Meedia müüt ja Delphi oraakel vox populi

Jätkan rituaalsete masinavärkide uurimist. See pole enam lihtne, padrik läheb järjest tihedamaks ja erinevalt Kempeleni automaadist ja tema kloonidest, kus tõde lõpuks avalikuks tuli, ei ole aparaadi hammasrataste taha tungimine lubatud. Püüan siiski visandada ühte tähtsamat, demokraatia ja meedia müüdi põhiliste hammasvärkide kujutlusi, nii, nagu nad minu hajusas nägemuses välja kujunenud on ning nii, nagu nad põhiliste meediauurijate enese kirjelduses näidatud.
Esimene vaatlus:
Mis on avalik arvamus?
Lippmanni aruanne. (Walter Lippmann, „The PubliC Opinion”, 1922)
http://xroads.virginia.edu/~Hyper2/CDFinal/Lippman/CH01.html
Õigupoolest peaksin kaevama sügavamalt ja kaugemale, kuhugile Gutenbergi ajastusse, et saada adekvaatselt aru sellest, kuidas Gutenbergi leiutise abiga on õnnestunud inimkonda uuel viisil orjastada. Kuid see võtaks aega ja esimese rehitsemise tulemina midagi tähelepanuväärset, peale ühe ohranka agendi kirjeldatu, näppu ei jäänud. Õnneliku leiuna sattus aga kätte just nimetatud teos ja see hämmastas mind mitmes mõttes. „Avaliku arvamuse” näol on tegemist minu arvates ühe põhjalikuma katsega lammutada meie illusioone demokraatia ja meedia kohta. Lippmanni kuuluvuse tõttu ringkonda, kes aitas Wilsonil kirjutada oma teese Versailles rahukonverentsile ei saanud seda teost ignoreerida ja omal ajal saavutas ta suure tuntuse. Ka praegu on Lippmanni tollase teose populaarsus teinud läbi taassünni. 2001 toimunu järel on hakatud taipama, et 80 aastaga pole maailmas õigupoolest midagi muutunud, et küsimused, mida püstitas Lippmann (ja Platon) on jäänud samaks.
Paljud mõtted on isiklikult läbi tunnetatud. Mõnede ideedega ei saa olla nõus, hr. Lippmann on siiski elitist ja näeb asju läbi oma prillide. See ei muuda selle lammutustöö tähtsust, sest adekvaatseid vastuseid ma pole Lippmannile seni leidnud.
Lippmanni vaadete edasist evolutsiooni ma pole jõudnud jälgida. Ta on olnud ametis ka edasi ja kirjutanud paljut, suri aastal 1974. Praeguse vaatluse hetke ma kinnistaks aastale 1922, siis, kui mees oli veel noor, avameelne, pisut pettunud Wilsonis, lootusrikas tema poolt ettepandud süsteemi täiustustes ja täis kirge olemasolev süsteem põhjalikult lammutada.
Esialgsel pilgul tundub, et järgnev demokraatia- ja meediateooria paistab vähemalt esimesel pilgul väga palju lõhnavat sellesama ma/ulli järele, millega meid õnnistati NL aegadel. Kommunismi teooria ju ka arenes kogu aeg, saades oma hiilgeagadel krooniks teoreetilise suursaavutise nimega Teaduslik Kommunism. Arenenud demokraatia vasteks kommunismiteooria arengus on mõiste arenenud sotsialism. Nii nagu arenenud sotsialismi ei suutnud ma tollal kuidagi endale selgeks teha, ei saa ma aru arenenud demokraatiast ega isegi arenematust. On hea, et Lippmanni raamatu näol leidsin üles samad küsimused, mis mind juba aastaid on vaevanud.
80 aasta hiljem Lippmannist oskaksin ehk veidi seda küsimuste rida täiendada. Pigem aitab see vaid skepsise suurenemisele kaasa.
Platoni koobas
Platoni loomingus kohtab ühte kirjeldust, mis ka meedia- ja demokraatiamasina käsitlemisel on heaks metafooriks tegelikkuse vaatlemisel:
inimesed on aheldatud koopasse, aheldatuna nii, et neil puudub võimalus vaadata koopasuust välja, enda taha, kust paistab valgus. Nad näevad vaid varje koopaseinal, mida nad aga peavad tegelikkuseks, kuna nad on oma koopas elanud lapsepõlvest saadik. Võimalik, et neil ei tule pähegi pead pöörata ja nad ei näekski ka siis seal midagi -tegelikkus on selleks neile liiga hirmutav. Nad on õppinud nägema ja tõlgendama vaid koopaseinale projekteeritud kahemõõtmelisi pilte ja ei suudaks kolmemõõtmelise tegelikkusega midagi peale hakata.
Mõned, pisut leidlikumad neist on õppinud varjukujusid muutma, pääsenud koopas nende taha ja projekteerivad varjusid oma suva kohaselt. Nii saavad need vähesed manipuleerida neist eespool olijaid, koopaseinal omi ja manipuleeritavaid varje jälgides. Ometi ei suuda ka manipulaatorid ise taibata reaalsust täielikult, manipulaatori taga on veel üks kiht manipulaatoreid, selle taga veel, kuid ka kõige taga paiknev tippmanipulaator ei suuda tegelikult tegelikkusega tegelda: ta on liialt hõivatud varjuteatrist, selle loomisest ja selle mõjust teistele, et ta suudaks hetkegi pühendada suurele maailmale oma selja taga.
On üsna kerge selles metafoorses loos leida tänapäevale vastavat. Enamik inimesi on tänapäeval aheldatud sarnastesse koobastesse, omaenese maailmavaate ja piiratuse vangikongidesse. Miks on see nii?
Kas see on olnud alati nii? Paradoksaalsel kombel ürgajal see kindlasti nii ei olnud, suurel määral oli maailm vahetum. Mütoloogiamaailm oli VÄLINE, kogukonna siseste suhete puhul ei vajatud mütolooge, sümboleid, stereotüüpe niivõrd suurel määral.
Suurte tsivilisatsioonide teke, inimeste arvukuse kasv tõi kaasa võimu koondumise väheste kätte ning võimatuse kõikide inimkogukonna liikmetega vahetult suhelda. Sümbolite leiutamisega, kirja tekkega sai võimalikuks kolmemõõtmelise maailma projekteerimine sümbolite keelde. Kuid võimuga suhtlust oli vaja vähe. Seetõttu tuli inimestel koopas käia ja varjukujudega suhelda harva.
Puudus vajadus konsensuse saavutamiseks, kuninga otsused ei kuulunud vaidlustamisele.
Rahva soov suuremaks osalusõiguseks lõi aga vajaduse pikemateks koopaseanssideks.
Selle poliitilise propagandateenistuse rolli maalida võimu teod rahvale vastuvõetavate stereotüüpide keelde võtsid enda peale preestrid. Gutenbergi revolutsioon tõi kaasa raamatute laiema leviku, kiriku institutsiooni kõrvale tekkis veel teine, trükkali, kirjastaja, hiljem ajalehetoimetaja institutsioon, mis tasahilju PR teenistuse funktsioonid enda kätte haaras. Inimesed hakkasid saama laiemalt teadlikuks maailma asjadest, nii nagu tollal neid mõisteti ja see tõi kaasa iha kõrvaldada aristokraatia või koos sellega hakata ka osalema riigi valitsemises: loodi müüt demokraatlikust riigist, kõikide võrdsusest ja vabadusest selles riigis. Kreeka linnriikides valitsenud demokraatia sai ideaaliks. Väikeste kogukondade puhul on demokraatlik valitsusviis võimalik teostada.
Kuid esimeste valgustusaja demokraatidel sai see absoluudiks, aksioomiks, tänaseni kultiveeritud pühaks lehmaks, mida ei tohi isegi kergelt kahtluse alla sättida. Piisab vaid igale inimesele hääletusõiguse andmisest ja juba see tagab ühiskonna juhtimise sujumise.
Ühiskonna asjad võivad esialgu ka viltu minna, kuid ajapikku õpivad kõik nagu võluväel selgeks õiged valikud, omandavad kollektiivselt oraaklivõimed ja tagavad ühiskonna asjade ideaalse juhtimise. Millest selline rahvamasside omnipotentsus on küll tingitud, küsib Lippmann? Esialgu peeti seda instinktiks, umbes nagu Marx ja Lenin jumalustasid oma teoorias klassiinstinkte. Teooria demokraatiast ja kommunismist ongi väga sarnased paralleelselt kulgevad õpetused. Ka demokraatlikus teoorias pidid teoreetikud varsti loobuma ürginstinktidest, mis tagavat õige valiku ja usaldama oraaklirolli rahva ja võimu vahel paikneva MEEDIA kätte. Kommunismis tagas klassiteadvusele õige esituse muidugi mingil imeävel väikesearvuliste intellektuaalide kiht, kes sellega sisuliselt oma klassi ju reetsid. Ka tänaseni peetakse demokraatliku mehhanismi õigeks toimimiseks piisavaks maailma asjasid õieti käsitleva meedia olemasolu. See tagab vox populi-le omnipotentsuse teha õigeid valikuid õigete poliitikute näol ja meie asjade sujumise.
Ometi ei käinud ei kommunismis ega ka demokraatias asjad algusest peale teooria kohaselt. Klassiteadlikkuse asemel ohjeldamatu, barbaarne vägivald, mille tipuks sai stalinism, kuid mis jätkus ka hiljem. Ürgdemokraatlikus Ameerikas aga ei peetud isegi konstitutsiooni sugugi nii demokraatlikuks, see mõeldi demokraatlikuks palju hiljem. Demokraatliku riigijuhtimise asemel juhtisid riiki sisuliselt autokraadid, hiljem aga loodi tagatubade süsteem, poliitparteide süsteem, mis alles mehhanismi tasakaalustas.
Nii et kui demokraatlik instinkt teha õigeid valikuid ka kusagil eksisteerib, ei ole ta vähemalt kaasajal vähegi suuremas kogukonnas/ riigis saanud oma ürgsel kujul avalduda.
Kuid lootus jääb, see sureb ju alati viimasena. Kui ürgdemokraatlikke instintkid praegu ei toimi, siis on see rahva rumaluse süü, selle süü, et rahvas pole veel õppinud demokraatia imevigurite keskel õigeid valikuid tegema? Keegi on usurpeerinud võimu, keegi on moonutanud ürgselt head süsteemi. Nii arvati ka kommunismi kohta, mille Stalin olevat vussi keeranud. Kuid loodetud edu alglätete poole pöördumine ju ei toonud. See ei sega demokraate edasi unistamastt.
Vaatleksime siiski koos Lippmanniga pisut skeptilisemalt sellele unistusele ja katsume selgitada, kas selleks on alust. Vaevalt, et see ürgdemokraadi ürgusku kõigutab, sest instinkt avaldubki jumaliku käe abistavalt toel ja seda ei saa mingi ratsionalismiga põhjendada.
Kuid ratsionaalselt võttes on valijal vaja teha ratsionaalne valik ja selle valiku tegemiseks peab ta saama võimalikult palju adekvaatset informatsiooni. Tal puudub võimalus valitsusjuhi kombel palgata enesele nõunikke, kasutada luuret, kasutada eksperte etc...
Kuid ometi pole keskmise valija ülesanne sellest hoolimata karvavõrdki lihtsam peaministri omast: ta peab ju lõppkokkuvõttes määrama, kes hakkab riiki / firmat valitsema. Kuidas on see võimalik, kui keskmiselt valija ei tee adekvaatseid otsuseid? Kui ütleme 10% on valiku hetkel purjus, juhe on koos, meeleolu halb või muud, ei muuda see tõesti midagi.
Kuid kui keskmisest valijaskonnast 95% ei saa mitte mingil juhul adekvaatsest informatsiooni ja järelikult ei ole võimelised tegema adekvaatseid valikuid, kuidas siis ikkagi see õige valik sünnib? Ma käsitlen kõigepealt hüpoteetilist varianti, kus see sünnibki lihtsalt sellest, et enamasti valijad teavad, keda valida nendele antud informatsiooni põhjal. Edasi kirjeldan asjade tegelikku seisu.
Kuid siis peab arvestama vähemalt järgmiste raskustega:
1 Tsensuur. Selle tsensuuri, mida tegi glavlit, see on tsensuuri üsna kitsas variant. Tänapäeva tsensor on PR tegelane. Kõik informatsioon laekub sealt ja ainult sealt. Kui ta on otsustanud kompromiteerivat mitte avaldada, on üsna tõenäoline, et fakt ei leki.
Me kõik teame praegu isegi veel paremini, kui Lippmanni ajal 1922, kuidas käib tegellikkuse ilustamine, moosimine, rohu rohelisemaks värvimine. Erilisi selgitusi see punkt tegelikult ei vaja.
2 Kontaktipuudus. Enamasti valijal puudub võimalus otseselt kontakteeruda temale vajalike valitavatega, ta peab nendega suhtlema vaid meedia kujundatud imidzi vahendusel. Kuid isegi adekvaatseim meediakäsitlus ei ütle inimesele midagi, kui ta lihtsalt ei tea selle sündmuse lähemat konteksti. Enamik meediauudiseid on sellest klassist, lihtinimesel ei ole piisavalt teadmisti ja kontakte, et enamike sündmuste kontekste hinnata. Enamik infot oli ja jääb inimestele üldse teadmatuaks, vaid väga väikservuline ekspertide rühm oleks võimeline selle info kuidagi integreerima otsuse tegemise süsteemi. Kuid eksperte meedias ei loeta. Nad on liialt keerukad ja mõistetamatud laiale publikule.
3. Aeg ja huvi. Ka kõige geniaalsem inimene ei ole keeruka probleemi üle võimeline otsustama 5 minuti jooksul. Veel vähem saab tal olla probleemi olemusest aimu siis, kui tal ka puudub huvi, võimalus selle probleemiga adekvaatselt ajal tegelemiseks. Meenutame, mis tingimustes meie loome omale välismaailma pilti: sageli hommikul oma põhitööle kihutades, sageli laste kisa kuulates, sageli ülekoormatuna, pärast 12 tunnist tööpäeva. Selles olukorras oma halle ajurakke kasutada ei ole just eriti meeldiv, sest nad on pingelise ja stressirohke päevatööga üsna kõvasti vatti saanud. Pigem vahid mingit seebikat või veedad aega meeldiva keskel, selle asemel, et vaevelda, kas Eesti raudteed tasuks osta või müüa ja mis hinnaga. ja kas majandusminister mitte ei valeta. Erinevalt ekspertidest peab valija otsuse tegema mitte töises keskkonnas, mitte laua taga, ta ei saa grupisuhtlust kasutades luua probleemist eelkuvandit. Ta vaeseke peab aga sellest tegema otsuse, kas Savisaart tasub valida või mitte. Loomulikult valib ta teiste kriteeriumide põhjal, raudtee ost või müük oli ja jääb talle täiesti kõrvaliseks küsimuseks valiku tegemise protsessis. Pealekauba ei ilmuta enamik valijaskonda, ma mõtlen neid, kes sellest hoolimata veavad ennast valima, ka kõige ideaalsemate tingimuste tekkimisel vähimatki soovi millegagi põhjalikumalt tegelda.
Miljonirahva huvi Eesti Raudtee ostude ja müükide vastu näitab alati see, et iialgi ei ületa sellealaste kommentaaride arv 20-t. See on protsendituhandik, kes sellega avalikkusest mingit huvi ilmutab ja seegi huvi on ülimalt pealiskaudne, enamik kommentaare langeb kategooriasse põhk. [ See on nüüd isiklik vaatus kommentaarisabade põhjal, muidugi ei ole see ammendav, kuid piisavalt samanäoline Lippmannni tolleaegsete tähelepanekutega. ]
Valijate huvipuudus ja vajadus keskmise apaatse valija huvi ja häält püüda loob vajaduse teravate, bolshevistlike võitlusloosungite tekkeks, mis tõstavad huvi, tõstavad emotsioone ja seeläbi vähendavad niigi kasinat keskmist mõtlemisvõimet. Teda huvitavad muhammedi karikatuuride alane võistlus Iraaniga, ja kommentaare on 20 asemele 200-2000, kuid Türgi euroliitumine saab 7 kommentaari.
Kuidas siis keskmine publik oma arvamise mingi teema kohta üldse kujundab, kui ta on nii võimetu?
Vastus on selles, et ta peaaegu 99%-ndiliselt järgib stereotüüpe. Kogu valimisprotsessi põhiprobleem on manipuleerimine stereotüüpidega. Kes seda oskab ja kelle käes on selleks vajalik meedia võim, see võidab ka valimised.
Võim sümbolite üle määrab valimistulemid ja selle põhjal kujundatud jah / ei vastused.
Need on need hoovad, mida poliitikud tahes või tahtmata peavad kasutama, kui tahavad valimisi võita. Muidugi võivad nad ka läheneda teist ja hukatuslikku teed pidi, valmistama valijale ette mitmesajalieheküljelisi parteiprogramme, väga põhjalikult, näiteks 2 tundi piinama valimiskõnedel valijaid ettekandega kuritegevusest etc...
Selline poliitik põrub. Teda ei valita. Rahvast ei huvita tõsised probleemid, tõsine arutelu. Tema mõistuse jaoks on vaja stereotüüpe, näiteks seda,et Savisaar on väga paha inimene või hoopis otse vastupidi. Stereotüüpide valmistamine ja ettesöötmine, see on meedia funktsioon ja selle funktsiooni läbi sünnitatud uinuva mõistuse deemonit kasutab ära poliitikute klikk.
Kui ma alustasin aastal 2000 kommentaarisabades käimist, ma poleks sellele arvamusele alla kirjutanud. Ma pidasin rahvast targemaks, arvasin ekslikult, et miljoni inimese seas alati leiab mõne, kes briljantselt valdab probleemi, igal juhul paremini, kui seda teeb keskmine poliitik. Praegu olen ma nähtuses isiklikult veendunud: rahvas ei vali veende mõjul, ta valib autoriteetse võimu sisenduste mõjul, viimane on alati eelisseisundis igasuguste dissidentlike häälte suhtes. Võimul olles on võimalik saavutada võimule sobivate otsuste läbisurumine. Kõik viimaste aastate otsused veenavad samasuguses efektis. Hea avaliku arvamuse manipulatsiooniga saab avalikkuse arvamust suunata sobiva otsuse poolt hääletama. Äärmisel juhul saab tema tähelepanu vangistada ebaolulise küüsi ja ebapopulaarne otsus vastu võtta infosulu tingimustes. Türgi liidetakse EU-ga arvatavasti just sellel moel. Eesti Rahva Muuseum hoolimata vastuväidetest ehitatakse valmis just nii. Viimane lihtsalt võimurite eestlaslikust jonnist. Mina olen võim ja ma teen mis tahan.
Dissidendid ei hakka kunagi võitma avaliku arvamuse küsitlusi, välja arvatud üksikutel väga harvadel momentidel, kui kõigest hoolimata kerkivad esile karismaatilised isiksused, Moosesed, kes viivad rahva läbi mere kõrberännakule. Kuid normaalseisu taastamisel kõik kordub, rahvast poliitiline võim ei huvita. Ka laboratoorsed uuringud kinnitavad alati seda, et 2/3 inimestest on alati võimu poolt, usaldavad ennast võimu hoolde. Katse, kus näitleja imiteeris elektrilöökide saamist ja eksperimentaatorite nõudmiste peale pinget kuni 450 voldini kruttinud katsealused näitas, et 1/3 hakkab lõpuks, äärmuslikel juhtude vastu. 2/3 ei hakka iialgi vastu. Nad teevad eksperimentaatori nõudmisel kõik ära, mis nõutakse, hoolimata isiklikust halvast enesetundest selle järel. See on laboratoorne fakt, mitte vandenõuteoreetiline uskumus. Lugege Cialdini raamatut (Mõjustamise Psühholoogia, lk. 219), kui ei usu.
Kuid äkki saab seda veel muuta: äkki on meediat võimalik ravida, manipuleeriv tegelikkuse käsitlemise viis muuta adekvaatseks, rahvast harides muuta ta oma nõrkustest teadlikuks, panna vastutama, avada demokraatia tegelik jõud?
Absoluutses mõttes on nendele küsimustele positiivsed vastused olemas. Kuid nagu Kristuski peab realistina ütlema: mitte selles ilmas. Utopistina ma peaks seda isegi väga heaks, haritud meediat, tõeluse adekvaatset kajastust ja inimeste adekvaatset arusaamist tõelusest. Selliste inimeste tekkel ja aretamisel me saaksime kindlasti organiseerida ka ratsionaalsema ühiskonna juhtimise süsteemi.
KUID SEE EI SAA OLEMA ÜRGDEMOKRAATLIK!
Selle tõestuseks teeme Einsteni moodi läbi selle liftieksperiendi ja mõtleme, kas see ideaal on üldse mõistlik. Kas ja kellele tuleb kasuks, kui sinu käest iga päev nõutakse ekspertarvamusi küll prostitutsiooni, silla- ja teedeehituse, raudteede arengu ja kõige nende tehtud otsuste põhjal selle üle, keda panna tegevjuhiks, kes firmast hakkab seda juhtima. Paratamatult delegeerid oma otsustuõiguse ja arvamuse sellele, kellel on huvi ja aega. Oma töö tahab tegemist, elu tahab elamist ja ühiskonna asjad korraldamist. Nagu hispaanlased, kes võtavad südamesse iga asja, v.a. enda aetud asja, ei saa sellise juhtimise korral loota ühiskonna asjade eriti sujuvat toimimist.
Valija amet on täpselt sama vastutusrikas, kui valitava oma ja nõuaks pühendumist.
Nii et isegi kui kõik oleksid poliitilise mõtte Mozartid, peab keegi tegema ära musta töö, korjama kokku faktid, tegema valikud. Ülejäänud Mozarti kloonid lihtsalt aktsepteerivad seda tööd ökonoomia tõttu, ajaressursi piiratuse tõttu.
Kuid ühiskonna paindlikuse mõttes oleks selline ideaal kindlasti hea, alati oleks pingilt võtta varumängijaid, vahetada eksperte, vältida korruptiivsust. Õnnetuseks seisab sellise kodanikkonna ja adekvaatse meedia teel ees palju peaaegu ületamatuid takistusi. On täiesti selge, et harimatu inimene ei saa teha adekvaatseid valikuid, konsumerismi ihnuriökonoomia aga hävitab elementaarse humanitaarhariduse aluseid vääramatu järjekindlusega. Järelikult valija tase mitte ei tõuse vaid alaneb. Mida tahta inimeselt, kes maakaardilt ei ole võimeline üles otsima riiki nimega Estonia, millist kompetentsust enesele sobiva välispoliitika valikuks? Kui see haridus on ka omandatud, siis miks peaks iga inimene ennast piinama valijatööga, miks ta seda peaks tegema. Mittte ükski töö ei ole meeldiv, miks peaks seda siis tegema?
Vaid sisendus maailma kokkukukkumisest, kui valija jätab valimata, mõnda inimest veel veidi ergutab, kuid ka siin on omad piirid.
On müüt see, nagu poliitikute tegemiste analüüs oleks just eriti meeldiv tegevus. Enamik hoiab ennnast sellisest saastast meeldeldi kõrvale. Tal ei ole selleks aegagi. Ühesõnaga, ülalloetletud takistused adekvaatse valija tekkimiseks olid, on ja jäävad.
Kuid me ei ole veel jõudnud valija informatsiooni põhilise allika, meedia käsitluseni. Tõsi, mingis ideaalühiskonnas oleks meedia vaja ümber korraldada väga erinevaks praegusest, kuid analüüsime hetkeolukorda.
Hetkeolukorraks on see, et valija on harjutatud pidama meediat objektiivse tõe ülimaks kehastuseks. Ta on harjunud seda „objektiivset tõde” praktiliselt olematute kuludega ostma esimesest putkast ning enamik infot suure kera pealt toimuvate tegemistest kujundab ta sellise sümbolinfo põhjal, niisiis koopalegendi varjukujude põhjal. Kuid meedia ei müü tõde. Ta müüb seda, mis müüb, aga see ei ole tõde, ta müüb uudiseid. Uudised, isegi kui tõesed, ma veel ei ole jõudnud moonutava meedia probleemini, on vaid sähvatused suures pimedas toas. Mr. Smithi kohta saab ainukese ja viimase faktina tema elust teada vaid seda, et ta lõi oma naise armukadedushoos maha. Mis toimus enne ja pärast seda tähelepanuväärset tragöödiat, me teada ei saa.
Me ei saa ka teada sedagi, et samal ajal 10000 teist mr. Smithi ei löönud oma naist maha, leppisid ära ja elavad õnnelikult kahekesi (kolmekesi) edasi. Viimased uudised ei müü, ajaleht aga on teatavasti turumajanduslik ettevõte. Kuna valijate sisse on süstitud teadmine sellise info odavast kättesaadavusest, on neile väga raske sisse süstida ka soovi asja põhjalikumalt uurida, kellelgi kirjutada tragöödia „mr. /mrs Smithi õnneltu elu”. Meedia ei ole päris turumajanduslik uudiste mõttes, kuna uudised ei ole meedia põhiline müügiartikkel. Meedia müüb tõeliselt ainult reklaami ja järelikult ei ole sõltumatu, vaid reklaami tellijate lõa otsas olev. Sõltuvus reklaamiandjast, suurärist tegelikult määrab meedia olema äririingkondade huvide kuuleka väljendaja. Et sellest kontrollist võib väheks jääda, on lisandunud veel surve poliitikutelt, ajakirjanike värbaminie igat sorti seltsidesse ja klubidesse. Igasugusele meediale algab selline surve, blogosfäär on ka selle surve all juba praegu. Uudiste hulgast loetakse vaid selliseid uudiseid, mis on huvitavad, mitte need, mis on õiged. Kuigi fragment puzzlest, mis kujutab prügikasti, võib olla õieti kujutatud, ei ole selle fragmendist võimalik välja lugeda seda, et pildil peab olemas olema ka maja. Seega meedia ei kajasta tõde, tõde ja uudised on kaks ise asja. Peale pildil fragmentaarselt kujutatud prügikasti efekti, mis jätab varju maja, on meedia võimendustegurite probleem teiseks varjatud faktoriks, mis moonutab veelgi tegelikkust.
Oletame, et meedia kujutab õieti mr. Smithi maja, koos prügikastiga, absoluutselt tasakaalustatult. Sellega teeb ta mr. Smithist (või Kohvist) avaliku elu sümboli. Mr. Smithi/Kohvi teadsid seni vaid nii 100 inimest lähemalt ja ta oli sellise suhtega harjunud. Nüüd teab mr. Smithi iga inglane (mr. Kohvi iga eestlane). Ta on avalik nägu ja iga tema tegevus sünnitab kas vihkamist, armastust või kadedust, igat sorti emotsioone. Seega mr. Smithi tavaline igalaupäevane purjutus muutub väga oluliseks osaks tema elust, kuna leiab kajastuse kohalikus kollases kroonikas. Asi, mida oleks pidanud teadma 100 inimest maksimaalselt, seda teab nüüd 100000 inimest ja hoolimata selle uudise tõeväärtusest see moonutab tõsiselt kommunikatsioonisüsteemi, on spämmiks nii mr. Smithi kuia ka nende 100000 elus, kes seda uudist loevad. Mr. Smith võib sellest muutuda haiglaselt edevaks ja tema purjutushood süvenevad, või vastupidi, tõmbuda tagasi kuhugi üksindusse, loobuda üldse millestki midagi arvamast, või isegi kui arvab millestki midagi, keegi ei kuule, sest see on ju see mr. Smith Yorkshirest (mr. Kohv Viinahaualt), kes noh, tõmbab iga laupäeval oma nina lihtsalt täis Kuidas teda saaks tõsiselt võtta? (andku hr. Kohv mulle andeks, ta lihtsalt oli ühel hetkel sellise mr. Smithi rollis, kui keegi veel mäletab)
Mr. Kohvi saab selles olukorras ära kasutada. Ta võib välja vihastada Viinahauale siginineud mustanahalise immigrandi peale, võib vihastada mõne homomeelse suhtes ja tast tehakse kohe paaria. Ta võib vastupidi, sattuda vabadusvõitluse eesotsa, kui on immigrantide suur sõber. Kõike, mida ta teeb, saab nüüd stereotüüpide administreerimises ära kasutada, senini, kui mr. Kohv / Smith müüb. Hetkel, kui ta enam ei müü, taandub olukord normaalsituatsiooni ja meie Smithi /Kohvi ei mäleta enam õieti kedagi. Meedia võimendustegurid sümboolsesse ruumi vajaminevate steretoüüpide istutamise ettekäändel on üle mõistuse suured. Meil on see veel mõistuse piirides, aga kujutlege Ameerikat: seal võib mingi Smith saada ei tea mis juhuse tagajärjel 300 miljoni inimese vihkamise/armastuse objektiks. Uudis tähendab pidevalt midagi uut. See tähendab jällegi, et konservatiivsetele püsivatele väärtused on tagaplaanil. Uue kultuse põhjuseks pole mitte ainult uudiseformaat, vaid ka progress, sealt saadud eduelamused, kuid meedia on uue kultuse üks põhilisemaid moodustajaid.
Lõpetan sellega meedia ja demokraatliku masinavärgi esimese vaatluse.
Inimesed tänaseni ei tunnista, et see masinavärk sellisel kujul ei hakka iialgi toimima ja toimib just nii, nagu Lippmann visandas: avaliku arvamise manipuleerimine stereotüüpide loomise ja suunamise abiga, et ärieliidi teenistuses olev poliitikute klann saaks rataste vahel rahulikult omi käike teha. Ma ei kurdaks, kui see türklane mängiks poliitilist malet hästi, nagu türklane tegelikult mängis. Ta ei mängi malet vähemalt rahva huvide mõttes hästi, vaid lausa hukatuslikult. Igasugune võim korrumpeerib, absoluutne absoluutselt.
Demokraatliku masinavärgi vahele pugenud varjukujude ülbus on jõudnud staadiumini, kui see on hakanud ähvardama elu kestmist kogu planeedil. Nende alusetute ja teostamatute utoopiata põrumise valu tuleb üle elada inimkonnal, kannatused kanda enamikul. Võlad nende mängurite avantüüride eest maksame kinni meie, lihtsurelikud.
Kuidas olukorda võiks parandada, selle alased hajamõtted katsun edastada ülalpool.
Enne seda katsun läbi lugeda näidisena Noam Chomsky saadud raamatu, aitäh, Taaniel.
Seda raamatut saab näidisena kasutada nii selles osas, kus Chomskyl on kaheldamatult õigus, kui ka selles osas, miks selline kisa oli ja jääb paratamatult hambutuks.