Kadrioru lossi pahupoolest

Peaaegu kahju, et nii läks. Te kõik teate väga hästi, mis tempe olete teinud teismeliseeas.
Näiteks Sekeldaja mäletab väga hästi seda, kuidas issi piiritusepudelisse sai (oli selline tal) vaadatud ja pärast järgmine koolipäev ära jäi. Või kuidas issi zhiguli sai sõidetud lömmi (ülepealend), garaazhi pandud ja „rõõmustatud” teda teatega „veidi” lömmis autost. Nii et mind ei shokeeri mingid teismeliste teod, seda küll. Pean ennast veel paipoisiks sellise shokeeriva ülestunnisuse järel! Vanema issanda vits, tema järelpõlv nuhtleb halastamatult ja vahel ka õigustamatult. Ma arvan, et presidendi lapselapsed vajaksid seetõttu veidi enamat järelvalvet, et mitte teha rahvusvahelist ämbrit oma tembutamistega. Kuid ei ole uut päikese all.
Mingi Leivo pojukene vist, võin eksida, või kes veel, olla narkomaan ja nii edasi… Kedagi ei koti, kuni tulevad mingid valimised, saab ära panna, on magus hetk etc…
Lapselapsed testisid riigi alustalade kandvust, ja selgus, et need on mädad. Kuningas ongi alasti, kas see on saladus? Kus vili on? Kas sellest testist jäi väheks?
Kas Eesti panga presidendi korruptiivsed tehingud ei ütle teile tõest midagi?
Kas Ühispanga esinumbri nagu muuseas miljardilise osaluse saamine on pisinumber?
Kuidas sai sügisel jõkke uppuda keegi Ülo Koit, Looritsa poeg muuseas, kas tuleb meelde? Kas olete kuulnud sellest, et igal presidendil olla oma Panama. Meie praeguse Panama toodi välja, üleeelmisest tehakse visalt pühakut, kuigi tsaaririigi kullavarude sahkerdamine Läände on puhtalt selle mehe hingel, nagu ka tellitud poliitiline mõrv. Tahetakse presidendivahetust, on kuiv konstanteering. Veel kuivem on see konstanteering, et kont, mis leiti, oli väga magus.
Ei pea olema prohvet – järgmise presidendi kapis on veelgi hullemad Panamad, et mees teeks, mida vaja. Teate üldse, mida see vihje tähendab? Vaevalt.
Rüütli enese kapist niisiis midagi leida ei olnud, ka abikaasa paturegister paistab oleva puhas. Uurime järelpõlve, jälle ei leia erilist midagi. Noh, vaatame siis lapselapsi. Ja ongi kont käes. Lapsesuu ei valeta. Eesti riik on väga sügaval mudas. Isegi lapsetempude avalikustamise viis on selle indikaator. Täpselt siis, kui vaja. Liigagi täpselt. Et ikka oleks veel sügavamale mutta võimalik jalaga lüüa.
Selle intriigi käekiri on sama, mis Marie Antoinette loolgi kaelakeega, enne Prantsuse revolutsiooni ja loendumatutel teiste lugudel, näiteks lugu Rootsi peaministri sukkpükstest (aga mitte sellesama poliitiku kinniplekitud betoneerimistest). Süüdi jääd isiklikus, mustas, räpases, väiklases afääris. Suured sulitembud vaikitakse maha või tulevad päevavalgele vaid siis, kui fassaadivahetus on juba otsustatud.
Tõtt öelda rahvas mingis mõttes on õiglane, igaühel on omad vitsad kodus kasvamas enamasti. Parts ei jäänud süüdi selles, et teisaldas samba, vaid selles, et tema valitsus üritas ohjeldada korruptante. Seetõttu igasuguse valitsuse, poliitiku, presidendi valik on rohkem nagu mitmete pahade vahel valik niikuinii. Kui mul tuleks valida presidenti, valiksin Madissoni. Kuid ma tean väga hästi, et Madisson on purjuspäi sõitmisega vahele jäänud. Ikka valin, jonnakalt, nagu jäär. Valiksin Madissoni. Kuid tema kapis ei leia suuri Panamasid ja teda ei panda iialgi presidendiks. Meenutage Kogujat: ei ole olemas patuta inimest. On olemas vaid erinevad viisid, kuidas keegi oma pattudega hakkama saab. Presidendil ei oleks tark praegu tagasi astuda, kuigi kunagi, kui topeltpõhjaga salved avalikuks tulid, oleks see olnud tark tegu. Väga tark oleks oma laps sealt lossist päevapealt välja tõsta ja lossi turvaülem lahti lasta, avalikkust tehtust informeerida ja oma suguvõsa järelpõlv tõsise vaatluse alla võtta.
Kersnat, sõnumitoojat ei tahaks süüdistada, kuid ma ikkagi ei jätaks ja õngitseks välja ka selle intriigi punujad. Ma ei saa taluda ajakirjandust, mis kolm kuud ootab sobivat aega, et magus vili ikkagi ära küpseks, mingit keskharidusega kultuuriajalehe peatoimetajat kraaksumas, musta pesu pesejaid siin ja sealpool Emajõge jagub.
Ka mina Kersna asemel ühel hetkel tuleksin selle asjaga välja. Kaua võib. Esimene pidu, ok, president ei teadnud, turvaülem magas. Teine kord turvaülem magas
Kolmas kord ka magas. Kuid neljandat korda enam ei oleks pidanud juhtuma. Aga aeg selleks?Ei tea.
Keegi niisiis kusagil novembris oleks pidanud Kadriorus oma asjad pakkima ja minema kolima. Seda kahjuks ei toimunud. Kahjuks mitte vist ka päris juhuslikult ühtis presidendilossis peopaneku avalikustamine Eesti Rahva Muuseumi mälulennuväljaks tegemise otsuse avalikustamisega. Kuidas ka ei ole, pean presidendilossis toimuvat vaid väikeseks indikaatoriks, ERM-ga toimuvat aga sümboolseks, otsustavaks veaks. Kui see lennurada siin Tartus saab sellise marurahvusvahelise (tegelikult EU sisese) konkursi raames püstitatud, ei päästa rahvast hävingust mitte miski. Nii loll rahvas peab hävima. Kõverat õigeks teha ei ole kellegi võimuses.