Hüvasti koivad!

Eile valentinipäeval sõime vist ühena viimastest kordadest kana.

Nali naljaks, aga mida sellisel ajal ikka teha? Nutta ei tasu, see ei päästa küll kedagi.

Nakatunud luiged on juba Rügeni saarel, Läänemeri.

Meie riigikene aga ei tee ega ei oskagi vist teha mitte kui midagi.

Küsida ju siiski võib: milline plaan on olemas selleks puhuks, kui H5N1 linnuliin siia jõuab? Mida siis nüüd tehakse, tahaks näha? Kas samamoodi, nagu selle õnnetu koerakesega sai, et suri ära ja selgus ime küll, 10 päeva pärast, marutõbi loomakese maha murdnud.

Milline seire meil käib, kas on olemas kompetens H5N1 diagnoosimiseks?

Mis plaanid on põllumajandusministeeriumil? Millised soovitused inimestele on laiali jagada nii nüüd kui pandeemia puhkemise puhuks? Kuidas on arstid informeeritud, näiteks perearstid? Kus Eesti keeles saab sellest kõigest lugeda?

Palju on varutud Tamiflud? Kui ei varuta, siis miks, milliste põhjendustega? Kui kiiresti saab varuda seda juurde?

Kuidas toimub ajakirjanduse informeerimine? Kas nii et igaks juhuks ei informeerigi, et muidu külvavad paanikat? Kas jahume edasi prostituutidest, samasoolistest ja karikatuurikonkurssidest? On muidugi hea, et uueks ristikäiguks valmistamist kahe silma vahele pole jäetud. Kuid linnugripp, miks selle teema jaoks on ette nähtud pimetähn?

Kas kordub sama, mis 2000 toimus HIV-ga? Jaanalinnuturvalisus ei ole turvalisus.

Tavalistele inimestele ei jää vist muud üle, kui ajada näpuga järge, otsida üles linnugripiblog, kaevata veel maailma uudiseagentuurid läbi, üritada midagi aru saada viirustest ja oma kasina aruga püüda välja valida kõige ratsionaalsem käitumisjoon.

Ma ei ole kindel, et kõigil jagub selleks aega ja kainet meelt. Ettevalmistamata avalikkus, ettevalmistamata ametkondade hüsteeriline sebimine viimasel minutil aga võib riigi paisata arutusse segadusse, millest on juba väga raske välja tulla.