Sekeldust ja apollondust

Pildi tagapõhjast: See on tehtud Kuul ja sellest võib teha järelduse, et kõrgtehnoloogia peamine abimaterjal on teip.

Kõige lõpust leiate lingi ka muudest huviväärsetest fotodest.

Tiiule (aegiseendaga.blogspot.com) täpsustuseks – pisike segadus on tekkinud nimega Hawkins. Üks HawkinG, Stephen, on väikest kasvu, kuid suur kosmoloog ja tema vaated ja arvutused ülihuvitavad. Kuid Hawkingeid ja hawkinseid on google järgi üleüldse nagu murdu, umbes nagu Ivanove Venemaal. See kuuskeptik Charles ei ole veel omale niisuurt nime teinud ja võib-olla päris akadeemilises teaduses enam ei teegi, põhjuseks just see ebalojaalsus, kuid google otsingutest on siiski selgunud, et füüsik ta on ja mingeid uuringuid teeb. Kuuuurimise koha pealt on Charles aga praegu NASA-le üle aastate üks kõige ebamugavamaid vastaseid üleüldse, kuna omab teemal mõningat kompetentsi ja lihtsalt muhahaatamine, mis tavaliselt sobib, ei lähe läbi. Seega on valitud teine tee, mahavaikimine, mis ka enam ei taha hästi õnnestuda.
Kõige tipuks tahavad nii Venemaa, Hiina kui ka Euroopa nüüd tõeliselt Kuul ära käia, edaspidise kavatsusega marsinduda ja Ameerika ei saa enam võtta kõrki ja upsakat hoiakut asja suhtes. Kuidagi peab ta selgitama, miks enne 2018 (aga arvatavasti on ebareaalne seegi) pole „uus” kuundumine mitte kuidagi võimalik. Kuidagi peab selgitatama ka seda, miks 60-ndatel tehtud kuuprojektist ei ole mitte midagi võimalik taaskuundumisel kasutada. Kas võite ette kujutada seda, et näiteks LM (Lunar Module), see pisirakett, mis siis väidetavalt kuundus, et selle mooduli JOONISEID EI OLE SÄILINUD!? Isegi tehniline kompetents sellel teemal on läinud hauda või on kõik isikud pensionil ja seega juba kõik „ära unustanud”, mõni asi seevastu aga klassifitseeritud (loe salastatud). Kuid siis, härrased NASA-st, pole teie kuundumisest ju olnud mitte kõigevähematki kasu! Ilusate piltide pärast panna magama miljardeid ei oleks mõtet, teaduse põhiline idee oleks taaskasutus. Ühekordseid projekte ei ole mitte kellelegi vaja!
NASA seljatamine siiski ei ole lihtne. Selleks võib kuluda veel aastaid aega, kuid tee on põhiliselt ette näidatud ja see oleks väga rutiinne, iga detaili piinlikult täpne läbiuurimine. Miks idee-fixe minule pähe jäi, et Apollo missioonidega ei ole asi õige?
Minu kui tehnoloogiaga veidi kursis oleva inimesele osutus otsustavaks veendeks just LM (kuumoodulite) küsimus. Kas võite kujutleda tehnilist projekti, kus peaaegu ei tehtaks maapealseid katsetusi? Kas te kujutlete, et programmeerijad teevad programmi ja seda ei katsetata ja sellel programmil ei esine praktiliselt tõrkeid, mis on just see, mis toimus kuumooduliga! Isegi kuldsetel kuuekümnendatel ei osatud teha veavabu programme!
Isegi kuumütoloogide enestele torkas see ülimalt silma ja nad pidid lavastama kaks programmset, süütut viga, samuti ühe läbikukkunud missiooni (Apollo 13, Houston, we have a problem!) Või teine detail. See puudutab ühegaasilist keskkonda. Apollo esimesestel missioonidel kasutati eranditult ühegaasilist gaasikeskkonda, puhta hapniku keskonda. Sellega toimus ühe elektrisädeme pärast kohutav katastroof ja astronaudid põlesid mõnekümne sekundiga ära. Põhiraketil ühegaasilisest keskkonnast loobuti. Nüüd, selle asemel, et sellest loobuda ka kuumoodulites, lastakse sellel üliohtlikul viisil edasi tervelt 3 aastat, 1969-1972 ja selle teemaga seoses ei ole ette näidata mitte ühtegi intsidenti, mitte ühtegi probleemi, mitte midagi. Ka ei oska mütoloogid asjalikult selgitada LM jahutusprobleeme (ega ei leiagi enam seda, kes oskaks, joonised on ju kadunud).
Pätid annab välja just anomaalne probleemide puudus!
Venelastel oli Leonovi avakosmosest väljumisega näiteks ülimalt suured probleemid (temperatuur, tuleohtlikkus, skafandri liikuvus) ja nad loobusid ühegaasilisest keskkonnast kiiresti, kui see võimalikuks osutus. Ühesõnaga, rutiinne kontroll on tuvastanud selle saagaga seoses niivõrd palju probleeme, et Okkami nuga rakendada tuleks just nii ja tunnistada Kuul maandumised müstifikatsiooniks. Samas arvatavasti ümber Kuu käidi küll tiirutamas, see on tehniliselt täiesti võimalik ja kusagil 1 kg. ringis toodi ära ka mõningaid kuukive (automaatidega). Ülejäänud tehti järgi. Võimalik, et ameeriklased varastasid mõned venelaste kuukivid ja tegid kõik järgi, võimalik, et said ise mõnesaja grammi kivimi toomisega hakkama.

Üldiselt venelased kosmonautikas muidugi valetasid ka, aga tõtt öelda vähem.

Annan siiski aru sellest, et sellist giganti nagu NASA seljatada ei ole lihtne. Kuid pääsu petturitel sellest ei ole. Kui võtta ette fotod, iga foto piksel pikseli haaval,

võrrelda kasvõi sellest vaatevinklist, et kas on ühe valgusallikaga tegu (Päike versus stuudioprozhektorid), saab juba selle abil, kasutades fotogrammeetria digitaalseid meetodeid, anda faktiliselt ühese vastuse, tegemist on lavastusega. Kuid professionaalsed fotograafid on oma praktilise kogemuse seisukohalt neid analüüsinud juba praegu ja vastus seetõttu üsna ette teada. Kahju, et ei ole kohanud digitaalseid analüüse. Muuseas, NASA vastavad analüüsid võiksid ka kõik kahtlused hajutada, kuid nende asemel on vandenõuteoreetikuid „seljatama” sattunud millegipärast amatöörid.

Charles Hawkins paistab olevat niisis üks esimesi (esimene mees oli Bill Kaysing, sellele järgnes palju teisi ka, kuid alati oli probleemiks see, et neil ei olnud piisavalt tõsiseid teaduskraade ette näidata) tõsiseid vastaseid, kes vastavalt kõigile teaduses kehtivatele nõuetele lükkab NASA mütoloogid ümber ja keda seetõttu enam ei saa ignoreerida.

Olen jälginud päris paljude inimeste reaktsioone sellel teemal ja alati leidnud, et pärast esialgset suuremat sorti kisa saab enamike inimestega hakata isegi argumenteeritult vaidlema. Eriarvamustele sellel teemal (eestlased ju) jäädakse niikuinii, kuid vähemalt rääkida enamikega sellel teemal annab. Õnnetuseks selgitab see „lakmuspaberi test” välja ka hea hulga neid inimesi, kelle peamiseks probleemiks ei ole mingi Apollo, vaid oma ainuõigsus ja võimalus erineval seisukohal olevat inimest mingil viisil vastikult alandada. Kuna võim, autoriteet seda teeb, siis saab seda päris lubataval viisil ju teha, eks? See on mind muutnud teema osas veidi allergiliseks. Aga sisulises mõttes on vaja lihtsalt eraldada veidi enam ajaressurssi, põhiliselt raamatute läbitöötamine pärast internetilinkide kontrolle on mul veel ees ja seetõttu Apollo teemale tuleb sel aastal kindlasti veel lisa (Hawkinsi refereering ja ka mõni muu huvitav detail on plaanis). Päris 100% teadusliku tõsikindlusega argumentatsioon on aga töömahukas protsess, ka vastava argumentatsiooni refereering.

Kuid erinevalt tavateaduslikust lähenemisnurgast on olemas ka kriminoloogiline vaatenurk. Selle vaatenurga järgi on kõige põrmustavama töö teinud ära hoopis keegi

Jack White. Kahjuks on tal mõne foto analüüsiga muhaahaatajate õnneks ka mõningaid apsakaid (näiteks teesid mõningate mägedes suurusest võivad olla ka ekslikud, ka saab halva lahutuse kaela alati midagi ajada), kuid mõned fotod NASA arhiividest on NASA-le siiski niivõrd magus kont kurgus, et peale mahavaikimise ei osata midagi teha! Pole imestada, et kõrglahutusega fotosid ootame tänase päevani Internetis!

Jack White kõik kirjeldatud fotod tasub igal juhul läbi vaadata, need räägivad iseenda eest! Eriti see foto teibiga kokkupandud kuumoodulist. Saate vähemalt muiata!

http://www.aulis.com/jackstudies_4.html

Heihoo!