Hääletu alistumine

Selline pealkiri on muidugi laenatud Magnus Ilmjärve raamatust, kus ta kirjeldas meie rahva ilma püssipauguta vaikset allaandmist stalinistlikule diktatuurile. Tegelikult tahtsin aga kirjutada Epule saadetud kirjast ning lastest ning nende muretsemisest / muretsemata jätmisest. Põrkusin selle probleemiga juba aastal 2000, kui avalikkus esimest korda hakkas veidi häält tegema Eesti rahva vähese iibe pärast. Senini olid iibejutud kõik olnud lihtsalt konstanteerivad, selle probleemi majanduslikule küljele keegi tähelepanu ei olnud taibanud pöörata. 2000 tuli murrang. Olin kui mitte esimene, siis vähemalt esimesi, kes üritas selgeks teha, et vähe lapsi tähendab ka tagurpidi rahvastikupüramiidi ja tõsist majanduslikku põntsu 20 aasta möödudes.
Keegi ei jõua tulevikus järeltulijateta rahvale pensione kinni maksta.
Võimalik, et oli ka nii, et samalaadne idee Eestis (muu maailma kohta ei tea midagi öelda) kargas pähe mitmele korraga. Igatahes see meem hakkas levima ja mõningal määral 5 aastat hädakisa rahva vähese iibe pärast on olukorda väga väga vähe, aga siiski veidi parandanud. Vähemalt on selge, mis meid lähitulevikus enam-vähem ees ootab. Selle asja inimesteni toomise osas võlgneme me kõik väga palju aga Aino Järvesoole.

Kõigest toimunust hoolimata kohtame ikka ja jälle, mitte ainult Eestis, vaid kogu Läänemaailmas hoiakut, nagu laste tegemine on üldse üks suurim surmapatt.

Stereotüüp, mille kohaselt ülerahvastus planeedil peaks tähendama automaatselt ka meile lastest loobumise imperatiivi, on niivõrd püsiv, mitte mingi ratsionaalse argumentatsiooniga mõjutatav, et ma võin juba praegu oma sihtauditooriumi seast vist välistada kõik need inimesed, kes seda argumenti kasutavad. On väga kahetsusväärne, et sellise mõtteviisiga on nakatunud terve roheliste armee, kes ometi väidavad ennast olevat ratsionaalsete lahenduste ja vaateviiside pooldajad.
Lootus siiski sureb viimasena ja ma kordan hästi aeglaselt üle need punktid, mistõttu seline vaateviis on hukatuslik nii Eestile kui ka muudele Lääne riikidele.
Kui meie jätame tegemata rahvastiku taastootmiseks vajalikud lapsed, s.t. sellise arvu lapsi, mis on vajalikud, et rahvaarv jääks enam-vähem samaks, siis tekib siin tööjõukriis, vajadus inimesi sisse tuua. Kuna muudes planeedi nurkades valitseb rahvastiku ületootmine, siis see kriis laheneb kiiresti: s.t. saame enesele siia jälle juurde suure uue kogukonna. Kõige tõenäolisemalt on see kogukond islamistlike vaadetega enamasti, harimata, meie kultuuri vastu mitte huvi tundev, meie suhtes võib-olla isegi vaenulik. Selle kogukonna integreerimine meie ühiskonnaga on äärmiselt keeruline, aeglane, mitmeid põlvkondi võttev ja pole sugugi selge, kes keda integreerib. Pole isegi see kindel, kas integreerumine üldse aset leiab, nagu Jugoslaavias võivad tekkida erinevad kogukonnad, kes ajuti elavad rahus, vahel jälle sõjas. Näited meie vene kogukonnast on päris ilmsed – isegi meiega üsna sarnane rahvas, venelased on õppinud eestlastest midagi pidama ja koos elama vaid nüüd, s.t. mitu aastakümmet pärast migratsioonilainet. Islamistlikud kogukonnad võivad osutuda meile tõeliseks issanda vitsaks eriti praeguses poliitilises kontekstis. Järelikult oleks väga mõistlik neid asjaolusid arvestada ja igati soodustada ja tervitada omakeelt ja kultuuri mõistvate inimeste juurdetulekut, laste tegemist, et vähendada migratsioonisurvet. Ka on meie kultuuritaseme, meie kultuuri säilimine väga tähtis maailmale – selles rahvaste paabeli protsessis, mis ülerahvastus koos muude hädadega tingib, on ainukene väljavedav jõud pisut haritumate kogukondade, kultuurisaarte olemasolu. Järelikult on väga veider nende inimeste süüdistamine, kes lastetutele inimestele loovad tingimused sellel maal stabiilse keskkonna säilimiseks. Mis puudutab Hiinat, Indiat ja Aafrikat, siis seal otse loomulikult tuleks tegelda sündivuse vähendamisega, taastootmise piirist veidi allapoole ideaalis. Just veidi, sest väga järsk vähendamine jälle loob ka seal inverteeritud püramiidid, rahvasteränded ja tohutud konfliktid.
Selgemini ma enam väljendada ei oska. Võin neile, keda see veel ei rahulda, kirjutada veel juurde kaalutlused kuludest. Immigratsiooni tekitatud kaudsed kulud on alati suuremad, et saavutada endine elatustase, rääkimata kõrgemast, kui oma kogukonna laste üleskasvatamine. Võimalik, et need kulud on ületamatult suured ja meie neid ei integreeri, läheb hoopis vastupidi.
Kuidas nüüd suhtuda neisse, kes rändavad välja või sisse. Ma pakun välja, et täiesti rahumeelselt. Epp seal kusagil New Yorgis ei ole mingi erand, minu oma tütar või poeg ei pruugi ka jääda Eestisse, ei saa ju kellelegi tõkkepuid ette panna. Kuid ma tahaksin, et keskmiselt siia tahetakse jääda, seda küll.
Ka võiksime suhtude väga rahumeelselt neisse, kes ei soovi lapsi saada. Kuid selle hetkest peale, kui need inimesed lähevad normaalsete perede õue peale kisama – paljulapseline mõtlematu inimene, miks tegid lapsi, rumal olid, võta meist eeskuju, siis arvestage sellega, et teid lüüakse sealt mitte kõige sõbralikumate sõnadega minema.
Kindlasati oleks normaalseid väärtushoiakuid toetaval ühiskonnal vaja nendele inimestele kehtestada lastetusmaks, et mõningal määral tasakaalustada erinevaid kulusid. Minu pere on 4 liikmeline ja me saame seetõttu, eriti praeguse oripalgataseme juures, enesele siiski tunduvalt vähem lubada, kui kahekesi elades.
Sisserännet võiksime rohkem takistada, kuid seda on väga raske teha riigil, kes igal viisil segab normaalsetele peredel oma järeltulijate üleskasvatamist ja kes on tegelikult EU vasallriik. Praegu ma ei näe mingeid shansse selleks, seega ainukene veel jäänud kaitse on normaalne järeltulijate arv. Kuid eestlane teeb vist küll kõik selleks, et välja surra. Täna on küll nii, et mingit, isegi mõõdukat abi sellelt riigilt oma laste kasvatamiseks ei ole ega ka tule. Seetõttu ei pea ka mina ennast olevat kuidagi seotud oma laste tulevase elukohamaa valikul selle riigiga.
Väga palju sõltub siin sellest, kuidas meie rahval edaspidi läheb. Isiklik õnn ei vääri ohverdust sellisele maale, kus selliste inimeste mälestust, kes selle maa eest võideldes langesid, mõnitatakse. Teatud tingimustel muuseas väärib – kui rahvas on uhke, kui rahvas on väärikas, siis sellise rahva õnne eest ei ole kahju ohverdada paljutki, ma ei tea, kas elu, kuid väga palju. Kuid sellise küla eest minna võitlusse, kus naaber vannub tagaselja ja kirjutab kaebakirju, sulgeb teid, ajab oma maa pealt seenelisi koertega minema, sihukese küla eest ei anna krossigi. Seega see kõik on iseereguleeriv protsess ja kurb on, et me oleme selles bilansis negatiivse poole peal.

Siit järeldus – tehke oma otsus oma isikliku kõhutunde järgi. Ei pea lapsi tegema, ku ei taha, kuid jätke need õnnelikud pered, kus pisipere kasvamas, oma moraalijutlustega küll kohe rahule. Sest laps on eelkõige suur õnn. Täiskasvanud oma igava orieluga, kiitmas omi ahelaid, on tõtt öelda väga sageli võrdlemis igav kuulata.

Mingit sorti teine hingamine tuleb jälle hiljem, pensionäri, vaneemaeas. Siis on jälle huvitav, sest ei pea kuulama kogu aeg hädaldusi tööst ja palgast, kuigi ka siis juba kujunenud steretüüp kogu aeg hädaldada segab tõsiselt.

Ka planeedi must tulevik ei ole sugugi kindel. Ma arvan siiski, et midagi hullemat, kui 20. sajandil, ees ei oota. Midagi ehk ka õpitakse 2. suursõjast. Konfliktid muidugi jätkuvad, sõdu tuleb, taplusi ka, kuid selle kõige kõrval inimesed ka arenevad, saavad targemaks, kukutavad praegused võimurid ja järgnevad põlvkonnad saavad ehk elada ka intressiorjusest vabana, ratsionaalselt ja hästi juhitudd ühiskonna keskel. See ei pea olema ilmtingimata massidemokraatlik, kuid ta peab olema tingimusteta vaba.

See, mis jätkub, arvatavasti ei olegi Õhtumaine tsivilisatsioon, vaid midagi sellest tulenevat ja see on isegi hea. Tsivilisatsioon, kes endast erinevate vastu läheb ristisõtta, siseselt aga ei tegele muuga kui seksi, lõbustuste ja muu tühja tähjaga, vääribki pigem kaastunnet.

Nagu linde ei saa keelata laulmist, ei saa keelata naisi lapsi muretsemast. Nagu planeedil võib olla kokkuvõttes ülearu vett, on seal ka kõrbeid ja on imelik, et niinimetatud rohelised keelavad kõrbetes otsida kaevusid. Mulle jääb selline suhtumine täiesti arusaamatuks. Ma kaldun arvama, et kõik need põhjendused on otsitud, te lihtsalt ei ole siirad, kardate tunnistada, et tegelikult ei viitsi, ei taha, ei oska... Kõik võib olla, kuid jätke normaalsed inimesed on halisemisega palun rahule.

Kõik põlvkonnad on elanud kriise üle ja meiegi pole erandid.