Von Kempeleni türklane

Rääkides mehhaanilisest pardist kui 18. sajandi suurimast mõttesaavutisest, ei saa mööda minna von Kempeleni kuulsast türklasest, automaadist, mis väidetavalt oskas malet mängida.
Selle kuulsa petturautomaadi ja tema autori edukäik tollastes õukondades ning hilisema omaniku edu Ameerikas illustreerib inimkonna monumentaalset lollust suurepäraselt. (20. sajandi kergeusklikkuse ja lolluse monumentide juurde jõuame kunagi hiljem).
Võib-olla selle just selle türklase lugu suudab mõnes lugejas äratada mõne kahtlusevarju ka tänapäevaste Kempelenide suhtes? Kõik mis hiilgab, ei ole kuld, kõik asjad, mille sees on rattad ja vedrud, ei pea käima nii, nagu demonstreeritud. Kempelen ongi vist palju tuntum nimi kui Vaucanson, ometi oli viimane aus leidur, esimene aga pettur. Ilus päkapikumuinasjutt meeldis ja meeldib tänaseni nii paljudele inimestele, et jõuluvanale antakse tema tembud andeks.
Ka mina annaks Kempelenile andeks tema tembutamised, küll aga ei tahaks seda teha
tänapäevaste petturite osas. Tehnoloogiline maailm ei saa enam lubada päkapikumuinasjuttude toel petturite karistamatut toitmist. Keegi peab sellele tegema lõpu. Nii et ma ei kirjelda edaspidi meie „mehhanilisi parte”, mis ikkagi on nagu päris, meie irratsionaalse ratsionalisti ajudesse istutatud kujutlusi meie täiuslikest turumajanduslikest ja liberaaldemokraatlikest mudelitest mitte ainult selleks, et aega parajaks teha. Ma tõesti igatsen, imagine, seda aega, millal pealiskaudse meedia poolt täielikult infiltreeritud ja ajupestud indiviidide sees hakkaks küpsema ähmane kujutlus sellest, et nende ilusate rataste ja mehhanismide sisse on ennast algusest peale peitnud ennast osavad petturid. Neil on seal masinavärgi sees hea ja meie oleme ka rahul, võiks kontreerida. Nii siiski päris ei ole. Suur võimu ja raha masinavärk käib päris silmanähtavalt alla ja selle allakäigu ühes lõppfaasis pean ka mina elunema.
Võimu võim ja vägi on küll hilistunult oma tippfaasis, seevastu selle struktuur on silmnähtavalt mõranenud. Rahvad ei kannata sellist intressiorjust enam välja, planeet ei suuda sellist priiskamist taluda. Äkki väärime siiski enamat, kui selle degeneratsiooni lõpus ilmuvat türanni?
Meie unistused, meie tõed, meie väärtused ei tohiks olla petturite solkida, aga on.
Nii nagu Vanas Roomas käitatud võimu masinavärk küll ei huvitanud pööblit enam tegelikult üldse, ei pruugi meidki meie võimu kavalused väga huvitadagi. Leiba ju on, tsirkustki jagub.
Kuid kahjuks see ei muuda mõneti paratamatut seaduspärastust, et organism, mis haigusi enam võita ei suuda, sureb, andes õnneks teed mõnele nooremale ja rohkem elujõudu ilmutavale süsteemile.
Kuid aitab igavatest jeremiaadidest, neid jõuab ka edaspidi koostada ja nagu Vana Testamendi aegadelgi ei paista neist niikuinii suurt tolku olevat.
Usun, et inimeste tõermastus siiski võidab ja 21. sajandil suudavad inimesed luua paremaid, inimeste tegelikele huvidele vastavaid ühiskondlikke süsteeme, mis suudaks paremini rahuldada erinevate kogukondade huvisid. Selleks aga peaks kõigepealt mõnedest illusioonidest loobuma.
Nii et asume siis pettur Kempeleni ja tema türklase eluloo juurde.
Ma ei pretendeeri väga põhjalikule uuringule, refereerin põhiliselt järgmiste linkide pealt leitut:
1. http://www.ling.su.se/staff/hartmut/farkas.htm

2. http://www.geocities.com/SiliconValley/Lab/7378/automat.htm

3. http://www.heise.de/ct/ftp/projekte/sprachsynthese/

4. http://www.chessgraphics.net/kempelen.htm

5. http://www.wired.com/wired/archive/10.03/turk.html
ja veel mõned nopped mujaltki.

Lugu türklasest algas 1769. aasta sügisel, kui Austria keisrinna Maria Theresa õukonda ilmus prantslane Pelletier ja demonstreeris Schönbrunni lossis mingeid magnetilisi mänge. Neid pealt vaadanud 35 aastasel auahnel Wolfgang von Kempelenil tärkas nähtust idee ise valmis teha veel paremaid vigureid. Kogu õukonna ees deklareeris ta, et suudab valmistada automaadi, mis prantslase saavutised oluliselt ületab. Mul ei ole praegu õnnestunud välja selgitada, kas ta väitis juba 1769-ndal ka seda, et valmistab maleautomaadi, igatahes tõsine lubadus midagi imeväärset teha oli välja käidud. Maria Theresa vabastas selle bravuuritsemise peale Kempeleni muudest kohustustest, parun sõitis Ungarisse (Bratislava, tollal Presburg) ning hakkas tegema oma imeautomaati. 6 kuu möödudes oli maleautomaat valmis ja üks esimesi tehnoloogilisi avantüüre sündinud.
Märgime edaspidise huvides, et täpselt 200 aastat hiljem, 1969. aasta suvel näeme teise tehnoavantüüri sündi.
Neil Armstrongi lausus selle käigus küll oma kuulsad:
"That's one small step for man, one giant leap for mankind"
(„Väike samm inimesele, suur hüpe kogu inimkonnale”.)
Kuid tõeliselt suurt hüpet – lõpetada petturitembud, seda suurt hüpet ootame tänase päevani.Seda avantüüri jälgisid televiisorite vahendusel juba miljonid teadususklikud üle terve maakera. Nii et midagi uut ei ole päikese all. Ka siin sai avantüüri alguseks bravuurne lubadus, Kennedy tõotus, et 10 aasta jooksul käivad ameeriklased ära Kuul. Rekordiliselt lühikese ajaga saidki ameeriklased valmis oma Kuu programmi ning demonstreerivad seda tänini tehnolammastele kui absoluutse eduprojekti musternäidet.
Kempeleni tõeliselt reaalne projekt – kõnesüntesaator võttis tal aga tervelt 20 aastat aega ja jäigi lõpetamata. Nii võtab ka reaalne mehitatud kuundumine arvatavasti veel 20 aastat aega, nii et näeme vahest esimesi kuundujaid 2020 paiku. Kui.
Malet tõeliselt mängivatesse mehhanismide tegemiseks läks koguni 200 aastat aega.
Kuid tagasi kevadesse 1770. Viini õukonna ees kuulutas Kempelen, et tal õnnestus valmis ehitada malet mängiv automaat. Õukonna skeptilisele pominale tähelepanu pööramata lubas Kempelen seepeale demonstreerida ka kasti sisemist ilu. Seda tegi muuseas ka Vaucansongi oma pardiga, kus kõik said jälgida pardi neelatud toidu teekonda seedekulglas. Kempeln avas oma kasti igalt poolt ja demonstreeris publikule viimaste kahtluskübemete hajutamiseks isegi seda, et küünlaleek paistab kastist läbi (et välistada optilise pette võimalust).
Esimese partii türklasega mängis keegi krahv Cobenzl. Ta kaotas üllatavalt kiiresti. Pole ka imestada, Kempelen ja tema järeltulijad värbasid oma teenistusse parimaid tollastest mängijatest. Kasti sees on istunud Jacques Mouret (Philidori nõbu), William Lewis, William Schlumberger, Johann Allgaier….
Türklane sai tohutult populaarseks ning türgi karmi malestiili said oma peal tunda enamik Austria-Ungari ministreid. Seejärel tegi kast mitmeid edukaid välisturneesid:
1773 monteeris Kempeln kasti ajutiselt koost, kuid pani varsti jälle kokku tagasi edasisteks välisreisideks. 1776 reisi ta kastiga mööda Venemaad ja Katariina II pidi tunnistama lüüasaamise kibedust. 1783 käis türklane Pariisis ja võitis Benjamin Franklini. Üks vähestest, kellele türklane kaotas, oli Philidor. (Philidori avanguga saate tutvuda mõnest maleaabitsast).
Muidugi ilmusid ka esimesed „vandenõuteoreetikud”: näiteks keegi mr. J.F.Freyhere Dresdenist avaldas türklase kohta raamatu 1789, milles ta esitas hüpoteesi, et türklast käitas sinna sisse peidetud poiss.
Von Kempelen suri 1804. Enne seda sai ta hakkama ka mitmete tõeliselt väljapaistvate leiutistega, näiteks kõnesüntesaator. Selle süntesaatori restaureeritud koopiat võib leida Budapestist. Mingi purskkaev Schönbrunni lossiaias pidavat tänini töötama Kempeleni konstruktsiooni kohaselt. Ka olla mees kavandanud kanalite süsteemi Budapestist Aadria mereni.
Keda huvitab Kempeleni elukäik detailsemalt, pöörduge slovakkide ja ungarlaste uurimuste poole. Seal on ta rahvuslikuks kultusobjektiks muundatud ja tema tembutamised ilusti valgeks kirjutatud.
Automaat aga jätkas oma petturielu, innustades näiteks Charles Babbaget looma oma mehhaanilist arvutit. (Arvatavasti nägi Babbage petturi küll läbi).
1805 ostis türklase Johann Maelzel Kempeleni pojalt. 1809 põrmustas automaat Napoleoni. Teise linnalegendi kohaselt olevat Napoleon proovinud käia valesid käike, seda 3 korda. Selle peale olevat automaat nupud laualt pühkinud, mis imperaatorit väga vaimustas.
Partii Napoleon-Türklane on ajalooannaalides säilinud. Sellest järeldub, et isegi Sekeldaja oma parimail päevil (Tartu Maleklubis kiibitsedes enne NL lagunemist) oleks ehk imperaatorile suutnud mati teha. Mine tea?
1) e4 e5 2. Lf3? Rc6 3. Oc4 Rf6 ( karjapoisi katse Napoleonil ei läinud läbi)
4. Re2 Oc5 5. a3? d6 6. 0-0 Og4 7. Ld3 Rh5 8. h3 Oxe2 9. Lxe2 Rf4 10. Le1 Rd4
11. Ob3 Rxh3+! 12. Kh2 Lh4 13. g3 Rf3+ 14. Kg2 Rxe1+ 15. Vxe1 Lg4 16. d3 Oxf2 17. Vh1 Lxg3+ 18. Kf1 Od4 19. Ke2 Lg2+ 20. Kd1 Lxh1+ 21. Kd2 Lg2+ 22. Ke1 Rg1 23. Rc3 Oxc3+ 24. bxc3 Le2+ xxxxx
Nii et malehuvilised: nupud välja ja Napoleonile ära tegema!1811 ostis Maelzeli käest automaadi Napoleoni kasupoeg, prints
Eugene de Beauharnais. Maelzel ise andis osa raha Beethoovenile muusika komponeerimiseks. 1817 ostis Maelzel türklase Beauharnais’lt jälle tagasi. 1819 pandi türklane Inglismaale väljanäitusele, külastusmaksuga 5 shillingit. Jacques-Francis Mouret oli türklase peamine abiline, võites 99% mängudest.
1825 sõitis Maelzel New Yorki, et pääseda võlausaldajate käest. Ringturneel mööda Ameerikat kogus türklane suurt populaarsust. Osalt türklase tekitatud suure malehuvi tõttu asutati Philadephias koguni maleklubi. Vahepeal käis Maelzel küll veel ära Euroopas, kuid pöördus peagi Ameerikasse tagasi.
Seevastu Mouret sai hakkama reetmisega: ta müüs türklase saladuse Prantsuse ajalehele „Le magasin Pittoresque”, kus avaldati artikkel „Katse analüüsida M. Kempeleni maleautomaati”.
Seal selgitati, kuidas normaalmõõduline mees võiks ära mahtuda türklase kasti.
Mouret vajas hädasti raha ja oli väga haige. Ta suri 3 aastat pärast paljastuse avaldamist.
Petturtürklane aga jätkas Ameerikas omasoodu ringreise. Edgar Allan Poe nägi türklast opereerimas Richmondis. Poe kirjutas sellest türklasest artikli
„Maelzeli malemängija”. Poe sugust skeptikut ära petta muidugi ei õnnestunud.
Türklase aktiivne maleelu lõppes aga Kuubal, kuhu Maelzel selle kasti 1837 viis. Tollal kasti juhtinud Schulemberger suri seal kollatõppe. Maelzel pöördus Ameerikasse tagasi, kuid teel haigestus ka kollatõppe ja suri. Türklane müüdi oksjonil 400 $ eest, hiljem annetati see kast Philadelphia „Hiina muuseumi”. Seal ta seisis kuni suure tulekahjuni 1854, kus ta kuulsusetult ära põles, pärast 85 aastat edukat petturikarjääri.
Kuid türklasel oli ka järgijaid. Arvatavasti selleks ajaks enamik olid sihukeste kastides suhtes küll skeptiliseks muutunud, kuid publikuhuvi hoidmiseks sobis meetod väga hästi.
Keegi Charles Hooper ehitas Londonis niisiis türklase järeltulija, mida hakati kutsuma Ajeebiks. Sellel kastil õnnestus ka üsna palju mänge mängida, incl. Theodore Roosevelt, Harri Houdini, Admiral Dewey, O. Henry ja näitlejatar Sarah Bernhardt.
Ajeebi opereerimisest on teada ka selline kauboilugu: Keegi solvunud kaotaja tulistas kasti sisse 6 lasku. Operaator olevat saanud haavata.
Automaate ehitati veelgi – keegi Charles Gumpel ehitas Mephisto, mille operaatoril õnnestus alistada isegi Tsigorin.
1890 aga ehitati valmis koguni tõeline maleautomaat: automaat, mis oli suuteline ilma inimese abita matistama kuninga vankri kaasabil
Selle mehhanismi ehituse au kuulub Luis Torres Y Quevedole, ja kasti nimi oli „El Ajedristica”.
Maleautomaatide ajalugu algab õieti uuesti kusagil II Maailmasõja järel. Praegu suudavad meie superkolakad ära teha isegi Kasparovile. Tõsi, mõtlema pole see neid veel pannud, lihtsalt elektonarvutusmasina mehhaniline võimsus võimaldab praeguseks seise ette vaadata 15 käiku ja sellest lähtuvalt valida parim käik. Enamasti on sellest võimsusest surelike alistamiseks või viigistamiseks piisanud.
Mis aga on kindel: mütololoogiline ootus, et mingi personaalarvuti ühel hetkel mõtlema hakkab, ootab oma täitumist ja uusi Kempelene seda ootust ekspluateerima.