Tervitused sündivale kutsikale

Kuna üks matusekõne oli juba ees ja see kippus välja kukkuma pessimistlik,siis proovin peagi algava Koera aasta puhul (tõsi, meil aastanumber vahetub varem, hiinlastel hiljem, kuid jätame need terminoloogilised tüütud pisiasjad) kirjutada pisikest tervituskõnet sündivale kutsikabeebile ja üle korrata, et tegelikult on õnn-õnnetus, ilu või inetus enese silmades.
Elu on ilus. Piisab mõnest heast sõnast, ilusast reast, lähedaste inimestega suhtlemisest, ja juba on elu jälle maitsmisvääriline.
Maupassantilt oli vist see tähelepanek („Üks elusaatus”), et elu ei ole kunagi nii halb kui paistab, ja ka nii hea, kui paistab. Laiskus ei luba täpset tsitaati üles otsida.
Eriti ilus on elu siis, kui midagi uut algab, sünnib. See uus on küll vaid aastanumber, kuid kui paljud inimesed soovivad muutust, see ka sünnib. Nii et formaalne aastanumbrivahetus võib ikka midagi ka tuua päris otseses mõttes.Niisiis, kui ka maailma asjad ei paista minevat päris õigesti, aga kas nad õigesti üldse kunagi on käinudki, ei või sellest siiski järeldada omale õnnetut elu.Tegelikul sai möödunud Kuke aastal alguse palju häid asju. Üheks heaks asjaks oli kindlasti ka elektroonilise meedia areng, sh. blogid. Vana meedia kõduneb silmanähtavalt järjest jaburamaks, elektrooniline muutub aga seevastu järjest lugemisväärsemaks.Olen minagi leidnud siit mitmeid häid bloge, nad on siin edetabelis enamasti päris õigusega ja kui nad minu arvates ka ei ole seal õigusega, siis kellegi arvates kindlasti on. Mina näiteks ei ole siin õigusega, aga mul on sellest hoolimata hea meel, et minu kirjatükkidele on ka leida lugejaid.
Mitmed head on ka millegipärast tabelist puudu või kuidagi ära kadunud, halvemaks nad tegelikult läinud ei ole. Kahju, et selline hea blogi, nagu aegiseendaga.blogspot.com ennast ei luba reklaamida. Reklaamin siiski, Tiiul on alati häid mõtteid, aga ka häid sõnu teistele jagunud juba pikka aega. Lisaks kõigele muule on sealt leida ka luuletusi ja palju ilusaid pilte, nii et kolm head asja korraga.Ise loen millegipärast „naisblogisid” parema meelega, äkki siis naisblogijad jälle loevad neid meesblogijaid? Mehed on sellised plakatlikud ja loosunglikud, tean neid tõmblusi vist liigagi hästi. See maailmavalu ja parandamine, või vahepeal sõdimine (noh, tõnis siin taples vist selle armaniga ja armani tõnisega) on vägagi tuttav tunne.
Naiste mõttemaailmas jääb alati midagi arusaamatuks ja see teebki nad huvitavaks.
Marta, epp on praegused lemmikud.
Kuid see ei tähenda, et ma mehi ei loeks. Lihtsalt tundmatu on alati huvitavam. Punane Hanrahan, BC, tõnis, Merlis Nõgene, Olev Vaher jt… seevastu tundub, on oma tõmblemistega (sry, kui kedagi salvasin) üsna arusaadavad. Või isegi selline kohatine sapine salvaja, nagu Marek.

Aga äkki on kõige paremad siin siiski fotoblogijad.? Remo on siin täiesti omaette fenomen.
Kindlasti oleks päris tark tegu vahepeal edetabeli tagumisest otsast üles otsida Mr. Nice, tegelikult see, mis ta kirjutas oma kunagise kolleegi Aini kohta, oli väga väärt kirjutis. Hr. Hõbemägi võiks tegelikult ka ikkagi jätkata, ressurss ei ole küll niisama laiali jagada, aga ikkagi.
Põhjus, miks mr. Nice „peale ei lähe”, on arvatavasti proosaline põlvkonnaprobleem ning formaat – väikesed ja lühikesed tekstid sobivad praegusele publikule enam.
Kuid küllap varsti on ka vanemaid inimesi rohkem kohal ja siis läheb siin kindlasti kirjumaks: igaühele oma. Ootaksin huviga aq, aqualungi või seniili oma Postimehe valvekommentaatori ametit maha panemas ja siia kolimas. Lihtsalt ajalehesabade kommentaariformaat on puht ajalises mõttes jõudnud maha käia ja blog on sellest tunduvalt parem formaat.

Mäletan siin veel olevat mitut päris head luuletajat, põhiliselt satiir, kui aega saan otsin nad jälle üles.

Millal nn. ametlikud kultuuritegelased omad blogid teevad? Jaan Kaplinski on meeldiv erand, kellel juba ammus aega on oma kodulehekülg, kuigi mitte eriti täienev. Teised ikka veel peavad internetti saatana sünnitiseks, mida ta ka kindlasti mõningate jaoks on.
Blogosfäär on nagu hea kõrts. Kakeldakse küll, aga lauad on eraldi, ei torka silma.
Nähtavus on parem, kui anonüümses delfisabas, mingi vastutustunne tekib. Ka mingi solidaarsustunne. Kuna pole esiajakirjanikke esiteemasid ees torkimas, kirjutatakse seda, mida mõeldakse, mitte kirjandeid etteantud teemadel. Paratamatu on see, et kõik ei saa olla siingi kuld, kuid kõrtsis ka ei ole, kohvikus ka ei ole. Ometi armastatakse kohvikut ja kõrtsi enam, kui lehte. Ma arvan, et põhjus on siin kommunikatsiooni vahetuses, moonutamatuses. Seni, kuni see keskkond reklaami kurguni täis topitud ei ole, on põhjust arvata, et siinolevat sisu saab usaldada.

Nii et kirjutage siia edasi igasugust jura! (moto ära virutatud kelleltki Tõniselt)!

Head vana aast lõppu siis kõigile, lugejatele, mittelugejatele ja kirjutajatele ja edu uuel aastal!