanud parasiit, variser. Sellest alates on see tsivilisatsioonile õudusunenägu.
Me vaatame rahumeeli pealt vedurijuhi surnukspussitamist, teised vaatavad ju ka.
Me tunnistame tingimusteta ekspertideks nende sulgedega ennast ehtinu, kui tal on võimu heakskiidu atribuut.
Meie taotlus meeldivuse järele hoiab meid televisiooni meeldivate diktorite mesikeelte võimuses, meeldiva jutu püünises.
Me oleme lihtsalt oma keskkonnaga liiga hästi kohanenud Pavlovi koerad.

Mis päästaks?

Siin jääb Cialdini imelikult kidakeelseks. Ta õpetab küll meid eemale tõrjuma eriti tüütut spämmi, kuid sügavamat abi saavad tema raamatust pigem inimhinge insenerid, mitte aga kalad. Kalad vaadaku ise, kuidas saavad.Kuid ka kalad ei ole ilma jäetud pääsemislootusest. Needsamad väärtushoiakud, mis meid senini on hoidnud parvlemas ja seetõttu edukad, tegelikult lagunevad.Pääseb vaid see kala, kes iga otsuse, iga hoiaku, iga vaatluse teostab ise, kontrollib, kahtlustab, uurib, mõtleb ja analüüsib. Mõtlemisvõimelised eemalduvad.
Surnud matku oma surnud ise. Kahjuks teine, õilsam tee, mis nii veetlevalt ees sillerdab – kogu inimkonna päästmine, messianism, ei vii sihile. Kontrollitud, klõps, vurr.
Vastuseks kõlab vaid lindistatud naer. Ning parim, mida võib saavutada, on vaid naelutuda ristile, sedapuhku lindistatud naeru saatel, sekka mõni lindistatud nutupahvak. Kui hästi läheb, võite oma jüngrite sekka saada ka mõne nuhi (ütle teadlane), kes peab teid suurepäraseks uurimisobjektiks. Ta saab materjali oma dissertatsiooniks, mis käsitleb sotsiaalse tõenduse juhtrajavat rolli. Nii juhtus näiteks nende õnnetutega, kes hingevärinal ootasid lendava taldriku saabumist. Taldrikut ei tulnud, küll olid sektantide keskel krihvlid käes igat sorti pisikesed billid asja jäädvustamas ja tulevastele põlvkondadele kirjeldamas. Et ülejäänud idioodid ei hakkaks lendavaid taldrikuid ootama, isegi mitte mõtlema. Et ülejäänud kenasti ikka jätkaksid nn. ratsionalistlike psühholoogide kirjelduste lugemist akvaariumikaladest ja sellest, kui armetud olendid nad tegelikult on.
Need sektandid midagi siiski saavutasid. Nad saatsid kuradile paljud asjad, mida nad arvasid varemalt enesele kohutavatelt tähtsateks pidavat. Nad mõtlesid ja arutlesid esimest korda millegi üle tõeliselt, nad astusid välja ringist seebiooper-töö_seebiooper-seebiooper ….
Klõps vurr kohti võib leida igal grupiolendil. Peaaegu 99% tõenäosusega saate punast puskiva härja reaktsiooni, kui nimetate sotsiaaldemokraadi kuuldes kõvasti sõna paavst.
Täpselt sama reaktsiooni võib saada 99% tõenäosusega II Maailmasõja mõne tabuaspekti käsitlemisel.
Võtke aga isamaaliitlane ja jootke täis, räägike natukene K tähest ja kirjutage üles, mis sealt hakkab tulema. Klõps, vurr. …Või Venemaast – klõps vurr,Või Pinterist, klõps vurr….
Rääkige mõnele paduparempoolsele riigi viljavarudest või meie Ainist. Klõps ja vaikus.
Veidrat moodi reaktsioonid iseloomustavad meie põlve skeptikuid, ratsionalismi usku skeptikuid. Nende reaktsioonid on eeldatavad ja teada paavsti, kreatsionistide, homoöopaatia või lendavate taldrikute korral. Kuid proovigu puudutada mõni VÕIMU. Klõps vurr, vaikus. Või üdini hingepugev ülistusavaldus võimule, truudusekinnitus – meie pole ohtlikud. Meie kaitseme võimupositsioone hullude eest. Meie hoiame võimu maailma turvalisena. ….

Muuseas, keegi Milgram testis inimeste võimet anda teisele elektrilööke 450 voldini välja. 2/3 täitsid kõik käsud, mis „eksperimentaator” andis. 1/3 hakkas vastu.
Rasked initsiatsiooniriitused ja järjekindel olemise ränk kohustus ei võimalda neil grupiolendeil muid reaktsioone. Pead teadma selle olendi alamliiki, initsiatsioonilist staatust, parajusluse määra, siis võid häälestuda, sarnaseks muutuda ja saavutada – klõps vurr – oma müügitulemuste märgatavat tõusu.
Pidin minagi Cialdini ja kirjastajate kukrut täiendama, mees on tõtt öelda seda väärt, tõde ükskõik mis soustis väärib väljaütlemist. Raamatukogu 5 eksemplari olid hoolsate inimhinge inseneriõpipoiste poolt välja laenutatud, järjekordki võetud. Uudishimu aga ei andnud kannatada.

Tehke seda teiegi, ja te enam järgmiste jõulude ajal ei virise konsumerismi saatanliku loomuse üle. Lihtsalt lähete hüpermarketisse ja ostate lapsele, tädile, vanaemale, ämmale, äiale, kõigile hästi palju nänni. Enne seda vahest olete rakendanud kas madala palli strateegiat, või kõrge palli oma. Või ütelnud hästi paljudele, kuidas nad teile meeldivad. Või teinud muud meeldivat, sest olla „silmad pärani kinni” seisundis on määratult meeldivam „silmad kinni” - või koguni kõige hullemast – „silmad pärani” seisundist. Ego jääb terveks ja võib isegi paisuda. Peaasi, et lõhki ei läheks.