Mehhaaniliste partide ajastu kui Õhtumaa tsivilisatsiooni kuldaeg.

Renessansiaega võiks pidada Õhtumaa tsivilisatsiooni küpsusajaks. Mõtted ja ideed, mis gooti kõrgkatedraalide rajamisest, alkeemikute ja skolastikute ühistööst ning araablastelt laenatud ideedest koos sündisid, saavutasid oma küpsuse. Nagu tammi tagant pääsesid välja nii Galilei ja tema Pisa tornist teostatud uuringud, Kopernik ja tema heliotsentriline süsteem, edasi juba Newtoni poolt täpselt ära formaliseeritud planetaarhammasrattaste toimeseaduste avastamine, Laplace poolt lihvitud mehhaanika, igasugused poliitilised utoopiad ja uue ilma ehitamise plaanid jpm….Kõigest sellest korraga kirjutamine viiks mind kindlasti sügavale sohu.

Seetõttu pidin tegema valiku ja valik langes MEHHAANILISELE PARDILE ja tema leiutajatele. Sümboolselt illustreerib see hästi nii tollase kui ka meie praeguse ajastu saavutusi kui ka lootusetut mõistmatust. Nagu alati on edu see, mis inimest nii tiivustab kui ka ruineerib. Edu annab tiivad ja need tiivad sulavad piisavalt kõrgele jõudnud Ikarostel lõpuks jälle ära. Kuid igal Paabeli tornil on oma kõrgus, milleni ta on määratud jõudma, lennuaparaadi tõusukõrguse määrab see, millal lõpeb atmosfäär.
Jumala loomismüüdi pealt mahakirjutatud arusaamine maailma toimimisest peegeldub enamikes meie teadmistekübemetes.
Sageli arvatakse, et 18. sajandiga lõppes mehhanitsistlik maailmanägemine ära. Et oli mingi Laplace, kes väitis, et andke mulle kõikide partiklite algkoordinaadid ja ma arvutan ära edasise ajaloo käigu ja see vaateviis koos temasugustega suri välja.
Tegelikult tuli välja hoopis otse vastupidine. Mehhanitsistid kodustasid ja jätkavad väga järjekindlalt kõikide meie tsivilisatsiooni rüpes väljakasvavate uute vaateviiside kodustamist omale sobivaks.
Tõsi, vahel ei märgata elementaarseid tõsiasju: kõikide partiklite algkoordinaatide nõudmine on mõttetus, reaalarvud on lõpmatud jadad ja enamiku reaalarvude väärtusi ei saa kunagi lõpuni täpselt teada. Isegi kahe arvu korrutis, pii ja ruutjuur(2) ei ole täpselt leitav. Sellest kõigest sünnib see, et isegi mehhaanika kõige tavalisemate diferentsiaalvõrrandite sees peidab ennast määramatus.
Mehhanitsistlik maailmavaade võib-olla ongi sobiv füüsikale ja keemiale. Seevastu bioloogia ja kõik see, mis puudutab inimest, on endiselt loomismüüdi vangis.
Darwini õpetus ei sobi meie mõtlemisviisiga. Seetõttu toimus juba esimene nudimine kohe pärast evolutsiooniõpetuse väljakuulutust: inimene on looduse kroon, lõplik, jumalanäoline, täiuslikkuse tipp ja kõik sarnased uuringud, nagu Malthuse rahvastikuprintsiip, või mis veel hullem, rebaste ja jäneste mudelite rakendamine inimeste peal pühaduseteotus. See nudimine ja kodustamine kestab tänase päevani.
Ei tohi ju ometi uurida neid geene, mis neegrid kiiremini jooksma paneb! Või muid rassierinevusi, mehe ja naise põhimõttelisi erinevusi. Need erinevused, isegi kui olemas, on tühistatud kõrgema sfääri seaduspärasuste poolt – psühholoogia ja ajaloo seaduspärasuste poolt.
Eriti õnnetus rollis on siin sageli nn. (ir)ratsionaalselt mõtlevad inimesed. Nende püha usk sellesse, mida nad arvavad olevat evolutsiooniõpetuse, on lihtlabane indogermaani sõjakate hõimude vanade vaadete pisut edasiarenenud vorm.
Umbes nii, et kõige isasemad jäävad ellu. Religioossete inimeste vaated võivad siin osutuda sageli maisemateks, reaalsemateks, tegelikkusele rohkem vastavateks. Kui.
Bioloogiast ennast kõrgemale upitavates teadustes, nagu ajalugu, psühholoogia ei ole mingid muud vaateviisid õieti saanud juurdudagi, pigem on freudism Kreeka mütoloogilise maailma taastoomine teaduse nime alla mõtlemisse.
Näiteks nn. poliitikafilosoofias ei ole midagi imestada selle üle, et loeme 17-18. sajandi vaateviiside ja nende mõnignate ajakohastuste käsitlusi. Näitena võib ette võtta Jonathan Wolff’I „Sissejuhatus poliitfilosoofiasse”. Riik on vägivallamasin ja selle vägivallamasina õlitamine ja parandamine, mõne ratta ajakohastamine, see on kõik, mida ühiskonnas üldse paremini organiseerida annab. Miljardeid aastaid arenenud Maa elusüsteemidel on äkki saabunud õnnelik finish , genereeritud mingi 10000 aastase äsja tsiviliseerunud olendi poolt!

Et partidekultusel veel lõpp ei ole saabunud, isegi mitte lõpu algus, on selgelt näha sellest, millise harda aukartusega suhtume täna Turingi masinate analoogidesse elik elektronarvutitesse. Nii nagu vanal heal 18. sajandilgi, ei väsi futuroloogid ennustamast, et kohe kohe hakkavad need pardid mõtlema. Hoolimata hammasrataste miljonikordsest kiirendamisest viimase 30 aasta jooksul seda aga millegipärast ei ole toimunud. Erinevusena pardist võiks veel välja tuua programmide olemasolu, kuid isegi partide ajal olid olemas sisuliselt need elemendid seadeldises, mida võis nimetada juhtprogrammiks või mäluks. Nii nagu tollalgi, ei ole tänapäeva elektronpardid aga endiselt võimelised õppima. Nii nagu tollalgi, on kõikidest nendest väljamõtlustest inimestele kahtlemata kasu, kuid nii nagu tollalgi, hindame kõiki oma leiutisi alati lootusetult üle.
Oleks siiski tänamatu jätta pardi autor tarviliku tähelepanuta. Niisiis refereerin lühidalt ka mehhaanilise partide ajastute mõnigaid tähtsamaid automaadiehitajaid ning nende saavutisi.

Keda lähemalt huvitab, vaadaku näiteks järgmisi linke, need ei ole mingil juhul ammendavad ega parimad, lihtsalt esimene valik.

http://music.calarts.edu/~sroberts/articles/DeVaucanson.duck.html

http://www.automates-anciens.com/english_version/english_index.htm

Jacques de Vaucanson (1709-1782) oli kahtlemata üks väljapaistvamaid leiutajaid 18. sajandil.

Tema kuulus part (vt. avajoonis) koosnes rohkem kui tuhandest liikuvast osast, mis olid peidetud pardi sisse ja sellesse alusess, kus part seisis. Praeguseks on part hävinenud, tema analoogi on leida näiteks Grenoble’st, automaatide muuseumist.
Vaucansoni noorus mööduski Grenoble’s, kust ta rändas 1730-nda paiku Pariisi. Ta oli innustunud ideest inimese anatoomia kolmemõõtmelise atlase koostamisel, kus liikuvate osade abil saaks selgitada keha osiste talitlust üksteise suhtes.
Mehhaniliste automaatide ehitamine nõudis muuhulgas peale talendi erakordset hoolt, vaeva ning täpsust. Mõne asja, näiteks part, tegemine, võis võtta aastaid nokitsemist. Seega pole midagi imestada, et pärast originaalide töökõlbmatuks muutumist ei ole keegi neid viitsinud eriti järgi nikerdada.
Vaucansoni part oli mitmed aastad Euroopa õukondades üheks tähelepanuväärsemaks kõneaineks. Selle ja samalaadsete mehhanismide nikerdamise eest valiti Vaucanson ka Prantsuse Teaduste Akadeemiasse. Mees ise loobus pärast mõnda aega tegutsemist sellest alast ning siirdus töösturiks, kus leiutas samuti mitmeid tarvilikke aparaate.
Vaucansoni esimene kuulus automaat ei olnud aga part, vaid flöödimängija, mille ehitamist ta alustas 1733 ja mida ehitas 4 aastat.Flöödimängija mängis tõesti flööti, sõrmedega ja puhumise ajal liikusid nii huuled etc…Selle meistritöö eest antigi Vaucansonile Akadeemia liikme status.
Töö hävis revolutsioonituultes.
Mis pardist sai? Pardi omandas üks saksa kollektsionäär, Gottfried Christoph Beireis, Hemstedti kohtunik. Johann Wolfgang Goethe oli tema üks tuttav, kes kirjeldas Vaucansoni automaatide seisukorda oma päevikus nii:
“Automaadid olid masendavas seisukorras: Part oli nagu luukere ning tal olid seedimishäired….”

Edasise saatuse kohta vähemalt interneti link midagi ei paista teadvat. Nii et kui leiate kusagilt vanaema kolikambrist sellise pardi, mis hakkab prääksuma, oskab süüa teri ja neid seedida ning töötab mehhaaniliselt, vaid raskusjõudu kasutades, siis andke teada, saate kuulsaks.

Millegipärast tundub, et meie elektronparte või elektronarvutusmasinaid ootab sama saatus, mis Vaucansoni parti. Keda huvitab enam mingi IBM superarvuti, või isegi tagasihoidliku 80-ndate aaste personaalarvuti elusohoidmine? Isiklikult mul on olemas veel 1985-ndal omandatud ja käivitatud sarnane arvuti 8k mäluga, vene-ungari insenerimõtte tulem.
Väga loodan, et aparaat käivitub ka 2026, kuid vaevalt, et 200 aastat hiljem.
Ja keda see enam siis ka huvitabki!
1998 valmistas Frédéric Vidoni seedimisvõimelise pardi uuesti Grenoble’i automaatide muuseumi tarbeks. Nii et külastage seda kohta kindlasti, peaks olema huvitav!

Kuid detailsema infot otsijatel palun pöörduda Internetti, sealt leiate palju huvitavat Vaucansoni ja tema kaasaegsete leidurite kohta.