Solaris

See kunagine Stanislav Lemi keeruline ja põimitud mõtisklus tulevalast meid jälgivate kõrgtsivilisatsioonide või eluvormide ja meie imelikest suhetest koos Tarkovski filmiga, praegu siis nii, et algul raamat ja siis jälle film, pani mõtted jälla ljudenite suunas liikuma. Hea, et Päevalehe kõrvale ka midagi asjalikku osta saab!
Pool aastat tagasi mõtisklesime ljudenite üle ühe hea tuttavaga. See mõiste on pärit Strugatskite ühest ulmeraamatust, “ne ljud”, vene keele uusvorm ja tähistab hüpoteetilist uusliiki inimeste keskelt, kes meiega suhtestub umbes nii, nagu meie neandertaallastega, või mis veel hullem, nagu jänestega.
Hiljuti mõtlesin ma sellest jälle seoses Miku ja Vershininiga, Shapiro lavastatud Tsehhovi Kolme Õde vaadates. Et võib-olla 300 aastat ei ole piisav, aga 1000 aastat, 3000 aastat ljudenite tulekuks äkki on? Ja nagu rändlinnud lendavad, kannatavad ka nemad edasi, nagu kannatame meie, ainult natukene teisel moel. Nii kontreeris Juhan, Parun.
Ja siis, võib-olla kõige lõpus, tekib mingi korallne suur ajuplaneet, mis genereerib oma ülimõistuslikkuses vorme ja revolutsioone, muundumisi, teket ja hävingut imevõimsalt oma aju kurdudes, meid enam mõistmata. Nagu meie ei mõista saurusi, isegi mitte omi lemmikloomi, näiteks jäneseid, ei mõista ljuden või jumalplaneet meie kannatusi miskiks. Nagu mina oma lemmiklooma jänese üle võin ironiseerida, ei taipa mina, mis talle vajalik mis teda õnnestaks. Jumal-planeet ehitab ja ehitab ja valmis ei saa isegi mitte tema pinnale sattunud olendi head koopiat. Kinkides aga oma peegleid, meie irratsionalismi deemoneid ja haldjaid planetaarjaama neutriinoolendite kujul kõikidele uurijatele, annab ta uudishimulikele jänestele märku – ärge järage juhtmeid pliis, jätke järgi. Te ei taipa, võtke vastu porgand ja arenege. Kui on, kuhu.
Me saame mõista mingis väga ligilähedases võtmes vaid olendeid samast liigist, neidki siis, kui ajud ei ole liialt erinevad välja kukkunud. Kui aga nad on erinevad, saame võtta asju nii, nagu umbes samalaadse uskumuse mõjul teevad budistid: oleme selle ühise projektiivse lõpu mõistes, mis meid liigina kindlasti ees ootab, andes täiuslikumale teed, kõik võrdsed, ühed jänesed, küülikud kõik. Mitte lõpp, mitte algus, vaid osa teest. See teeb väga alandlikuks kõigi erinevate suhtes, olgu nad siis väga targad, või isegi väga rumalad ja aitab lõpuks kuidagi elada ja kannatada, või rõõmutseda, kui saatus kingib.
Aga äkki seal tulevalas tekivad hoopis teistmoodi lõbutsejad? Käivad väljasõitudel rohelises, nagu Strugatski ulmejutus, loobivad Maa prügi täis ja jätavad meid omi mahajäetud prügi imevigureid studeerima? Stalker on selle mõtisklusele loogiline jätk. Kes seal on? Miks nad on vait? Või kas nad on vait?
Me peame oma pisikesel planeedil, kus pole varsti vist isegi neid armsaid roose või ahvileivapuid võimalik hooldada, prügi, joodikud, ärimehed ainult laiutamas, sellel pisipisiplaneedil välja vaatama oma pisipisipehmetest akendest ja nägema neid raame ja vorme, mida pisiplaneedi tegusad ärimehed meile peavad vajalikuks näidata.
Kas pole vaikus lihtsalt sellest tingitud, et meid ei peeta väärilisteks suhtluspartneriteks?
Inimesed, me väärime rohkemat! Me oleme oma väärimistes parema elu järele täpselt võrdsed ja alati täpselt sama ebavõrdsed, kui aegade alguses. Ühest sai Abel, teisest Kain, kuigi oleks võinud olla ka vastupidi. Kannatamine on see igal juhul Mõni saab kõrberännakus hukka, mõnele antakse puhkust mõnes oaasis, mõni näeb vaid miraazhe, mõni kaugelt Tõotatud Maad. Mõni hakkab kummardama kuldvasikat.
Mõni sattub Egiptimaale, saab seal jõukaks ja kutsub vennad ka järele. Kuid seegi on miraazh. Ka sealt aetakse nad jälle välja, igavesed nomaadid, nagu inimesed ikka on, ka siis, kui kõik raha ongi käes. Potivari naiste poolt pakutud hõrgutised ei asenda kõrbemiraazhide ilu ja kõrbetuule kutset. Tähed on tähenduslikud vaid teelistele.
Kui kõrbetee polegi kutsuv, ei jää ka meepottide juurde jäänutele enam muud, kui vigiseda kümne nuhtluse käes. Neist hulleim on oma järeltulijatest vabatahtlik loobumine. Esmasündinuid ei sünnigi enam.
Kes ei seda ei mõista, need rahvad pühitakse teelt ja nende asemele tulevad teised, elujõulisemad. Midagi ei ole uut Päikese all.
Nendele mõni nädal tagasi, pärast Lemi raamatu läbilugemist kirjutatud mõtetele jätkuks, katkestuseks ja Solarise motiivide juurde tagasipöördumise ajendiks sai ühe anonüümse blogija üherealine tähelepanek: blogida on ju väga hea, aga kas need mõtted, mis siia kirjutad, on enda omad? Aga millises aju osas tekkinud mõtted on rohkem omad, kui teises? Millises poolkeras peab mõte sündima, et see oleks tõeliselt oma, et oleks autorsus? Autor, see kamp neuroneid, on kohe surnud ja ka see mõte on surnud, kui teised neuronid ei kannataks kollektiivse maania käest kohe kisama pista, kui mingi erutus aju ühes servas on lainetama puhkenud. Ning ka edaspidi on autor jälle surnud, õieti igavesti anonüümne ja tundmatu, eristamatu teistest omasugustest neuroneist. Mõte või teos või tekst elab edasi oma elu, sõltumata sellest, kes selle on sünnitanud. Lääne üks värdidee on selle mõtte sünnitaja demoniseerimine või ingliks tegemine, mis väga sageli autori ise paneb sundseisu, olukorda, kus ta edevusest hakkab ennast pidama millekski eriliseks. See loob sellise autogeneratsiooni ja sellest selline epilepsilisus Lääne kultuuris.
Prohvetid ei ole kuulsad omal maal lihtsalt selle pärast, et neid ei ole füüsilises ruumis olemas. Nad on sümboolsed objektid ja saavad eksisteeridagi vaid sümboolselt. Kuidas selle sümboolse objekti kandja peaks elama ja selle sümboliga suhtestuma?
Sümboolse objekti suhe iseenese kandjasse on ka praegu päevateemaks. Need asjad on läinud lootusetult sassi, ühiskond ei oska midagi peale hakata oma sümboolse institutsiooni alt paistva reaalse draamaga. Ühe pere elu selline võimendatud vaatlus on sellest konfliktist genereeritud. Kunstiliselt on selle konflikti kõige parem esitus pärit Bergmanilt, Sügissonaadist, Chopini teise prelüüdi erinevast esitusest, ema ja tütre erinevast mängustiilist, mida ei saa ületada. Nii nagu autor ei saa ennast oma teose eest kaitsta, ei saa mõni inimene ennast oma kuulsuse eest kaitsta. Ühe telesarja tegelase enesetapp võiks panna meid tõsiselt mõtlema selliste asjade üle ja võiksime koku leppida vähemalt ühes asjas:
Jätke pere rahule, avaliku elu sümbolite pereliikmed vajavad tõesti enam kaitset kui lihtsurelikud. Kogemusteta lihsturelik sellist kahestumist mõistmata, ei pruugi olukorraga lihtsalt hakkama saada. Tapelge autorite, sümbolite, kuulsuste enese ümber kuid palun jätke pere või ka lihtne inimene üldiselt rahule. Pere ülejäänud liikmetel on niikuinii väga raske toime tulla selle kuulsuse koormaga, mille üheks väljendajaks on ka lossis toimunu. Nende probleemid järelikult on sageli võimenduvad, kasvõi selle läbi, et nende õukond ja ümbritsev kasutab kohe ära võimaluse ära panna, ennastki ausärast ümbritseda, ise kah osaline olla sümboli elus. Kõik see on meil siis nüüd praegu käimas ja oleks viimane aeg meelde tuletada Itaalia maffia ühte põhimõtet - pere tuleb hoida lahus, jätke pere rahule. Kui poliitiku pere kistakse taplusse sisse, siis ei ole ühiskonnas eneses loota enam mingit sidusust, selline enesehävitus lõpeb väga halvasti. Inimesed tajuvad selle instinktiivselt ära ja ärge lootke seetõttu sellest käigust kasu. Ühinen selles lõigus Märt Väljataga mõtetega Sirbis ja kutsun veel kord mõistusele kõiki, kellel see asi olemas on.
Niisiis vähemalt neil, kes kirjutavad mingit teksti ja selle teksti õnnetuseks on kuidagi levida või mõjuda, või need, kes loovad midagi, või need, kellel on võim, on tegelikult niikuinii kahestunud objektid. Kuid selline kahestus lihtsalt nende puhul paistab selgemalt välja. Ka kõige tavalisemad inimesed on mitmestunud, nende rollid erinevad ja välja paistvad isiksuse identiteedid erinevad. Me ei suuda neid rolle sageli viia üksteisega kooskõlla, kuid see oleks eneseleidmise tõeline tee. Lääne kultuur seda ei võimaldagi. Ta on õpetanud ennast paljundama, kloneerima, enese sees igat sorti karnevalietendusi läbi viima ja seda nautima. Ta õpetab, et mida rohkem neid identiteete on, seda uhkem. Tegelikult oleks oma ego või egod vaja hoopis lahustada.
Mõistes, et mina on midagi, mida ei olegi olemas, see budismi üks kõige mõistetamatu ja mõistusevastane, meile mõeldamatu mõte või tees on üks kummitus, mis ei jäta enam kui oled seda korra lugenud. Selle mõtteviisi teine ots ongi Lääne mõtlemisviis, see mõtlemisviis, et olengi vaid mina(d), solipsistlik hullumeelne neuron. See mina tahab kuulsust, kiidukõnesid ja austusavaldusi, kui on midagi välja haudunud. See paneb ta kisama ka siis, kui ei ole, mille peale kisada. Seetõttu pole imestada, et meie, õhtumaine maailm kannatab pidevalt epilepsiahoogude käes. Epilepsia on see, et ühel hetkel kukkuvad aju kõik neuronid kisama. Organism on seetõttu juhitamatu. Kramp läheb üle, kui erutus vaibub. Epilepsia kõige julmeim ravi on aju keskelt pooleks lõigata. Üks pool jätka seetõttu rahulikult omi toimetusi, kuigi teine on eufoorias.
Nimelt meie aju kaks poolkera on nagu kaks protsessorit, kes üsna täpselt teineteist dubleerivad. Järelikult mitmepooluseline süsteem on stabiilsem, juhitavam, elu enese nõue. Seega arvatavasti isegi hiidaju ise peab ühes otsas midagi looma ja teises otsas sama hävitama. Meie aju on mitmepooluseline, mitte ühepooluseline.
Järelikult luues ühepooluselist maailma, me loome utoopiat, mida ei ole võimalik teostada. Selle ühepooluselise maailma, utoopia häving ja jagunemine on paratamatud.
Lääne tsivilisatsiooni Mina on ka täiesti naeruväärne. Ühelt poolt nõuab ta raha ja austusavaldusi oma piiksatuste eest. Teisalt on ta täiesti võimetu mõistma üldist, kaugenema, vaatlema üldiselt, ta ei ole ei solidaarne ega elitaarne.
Raha, meie ajastu kuldvasikauskumise masinavärk sunnib ennast müüma. Peab hakkama müüma ka müüdamatut – mõtteid. Mõtteid ei saa müüa, sest neil ei ole tegelikult omanikku, vaid vaid tekitaja. Mõtted on juba oma loomuselt kõikide mõistvate omad, kõikide nende omad, Kaundinjade omad, kes saavad aru ja omastamatu neile, kes aru ei saa.
Raha masinavärgi loogika järelikult ei ühti mõtlemise loogikaga ja surmab selle, kui saab võimust.
Raha masinavärgi õlituseks kasutatavad määrded on sageli väga õilsas pakendis Üheks pakenduse viisiks on võrdsuse nõue, sisuks hoopis edevus ja kadedus. Sarnaseks pakenduseks võib pidada vabaduse nõuet, sisuks ahnus koos edevusega. Mõlemad on ilusad pakendid, kaunilt kujundatud ja kõlavalt illustreeritud riiulitäite raamatutega, mida sobiks tapeedina kasutada.
Kõik need mõisted sünnnitavad süütunnet, kadedust, edevust, mitmesuguseid mõttetuid tunge. Kas ma olen ikka õigel teel, kui tarbin elitaarset ooperietendust, kas kõik ikka on lugenud seda, et ma seda ooperit ikka vaatan, kas kõik ikka taipavad seda, et MINA tarbin ooperit, ja teised ei tarbi, kas kõik ikka saavad aru, et see Mina EI OLE elitaarne, vaid ka teie, kui teile muidugi mõni hetk suudab kangastuda midagi nii ilusat, kas te ikka taipate, et ma olen võimeline oma ooperitest isegi loobuma selle nimel, et olla teiega ühesugune, kuigi see ehk on küllaltki suur ohver ja seetõttu jään ma paratamatult paljustki ilma, kas kõik mõistavad seda, et kui tohutult tore oleks maailmas elada, kui kõik tarbiksid ooperit, loeksid Rilket, mõistaksid kurbust, kuigi eraldumiseks ja eraldamiseks leitakse sel juhul ju kohe teine ikoon? … Üldiselt võib genereerimist jätkata lõputult ja lahendeid ei leidu. Mõisted võrdsus, vabadus on iseenesega vastuolulised ja ei saa midagi asjalikku genereeridagi. Võrdsuse võiks väga ettevaatlikult sisse tuua alles pärast väga pikka selgitust sellest, et me oleme teelised, et meie maastikud on järelikult oma koha poolest niikuinii väga erinevad. Kellele stepp, kellele mäed, kellele orud. On väga imelik nõuda mäel asuvalt inimeselt seda, et ta orgu laskuks, kui ta seda ei taha, kuigi võiks. Orus olevale võiks soovitada kasvõi kordki elus mägedel käia, et seda tuult seal mõista. Vaid inimeste eneste püstitatud müüride vastu võiksime olla leppimatud, kuid elu enese, looduse enese müüre ei saa purustada. Oleks ülim vägivaldsus ja absurd hakata nõudma inimeselt, kes korrutustabelitki ei taipa, Fermat teoreemi tõestuse mõistmist. Samas loete te seda ju teisiti: te loete, et Sekeldaja pretendeerib matemaatika mingile mõistmisele? Ma ei pretendeeri, kuid eneseimetlus ei jäta sind kindlasti iialgi, järelikult ei saa ka seda tähendust peita, ma vastaksin Nagu näete, edevus on see, mis võib viia sageli isegi kõige süütuma arutelu hoopis sinna, et kui tark olen mina, või et kui tark on keegi, kellest sõltud. Lihtsaim tee oleks jätta teelised sinna, kus nad on, soovitada neil minna õiges suunas, kõrvaldada absurdsed müürid ja tõkendused, luua selles mõttes ehk tõesti võrdsed võimalused, ehitada ja arendada teid.
Kuigi isegi siin võrdsus loob kohe ületamatuid vastuolusid: ei saa olla võrdsed võimalustelt Mozart, kellel absoluutne kuulmine ja muusikaline mälu veres, või lihtsurelik, kellel seda pole. Oma riistvaraga peame kohanema nii ehk nii. Sellest järelduvalt mina ei põe ei võrduse ega elitismi dualismi vastuolude käes.
Lihtsalt eeldus sellest, et inimesed on üsna ühes kohas maastikul, kindlasti ei kehti. Kui nad ka oleks, ei lähe nad samast kohast eemale ühesuguseid teid pidi ühesuguse kiirusega, ühesuguse sattumuslikkusega. Kuid me peame õppima kõrvaldama inimeste püstitatud kunstlikke müüre, näiteks sedagi, kuidas suhelda nendel, kellest üks on näinud ooperit, teine vahest ainult kuulnud terminist. Tuleb ehitada teid, sest kui teed ei ole, ei saa ka ühest punktist teise jõuda. Kuid tee ka hävitab, sest mõni üksildane paik eeldab just seda, et nendeni jõutakse vaid harva.
Mäed, need muidugi jäävad, nende olemust ei saa õhkida. Vaimsed mäed, nagu näiteks nelja värvi probleem matemaatikas, on olemuslikud ja neile saab ronida vaid eriettevalmistuse või võimekust eviv alpinist. Lennuvõimelised, kui tekivad, muidugi lendavad üle, ei vaevu kaljudega jändamagi. Kuid ka neile on ülal ees kosmos, tühi ruum. See ruum on kõige otsesemas mõttes tühi, sest tegelikult ei tea ta ka isegi, milliseks kujuneb. Elutu ruumi täitmise viisi peame meie välja mõtlema, me mitte ainult et ei avasta, me tegelikult leiutame. Elu leiutab, konstrueerib lakkamatult.
Elu teke planeedil lõi ka täiesti uut liiki põhjuslikkuse ahela. Elu edasiarenemise põhjuseks sai elu ise. Ta on kleepinud ennast planeedile külge nii, et saaks öelda – tänu radioaktiisusele toimuvad mutatsioonid, tänu mingile muule x faktorile muu areng. Elu kasutab armutult kõiki välju ja asju, mis planeedil toimivad.
Järelikult võiksid füüsikud vahel keerukate instrumentide arendamise asemel võtta plaani elu ennast instrumendina kasutada! Gravitatsioonilainete registreerimiseks kasutatakse praegu mingeid alumiiniumsilindreid, seni tulutult. Kas poleks huvitav eeldada, et gravitatsioonilained, kui olemas, on kuidagi kasutusele võetud ka elu poolt? Ma poleks eriti üllatanud, kuuldes valkude võimest interakteeruda gravitatsioonilainetega. Kui nii, siis järelikult sõltumegi planeetidest, Jupiteri ja Saturni seisudest, paistku see kuitahes absurdne alguses. Algul see nii ei olnud, siis aga, mingi tobeda rakumutatsiooni tasandil see hakkas toimima, mingi rakk või nende kogum sai kasu sellest, et hakkas vibreerima mingi laine rütmis? Loomulikult on see vaid hüpotees, mis võib osutuda vääraks.
Kuid juba teada nähtuste puhul oleks kindlasti abiks vahetada vaateviisi: radioaktiivsus ei ole mingi masin väljaspoolt, vaid lihtsalt see hoob, mida elu kasutab edasiarenemiseks. Võimalik, et kandidaate oli mitu, kuid välja valiti planeedi radioaktiisus ja see jäi, ülejäänud muutlikkust genereerivad faktorid jäid saladuseks. Elu üks omadus on kohaneda paratamatute, vältimatute faktoritega –kindel temperatuurivahemik, keskkond, kuid varjatud omadus on ka ebaoluliste, ausalt öeldes muus mõttes täiesti tühiste, imeväikeste füüsikaliste nähtuste kasutamine, integreerimine oma ruumi, võtmine oma relvastusse.
Seda kasutab arvatavasti mitte ainult geen, vaid ka meem. Näiliselt täiesti tühised sümboolsed ressursid saavad arutute tapluste objektideks. Mingi materiaalne paratamatus ei pane inimesi taplema mingite müütide üle, palju kedagi tapeti või palju kusagil vägistati, või kes siis õilsad on. See kõik on memeetilise põhjuslikkuse ahelas aga olemas. Mõistes põhjuslikkus sellisel mitmekihilises süsteemis annab ehk ka võimaluse hakata aru saam sellest, kust me oleme tulnud ja millises suunas liiklemas.
Heade fantaasiakirjanike looming võib siin olla olulisemgi katalüsaator, kui kuiv faktianalüüsile orienteeritud teadus.