Ringkonnahoie

Vaadake, nutke, aidake.
http://www.maremark.ee/album/view_album.php?set_albumName=Reostus
Veatult, flawless on ringkäeline keskkonahoie ennast sisse seadnud. Kitsed kärneriteks käiakse jahil keelualal ja keeluajal ja jagatakse sõpradele ja hästi maksjatele lubasid ja neile, kes maksmisel tõrksad, sajab vahel selga ka trahve. Wonderlandi lammaste juures käik tõi kohe mõne keskkonnamehikese kavva teha trahv – keeluajal ei või ju Käo Jaani loodushoiulist projekti häirida lasta.
Kuid suuta kujutleda 15000 tonni vilja haihtumise partei mehi kuidagi teistmoodi ei olegi võimalik.
Kaua võib? Täpselt nii kaua võibki, kui lubatakse.
Tänane punkt I-l, linnud, linnud, linnud hädas mustada masuudist, nõretavad, surevad,
Mingi nigeerlaste/libeerlaste parsa tasane tegevus, merepäästeline molutamine, molutamine isegi siis, kui sodi juba rannas oli (oli ju puhkepäev, planeeritud jahiretki ei saa jätta ära), mõningane sebimine, kui tunnetatakse, et tagumikualune võib muutuda kuumaks (kuid rasvapadi ei võimalda kiiret tunnetust) ….
See kõik on Eesti riik juba pikemat aega. Selle asja kirjeldamine on tüütu ja tülgastav,
vähe andev ja palju võttev, sisemiselt tühjendav. Krimitoimik krimitoimuku otsas, sõnnik sõnniku peal, peaaegu kõik kõrgemad eshelonid mingit imelikku ajutut kama täis topitud. Poliitiline on ekvivalent sõnale kriminaalne. Vahet pole.
Kuigi ka mujal ei pruugi olla palju parem, on selline kõdumine meil õõvastavam, kuna lootsime sellest vabaneda Saime aga asemele veel hullema.
Sellisel ajal ei viitsi enam vihastada. Inimene on tasakaaluline olend, imetaja, püsisoojane. Tema temperatuur ei saa olla püsivalt palavikuline. Selle temperatuuri otsingutel pöörduvad meeled paratamatult sissepoole, või siis millegi vahetu, tajutava, hea poole. Puhastad ära ühe pardi, annetada ringkäelistele hoideaatlejatele veel veidi raha, et nad veel veidi aatleksid, püüdes selliselt oma nõretavat südametunnistust sellest masuudist puhtakse pesta. Kuid ei saa, sest sepad ei lase, aidamehed ei jäta, kupjad muudkui õiendavad.
Tasakaalu otsimiseks peab pöörama pilgu väga sügavale sisse, väga, väga sügavale.
Sealt saab selle toetuspunkti otsa jälle tagasi, kunagisest ajast 5 aastase poisina midagi veel on võtta aluseks. Ka omad lapsed on just selles imelises eas, kus maailmas paha ei olegi, on vaid hea. Pead leiutama möödavaatamise viise sellele kõigele, või võtma mõne plagu, lööma naelaga toika otsa ja mängima lolli, püüdes oma jõuetusest tingitud reostusest jälle eemale saada – ma ju tegin kõik, mis võimalik. Obinitsa kääbaste kaitseks kirjutati allkirju mis mühiseb, see oli küll probleem.
Roheline tee on antud samasooliste kooseluliste katsetele abielu mõistet ümber ristida (neile vababieluline kooselu ei ole sobiv erinevalt valdavast enamusest eestlastest, kellele pulmade jaoks pole kunagi raha ja kui on, siis on juba hilja). Selle peale jagub auru niivõrd ülemäära palju, et lausa imestad – kust küll selline jaks meie pavlovi koerteks kasvatatud avalikkusel ja avalikkuse ees arvajatel. Kui aga kusagil eemal looduses, mererannas, Poolas midagi lömastatakse, pole ei tundlemist ega indlemist kusagil. Kusagil Poolas niisiis kukkus üks värdarhitektuuriline sara kokku. Kujutlege Tartu Linna suurust linnakest, kus ühe sara alla saavad surma peaaegu 100 inimest ja oleks saanud 1000, pisut jäi puudu. Kujutlege ette, et selle peale ei europarlamentäärid ega muud aatlejad ei tee midagi, vaid hoopistükis neavad neid maid ja rahvaid, kes kohe ei kipu abielu ümber nimetama.
Aga mullitamine jätkub edasi. Just seetõttu ei taha enam kuulata ühtegi uudist.
Vaid blogist leiab natukene helgemaid uudiseid. Tiia tulek meie keskele näitab inimese imelist võimet ellu jääda, inimeseks jääda, hoolimata teda ümbritsevate tigeduseigerike järamisest ja ükskõiksusest. Helgusenatukest niisiis meie keskel veel on.
Niisiis väliselt kõik ümberringi tumenemas, halluses, sõjatrummide tüminas.
Võib olla lohutabki see, et kusagil mujal, väljaspool Eestit on veel hullem. Rodeesiamaal näiteks nüüd tikuvad asjad otse vastupidi minema paarikümne aastase seisule: valged, miljonid valged pekstakse oma kodudest välja. Seal aga ei ole naftat ja onu Sam ei tegutse, nagu ei kosta ühtegi paha sõna Hiina poole, kui see maailma kõige rahumeelsemat maad, Tiibetit rüüstab. Varsti tantsitaksegi juba selle suurjõu pilli järgi. Tumedad pilved kogunevad Iraani kohale, väga tumedad. Muret teeb see, et tänapäeva valitsejad peavad selleks kokkus saama avaliku arvamise toe ja selle loomine käib tasahilju juba pikemat aega. Kahe rüüsteretke tarbeks, Afganistanis ja Iraagis oli vaja kaks torni kokku lasta ja ameerika avaliku arvamise lambakari neelas selle alla, mälus läbi ja valis Bushi veel kord presidendiks.
Vahest olekski hea ükskord see nafta kõik välja imeda maakera seest, jääksid rüüsteretkede vähemaks?
Niisiis on selle välise ja negatiivse tasakaalustuseks pöörduda enese poole, lähiümbruse poole, otsida kaevu. Üheks võimaluseks on üles otsidam mõni hea ja tark inimene, teiseks hea ja tark raamat. Näiteks Zeldini “Inimsuhete ajalugu” võin kohe soovitada. See raamata veidi annab lootust, et inimkari tasa, tasa ikka vahel ka targemaks läheb.