Lennukikummardajate arhitektuur

Richard Feynmanile kuulub järgmine huvitav kirjeldus:
[http://parsek.yf.ttu.ee/index_files/Page2793.htm ]
„Vaikse ookeani saarte elanikel on lennukikummardajate religioon. Sōja ajal nad nägid maandumas lennukeid, mis tōid igasuguseid häid asju, ja nad tahavad, et nii oleks see ka praegu. Seepärast nad rajasid midagi lennukite maandumisradade taolist, süütasid nende äärde lōkked, ehitasid puust hüti, kus istub mees, kellel on peas puust kōrvaklapid bambusest antennidega - ta on dipetsher, - ja nad ootavad lennukite maandumist. Nad teevad kōike ōigesti. Vorm on täiuslik. Kōik paistab välja nii nagu toona, kuid - see ei toimi. Lennukid ei maandu. Mina nimetan selliseid asju lennukikummardajate teaduseks, kuna inimesed, kes sellega tegelevad, järgivad vormiliselt kōiki ettekirjutusi ja viise, mida nōuab teaduslik uurimistöö;”
Miks siis lennukikummardajate tegevus ei kandnud vilju?
Miks vorm ei tekita sisu? Feynmani artiklist, täpsemalt kõnest 1974 aastal Kalifornia füüsikateaduskonda lõpetavatele tudengitele saame edasi lugedes teada: kõige olulisem sõnum oli väga lihtne mõiste: ausus. absoluutne, kompromissitu, võib-olla religioossuseni jõudnud ausus teaduslikus tegevuses. Printsiip, mis on viidud viimase piirini. Teha katse ja vaadata, kas see toimib. Mõõta, mõõta, võtta arvesse kõik ebameeldiv, avaldada kõik vastu ja pooltargumendid.
Ma laiendaksin Feynmani põhimõtet kogu kaasaegse ühiskonnale ja julgen kinnitada, et praegusest kriisist ainukene väljavedav asi on ausus. Tõde, sest see ja ainult see kannab.
Meie ühiskond hävitab sellise teadusliku aususe alustugesid juba vähemalt 100 aastat väga järjekindlalt ning on selle sisse suutnud programmeerida ka haridusssüsteemi.
[loe Feynmani veel http://parsek.yf.ttu.ee/index_files/Page1679.htm , tõsi, see on veidi spetsiifiline teema mittefüüsikule]
Sealtoodud Brassiilia füüsika mittetoimimine on täpselt üle kantav ka meile, võimalik, et mitte üksüheselt (füüsikas on mõned, kes on edukad tänu aususele, asjade sisulisele mõistmisele), kuid terved valdkonnad Eestis on mürgitatud aususe puudumisest, eriti humanitaarvaldkonnad, kuna seal isegi printsiibina ei ole olemas häid kriteeriume millegi eristamiseks, ei ole olemas katse-eksituse meetodit. Arhitektuur paistab vaevlevat samade tõbede küüsis, kui lennukikummardajate religioon.
Kõik on nagu olemas. Lennurajad, tuled, kuid on puudu üks asi: lennukid. Lennukid ei lenda. Kõik on eesti arhitektuuris ka nagu olemas, on olemas spetsialistid, professorid, arhitektid. Kuid tehakse ja tehakse jätkuvalt projekte, mis ei meeldi inimestele. Arhitektid saavad preemiaid, kõik nagu oleks, aga seesama keskmine inimene ei pea tulemit millegipärast ilusaks. Muidugi ei ole see niimoodi kõikjal, kuid ERM-ga toimuv näitab välja kõiki Eesti ühiskonna pahunähtusi.
ERM muuseumi konkursiga seni toimunu ja toimuv on niisiis ühiskonna tervisliku seisundi heaks indikaatoriks. Praegu on viimane aeg siin asju muuta, teha toimivamaks. 2009 on juba ohtlikult hilja. Võimalik, et ma eksin, et lennurada muutub toimivaks sümboliks ja „lennukid hakkavad lendama”, ideelises ja sümboolses mõttes, et selle lennuraja saatus kujuneb õnnelikuks. Praegu aga näitavad mitmed väga ohtlikud märgid, et nii ei saa see mitte olema. Miks on kaldutud kõrvale aususe printsiipidest? Inimlikult on need nähtused mõistetavad, aga viivad kuhjudes vältimatult 2009 või 2019 pettumuseni – lennuraja motiiv ei toimi, ideelennukid ei hakka lendama.
Kõigepealt arhitektuurikonkursist: sellest ei ole kuni 2006 jaanuarini teavitatud avalikkust. Korraldati konkurss, tingimustega saab tutvuda muidugi avalikul Interneti saidil, kuid see oli ka kõik. Juba enne konkurssi ja selle ajal oleks nii konkursil osalejatele kui ka zhüriile pidanud olema oluline tagasiside. Mida ootab ühiskond, kultuuriavalikkus sellelt muuseumilt, mis ideid peab see arhitektuur väljendama? Mida ootavad museoloogid, etnograafid? Mida ootavad potentsiaalsed külastajad? Kuidas seda kõike on tehtud mujal, mida saaks üle võtta? Konkursiga seoses moodustatud komisjonist sai alguse peamine põhjus, miks me praegu tulemuse üle nii mures oleme: see koosnes kultuurifunktsionääridest ja arhitektidest. Eesti on liiga väike, et siin mingis teadusharus või valdkonnas ei pääseks võimutsema üks stiil, üks grupp. Praegune stiil arhitektuuris kummardab tingimusteta modernismi. Nii et kui siia saabub üheks päevaks Winy Maas ja ütleb, et lennurada peab tulema, siis nii ka saab. Maas on prohvetiks arhitektidele, nende Sai Baba. Komisjoni pidi idee poolest tegema koostööd ka ekspertidega, võtma arvesse nende ekspertiise. Kuid ekspertidel puudus hääleõigus, hääleõigus aga oli antud minu arvates põhjendamatult kultuurifunktsionäärile, Raivo Palmarule. Eksperte oli ametisse nimetatud 4, kuid osales ka Krista Aru, kokku seega 5. Seega domineeris praktiliselt üks koolkond, Arhitektide tsunfti praegune vaateviis küsimuses, mis ometi peaks puudutama tervet rahvas, eesti rahva kultuuri. Mujal maailmas sellealastes komisjonides võetakse liikmeteks ka mittearhitekte, kes otseselt hakkavad tegutsema selles hoones. Oleks piisanud ekspertidele hääleõiguse andmisest või komisjoni laiendamisest museoloogidega. Oleks piisanud lihtsalt tervest mõistusest ja ekspertide arvamuse läbilugemisest. Kuid ei piisanud. Arhitektuurikonkurss ei olnud ainult ideekonkurss, vaid oli ka lahenduste pakkumise konkurss, pakutute seast tuli välja valid nii funktsionaalselt kui ideeliselt sobivaim.
Alles nüüd hakatakse üldse arutama, mida ERM-lt üldse tahetakse saada. Kui komisjoni tooniandev seisukoht PM-st avaldatu põhjal on see, et jumala eest unustage ära suitsupääsukesed, või ärgu seal mõeldagu liiga palju kopsikutest, ei pea ma tulemust usaldusväärseks. Mida teab Winy Maas siiski museoloogiast? hr. Maasi mõned tsitaadid ma tõin ERM teemast allpool käsitlevas artiklis, kuid üks veel: Komisjonis osalev arhitekt Murula mainis, Maas olla temalt pärinud, kas ERM-s säilitatav on atraktiivne. Murula vastas: kas ema on ilus? Ma arvan, et ta vastas adekvaatselt. Maania tsirkuse ja leiva nimel kõik väärtuslik ohverdada on ajastu suurmood. Maas on andekas arhitekt kahtlemata, kuid muuseume pole ehitanud. Mis puutub piirideta Euroopa sinna? Kas poleks aeg ideoloogiate mälulennuväljadelt igaveseks minema lennata? Barry Lordi ma usaldan, tema biograafiast on lugeda, et ta on terve elu tegelenud muusuemidega, muuseumide projekteerimise ja ehitamise nõustamisega. Ühesõnaga, kas keegi komisjonist oskas mõtestada ka lähteülesannet? Kas keegi arhitektidest sai sellest ülesandest aru? Kuid arhitektide tänane modernne tööstiil on selline, et jumala eest mitte tutvuda kohaga (võib tekkida liigne kiindumus oma ohvrisse, mida siis ilmselt oma võimsa kujundiga tahetakse vägistada, Crochet autorite kreedo oli ntx selline, mida saab lugeda Tartu PM-st), jumala eest mitte hakata liiga armastama seda kohta. Samalaadne, lausa mütoloogiliseni viidud järjekindlust oma koha vägistamiseks, kui nii võib väljenduda, on vist praegune moekreedo. Idee peab olema võimas, vägistav, vangistav. Et see toimiks, ei tohi olla mingit ühtesulamist, vaid ainult lammutamine.
Niisiis konkurss toimus ja ei pidanud olema suur prohvet, et ennustada, et tulemus pidi olema võimas, lammutav, kuna komisjonis olid ülekaalus arhitektid. Lennurada on seal pool sajandit meie elu lammutanud, nüüd jääb see kujund edasi lammutama. Lennuraja ideele ehitatakse arhitektide poolt igat sorti jalgu alla. On üles otsitud keegi Utotskin, kes 1912 seal põllu peal laperdas.
Hurt ja teised rahva vanavarakogujad, Raadi mõis ja seal tehtu pole midagi, seevastu Utotskini lendamised on seda, see sümbol kinnistatakse, Raadi mõis aga hävitatakse sootuks (Peterson tahab sinna buldoosereid peale).
Okupatsioniaja haigust ravitakse sarnasega, erinevalt homoöpaatiast mitte väikestes annustes, vaid veel suuremates, kui esialgne. Sest lennurada on maas, lennuraja imitatsioon muusumi näol aga on muuseumi katus, mis külje pealt vaadelduna on horisonti lammutav, kogu territooriumi vägivaldselt poolitav.
Teine jalakene mõistega „rahvusvaheline” on kasvatatud juurde ajakirjanike poolt. PM-st loeme, et konkurs ei olnud lihtsalt rahvusvaheline, vaid tõeliselt rahvusvaheline. Sellest ei olda võimelised aru saama, et see on verbaalne totrus, eufemism, millest teatavasti kubises meie okupatsiooniline minevik. Täpsustuseks pean lisama, et see konkurss ei olnud rahvusvaheline, vaid EU siseste bürokraatireeglitega paika pandud, mistõttu ei saadu osaleda ntx. Ameerikast või Norrast. Seega eufemism ja teadlik pettus ka mõiste rahvusvaheline kasutuses.
Lõhestus seda mõistet kasutades on mõne kultuuritegelaseks pürgiva repertuaaris ka juba olemas. Berk Vaher näiteks arvab lausa profashistliku oleva üritada vaidlustada sellist võimast tiimi, kus üks liige on Liibanonist, teine Jaapanist ja kolmas Itaaliast.
Lõhestatus on jälle käes: Päevalehe küsitluses 40% on poolt ja 60% on vastu.
Lennurada jagab territooriumi samamoodi juppideks, nagu NL aegadel, aga ta jagab täpselt samamoodi meid ka erinevateks parteideks, on lõhestav juba ette. Seda lõhestatust isegi võimendatakse, et meedia võimujokkerit kasutades üritada rahvale tehtud otsus meeldivaks kuulutada, seda infovähesuse hinnaga. Meil pole tänaseni Barry Lordi ekspertarvamuse teksti teada, meil puudub täpne info projektist. Tartu PM 19.01.06 avaldatud artiklist, sisearhitekti Kadariku kiidukõnest loeme, et projekt on väga intelligentselt vormistatud. Ma julgeksin kontreerida. Kui makettide vormistamise lohakuse eest saaks anda eriauhinna, siis kuuluks see kahtlemata Lennurajale, vahest mõni veel ületas seda, ntx. Loom. Võta üks tükk pappi ja lõika ristikülikukujuliseks, nikerda mingid tikutopsitaolised asjad sinna peale, tee mingid augud, liimi kokku, kleebi teine samasugune papitükk peale ja umbes 1 tunniga on makett valmis. Erinevalt Lennuraja maketist ERM näituselt oli üsna palju projekte varustatud päris korrektse ja arusaadava mudeliga. Lennurada seda ei olnud.
Veel vähem arusaadavad on sellest tehtud fotod. Kui näiteks projekt Sõle arvutikujundus oli ilus ja pildid vähemasti teravad, siis rahvusvaheline tiim hiilgas haruldase kujundusliku võhiklusega või siis vähemalt lohakusega. Peale udupiltide te tegelikult ei leiagi mitte mingit korralikku infot. Tekstimullist loeme vaid selliseid ilukõnelisi kujundeid, milles kesksel kohal on lennuvälja ideekujund ning see, et kõik sünnitaks pidevat kahtlust ja ebakindlust. Projektimullist saab spetsialist ehk ühte koma teist, kuid ärge võtke seda tõsiselt. Tänapäeval saavat kõike ju ümber teha. See on tänapäeva arhitektuuri suurmood: kõike saab teha ja kui välja ei tule, siis saab ümber teha. Sellest asjaolust, et tegelikult ei saa ümber teha, vaikitakse.
Te ei taha endale individuaalelamut torukujulisena, lennurajana. Kõik ruumid on ju olemas. Mis te seda siis ei taha? Miks peaksid museoloogid torukujulist hoonet tahtma? Miks peaksid külastajad seda struktuuri armastama? Ruumilisuse topoloogia on väga tähtis asi, seda ei saa ignoreerida ja maja väliskuju määrab selle maja sisemise elu terveks elutsükliks. Pikkade vahemade läbimine ühe või teise tegevuse elluviimiseks on sellises torus paratamatud.
TÜ raamatukogu maadleb tänini katusega, mis tilguvad läbi. Miks? Sest katus on horisontaalne ja lumi sajab sinna peale, sulab ja uuristab pragusid. Miks peaks lennurajal teisiti minema? Kas te olete näinud, mis on saanud kaugpommitajate betoonraja plaatidest? Nad on mõranenud, vesi on pragundanud selle. Miks peaks mälulennuraja katusel toimima teistsugused protsessid, teistsugune keemia ja füüsika? Meil on talv ja talvel toimuv on pidev sulamine, külmumine, pragundamine ja lõhkumine. Järelikult juba eksponaatide tervise tõttu peab väga hästi olema lahendatud katuse probleem. Oletame, et seda kõike saab teha.
Toru laius on 70 meetrit. Paratamatu on sisemuses akendeta ruumi suur osakaal. Mis sinna panna? Inimesed peavad töötama normaalvalgustusega ruumides, selline on standard. Mõned hoidlad peavadki olema akendeta, kuid ekspositsoonipindadest mõned vajavad valgust. Katuseaknad peavad olema väga veekindlad, isegi jalutuskindlad vist? See kõik maksab, vajab tihendamist veelekke eest, talvel jälle on vaja lahendada lume ja härmaprobleemid etc...
Näeme ka puht praktiliste probleemide suurt hulka. Seetõttu, saades kuulda Barry Lordi ja Karin Hallas Murula negatiivsetest ekspertarvamustest, ei saa muidu, kui küsida, kus need arvamused siis on? Äkki on need siiski piisavalt põhjendatud. Äkki tasub nad vähemalt läbi lugeda? Kas meil on üldse vaja võimsa ideega modernarhitektuuri ERM-i jaoks. Ei ole ju. 2009 on väga kuum see moderne asi, 2019 enam ei ole. Asi hakkab vaikselt lagunema ja rohtuma ja 2029 näeme samasugust vaikust, nagu Eesti Põllumajandusmuusumis praegu. Hoone ise ei hakka elama, hoone sees toimuv tegevus paneb selle elama. Võrdleme näiteks seda Tartu Mänguasjamuuseumiga. Haruldaselt sümpaatne ja mõistlik areng Tiia Toometi poolt juhituna näitab seda, mida saab muuseum hea ideega saavutada. Täna on muuseum jälle sammu võrra kaugemal, kui enne – on olemas teatri ja filminukkude maja. On olemas Vladimir Sapoznini vigurmänguasjade suurepärane kogu ja palju muud, näiteks Leonhard Lina 10 aaasta jooksul kartulisalves NKVD eest peidus olles nikerdatud nukumööbel ja mänguasjad. ... vist kirjutan sellest omaette loo.
Külastage, ja tee veendute: muuseumi tööks ei ole tarvis megalomaaniat, see võib saada kammitsevaks, takistavaks kujundiks muuseumi arengus. Megalomaansed kompleksid valmivadki millegipärast mingi institutsiooni lõppfaasis. Kas see on tõesti ERM-i luigelaul?
Lugu sai pikk, liiasusest selliste teemade käsitlemisel on väga raske vabaneda. Lisaksin veel laupäevase külastuse kestel tekkinud mõtteid ERM-i museoloogilisest poolest. Niisiis maja võib olla isegi üsna kesine ubrik alguses, kui on olemas ideed ja nende teostajad, saadakse omale nii maa, tegevus, huvi. Mänguasjamuuseum oleks mudeliks kaasaegsele museoloogilisele tegevusele. ERM vajab
1. väga põhjalikku Interneti saiti, mitte formaalset, vaid sellist, kuhu külastaja võib uppuda nädalateks. E- Eesti Rahva Muuseum on praeguse ajastu jaoks kõige kõnekam vorm.
2. Arvuteid ja interaktiivset tegevust. Mingid kopsikud ei ole tõesti kõige tähtsam, kuid tähtis on protsess, võime saada teada, kuidas kõiki neid asju teha, näiteks märsside valmistamine, käsikivide abil vilja jahvatamisega. Protsessist sünnib meelelaadi tunnetus, meelelaadi tunnetusest sümboolsete väärtuste ülekanne, kestmine, rahvale eluliselt vajalik konservatism.
3. Teemavaldkondade laiendamist. Eesti Rahva üks põhitegevus on olnud põllundus ja nende kogude ühine integreerimine Põllumajandusmuusumi talveunes koguga ja põhjalikuma sisseminekuvõimaluse avamine muuseumis oleks väga tervitatav.
Kogu see vanade traktorite kogu näiteks sealt sobiks ideaalselt betoonplaatide peale!
4. Ka kõik teised teemad peaksid olema põhjalikud, külastaja peaks saama võimaluse käia ERM-s kui püsiklient aastaid, võttes ette kord ühe, kord teise kultuurivaldkonna kord põllumajandus, kord rehielamud, kord kalandus, kord mesindus, rahvakalender.
Ja nii edasi ja nii edasi.
Püsiekspositsiooni mõiste on üldse püsiv mõttetus, sest ka eksponaadid vajavad uuendamist ja vahetamist, tolmu pealt pühkimist mõnel vanal eksponaadil ja mõnel liiga kauaks püsiekspositsiooni jäänu keldri panekut See muuseas tähendab pidevat logistilist sebimist muuseumi sees ja jälle toru ei ole mugavaim asi selleks.
5. Puudu on suhe nende inimestega, kes ühte või teist protsessi veel valdavad, või vastupidi, huvist selle vastu on uuesti omandanud ühepuupaadi tegemise oskuse, või mõne muu oskuse. Inimeste oskused, nende areng ja vanade oskuste uuendamine ja värskendamine oleks museoloogilise tegevuse üks nurgakivi.
Meie rahvakultuur on pigem oskuste kogum, kui konkreetselt esemeliste asjade suur kultuskogum.
Kuid aitab. Vahest siis, kui Barry Lordi raamatud saan kätte ja veidi selgust selles, kuidas siis tema arvates tehakse muuseume, ja veidi selleski, kuidas mõnes muus maas on seda tehtud, kirjutan veidi. Lennurada on arvatavasti meie saatus, saada omale selga kadakliku mõtlemise sünnitatud megalomaanseid sümboleid. Eesti Arhitektid on veel monotoomsemalt koondunud ja põrmustavad leebe naeratusega igasuguse virina. Ka kultuurifunktsionäärid ei ole eksivad, vaid ilmeksimatud.
Jäävad vaid mõned virinad blogosfääris ja ajalehtede kirjakastiveergudel ja see jonnaks 60%, kes EI TAHA SEDA SÜMBOLIT. Kuid seda 60% vist ei ole küll mõtet arvestada, see on täiesti tühiasi. Küll nad selle lennujaama ka alla neelavad.