20. sajandi apokalüptilised prohvetid: Sorokin.

Katsun siin anda veidikene sissejuhatavat infot oma uurimisteema osas - mis meie tsivilisatsioonist saab. Selle teema osas ei ole ma väga optimistlikke noote enam üles kaevanud. Ajakajalised marksistlikud või muud säärased vaated vananevad kiiremini, kui neid jõuab refereerida. Ajaloo lõpu teooria ei jõudnud kesta mitte üle 10 aasta. Kusagilt pole võtta pikema perspektiiviga vaatlusviise, kus vähemalt 100 aasta arenguid püütakse jälgida. Seega pole optimistidel midagi parata - nende poolt pole kirjutatud millegipärast vettpidavaid analüüse ja ärgu nad siis virisegu, kui tulem neile kahjulikuks osutub.
Seevastu natukenegi vettpidavamaks on osutunud Spenglerist algse saanud vaateviis, mille kohaselt Õhtumaade kultuur on lihtsalt oma aja ära elanud vanakene. Nende uurijate põhiline tugevus on selles, et toetutakse ajaloole. Senini pole leidunud kultuure, millele mingil ajal poleks tulnud lõpp. Suhteliselt lihtsate ja loogiliste vahenditetga saab ära hinnata eelmise kultuuri kestvuse, selle kultuuri erinevad faasid, nendes faasides valitsenud mõtlemistüübid ja tulemusi ekstrapoleerides meie ajale saada võrdlemisi ehmatavad, kainestavad tulemid. Nii konstateeris Spengler juba 1910, et Õhtumaade kõrgaeg on möödas. Sama joont jätkas Sorokin, kes 1937-1941 kirjutatud suurteoses "Social & Cultural Dynamics" ennustas inimkonnale uue, ideatsioonilise faasi saabumist, koos kõige sellest järelduvaga - kriisid, katastroofid etc.... mis päädib mingite augustiinlike prohvetite vaadete jagamatu valitsemisega 8 sajandi jooksul ( ja unustage empirism, teadus ja muu seesugune).
Kuna Sorokin erinevalt Spenglerist on pisut konkreetsem, kasutab vähem intuitiivseid kriteeriume ning on oma analüüsidel olnud tuginev üsna mahukatele analüüsidele, lihtsalt mitte spekulatsioonidele, siis alustan Sorokini vaadetest.
Tema "Social & Cultural Dynamics" (edaspidi S&CD) tegeleb ajaloos kahe põhilise mentaalse rütmi uurimisega. Ideatsiooniline, vaimline rütm ning meeleline, materiaalne, empiiriline rütm. Kogu kirjutatud tsivilisatsiooni ajal, aga arvatavasti varemgi, on need rütmid tsivilisatsioonide elus suurt rolli mänginud. Sorokini põhitähelepanu on keskendunud kahele kultuurile - kreeka-rooma ning meie, Õhtumaade kultuurile, peamiselt selle Lääne-Euroopa väljaandes. Uuritav ajavahemik hõlmab aega 1000 a. e.m.a kuni praegune aeg, alates kusagilt Kreeka Mükeene kultuurist eeldatava meelelise faasi lõpuseisuga, pealetuleva ideatsioonilise faasiga ning 4-5 sajandil e.m.a. toimuva üleminekuga meelelise faasi suunas. See meeleline faas saab oma lõpu Rooma impeeriumi varemetel 5. sajandiks ning edasi on jälle ideatsioonilise, vaimlise faasi lõikusajad. Kuni 13. sajandini kestab see kõrgaeg, siis saab meeleline faas jälle kätte kadunud jõu, faaside võrdsusolekus (Sorokini leiutatud termin sellise tasakaalupunkti jaoks on idealistlik faas) kestavad need kultuuritüübid üksteise kõrval kuni15-16 sajandini, mõnes harus, näiteks muusika, kauemgi, seejärel aga võidutseb meeleline, epikuurlik vaateviis, mis kestab tänase päevani. Praeguseks on olukord selgelt üle küpsenud, meie meelelises sümboolses ruumis ei ole enam arenemisvõimalusi. 20 sajandi kunst ja kultuur, kriisid ka katastroofid annavad sellest selget märku.
Empiirilise, meelelise langusfaasi ajad ühtivad Spengleri tsivilisatsiooni ajaga, ajaga, mil kultuur saab tsivilisatsiooniks, nii et empiirilise faasi lõpp peaks olema ka kultuuri lõpp, see alguspunkt, kust hakatakse lugema juba uue kultuuri ajaarvamise skaalat. Sorokinil ma kultuuri lõpu kontseptsiooni nii läbivalt ei kohanud, tema jaoks on see sekundaarne nähtus faasikõveral.
Kerkib küsimus, kas see pole mitte spekulatsioon ajaloos? S&CD tõestusmaterjal on väga ulatuslik uurimus. Vaatluse all on nii arhitektuur, kunst, kirjandus, teadus, filosoofia, perekonnasuhted, sotsiaalsed katastroofid jpm... Kõikides vaadeldavates valdkondades on esitus ja tõestus päris veenev ja rohke empiirilise materjaliga toestatud. Sorokin ei pea paljuks kõikide mõtlejate mentaalsuse hindamiseks luua teatud suhtelist skaalat ja praktiliset kogu 2500 aasta mõtlemise ajaloo suurkujud niimoodi ära lahterdada. Kuigi natukene tinglik, on siiski küllaltki mõistlik Platon paigutada ideatsiooniliseks mõtlejaks, ideaalse eelistajaks. Nii arvatavasti saab teha kõikide teistegagi ja nende arvu ja mõjukuse hindamiseks saab ka luua võrdlemisi tasakaalustatud skaala. Nii saab toimida ka kunstis, kirjanduses, arhitektuuris. Ühesõnaga, küllaltki toimiv ja praktiline skeem
Kui ka on vaieldavaid punkte selles käsitluses, siis mina oma nõrgukeste teadmistega kaldun küll selles suunas, et põhilises küsimusepüstituses on Sorokinil õigus. Iga ajastu mentaalsuse põhimoodustajad on võimalik kindlaks teha. Ei pea väga suur prohvet olema et meie aega hinnata meeleliseks, selle aja lõppfaasiks. Iga uudis, iga kultuurisündmus on selle meelelise mädanenud seisu praegune peegeldaja. Kultuuriks on nüüd saanud juba reaalsus ise, reality show. Langus kõrgelt ideaalkangelaste juurest praegusesse porri, seisust, kus kunsti või kirjandusteose kangelane oli ideaal, erinev, rahvast eristuv teatud ideaalsete omaduste poolest üle olev kangelane, on igatahes silmapaistev. Esimeses etapis mandus rüütel seiklejaks. Sellele järgnes tavalise inimese tulek kunsti. Anna Karenina, Madame Bovary -d on esimesed sellised teosed. Esialgu oli autori suhtumine sellistesse tegelastesse kaastundlik, traagiline. Kõrvalekalded normist olid tragöödia inimese elus. Järgnevalt muutusid hälbed tavaliseks, igapäevaseks rutiiniks, patoloogiateta ei saanud enam kõnelda mingist kunstist. Edasi patoloogiline - hälviklik seadustus, muutus kunsti pärusmaaks, kohaks, kus kunst tegi oma uurimusi. Õilistatatakse ära ka kriminaalid, pedofiilid, prostituudid. Seesama tavaline inimene jõuab uute meediate vahendusel teiste inimeste ellu, tekkinud reality show on omamoodi punkt i-l, kust ei ole kuhugi edasi või tagasi minna. Kunst on reaalsus või selle patoloogia, selle kloaagi peegel. Nii näiteks võib väga laias laastus kirjeldada kirjanduses toimunut, sarnaste üldistusteni saab jõuda ka muude kultuurivaldkondade uurimisel. Muuseas, patoloogiliste tüüpide uuringud võivad olla ülimalt geniaalsed, teose headuse-halbuse kriteeriumideks ma seda ei paneks. Erinevatel aegadel tegeleb kunst erinevate inimtüüpidega.
Ma lihtsalt refereerin siin Sorokini üldmeetodid, üldtendentsi tuvastamise skeemi. Ja see töötab. Muusika on selles mõttes kõige pikema üleminekuajaga olnud. Kuni Bachini oli muusikas väga mõjuvad veel ideatsioonilised mentaalsused. Alates Bachist on kerkinud esile jõuliselt meeleline. Esialgu selle klassikalises vormis - ooperid, Wagner,impressionistlik muusika, 20 sajandi dodekafooniad ... Hiljem sedasama iseenesest juba meelelist muusikat jällegi sageli peetakse omamoodi vastukaaluks tegelikule, reaalselele meelelisele muusikale, mis algas kusagil jazzist, rocken-rollist, rockist ja on nüüdseks jõudnud kuhugi hip-hopituseni välja, aladeni, milles ma ei pea ennast pädevaks. Kuid kõrvale kuulatav ja tajutav kontrast on tohutu. Ka siin oleme meelelise lõppfaasis. Isegi ooper, operett või muusikal tundub selle meelelisuse ülev, ideaalne faas olevat selle madala, seksuaalse ja neurootilise kloppimisega võrreldes, mis keskmiselt meie ajusid komposteerib.
Muusikapoest aga ei ole võimalik leida Bachi. Lihtloendus ( loe üle, palju ühe või teise stiili esindajaid plaadipoes saada on) ütleb otse, mis faasis, kui mitte öelda, muusikalises kloaagis, me tegelikult oleme.
Kultuur on tervik ning ühe osa mädanud seis mõjutab ka teist. Seesama empiiriline, epikuurlik hoiak andis inimestele võimaluse teha kindlaks palju imelisi looduse seadusi, ehitada nende põhjal nii autosid kui rakette, ravida haigusi, leiutada miljoneid kasulikke asju. Teaduse loendustulemused on üheselt meelelise arenemisfaasi kasuks. Ideatsiooniline aeg ei leiuta peaaegu midagi. Ometi on see aeg, kus mõeldakse väga palju, võimalik, et monotoonselt, kuid lihtsalt. Autori tähendus on vaid olla parim omasuguste seas, autorsusel tänapäeva mõistes puudub vaste, looming on peaaegu et anonüümne. Tundub, et see ferment, mis vaimlises faasis, niinimetatud pimedate keskaegade rüpes sünnib, on ikka ja jälle vaja uuesti tekitada. Kuidagi saab see juuretis otsa ja ei pane kedagi midagi otsima ega kannatama. Tõde mandub rahaks, rahavahetajad tungivad kõikjale, lihtsatest ja ülevatest tunnetest tehakse müügiobjektid, mida algul müüakse kõrgaadlile, hiljem aga juba pööblile. Kunst on lõpuks vaid see meelelahutus, mida etendatakse massidele ja see ei saa olla kuidagi arendav. Seesama kõrberännaku vajadus, millest kirjutasin Arvo Pärti käsitlevas kirjatükis, tekib ikka ja jälle. Miks Pärt läheb ajas tagasi selle muusika ideatsioonilisse kõrgfaasi ja võtab aluseks oma uuel teel (mitte kopeerivaks aluseks, vaid lihtsalt loominguliseks lähtepunktiks) gregoriaani missa karmid kaanonid? Miks sama tunnevad paljud filosoofid, kirjanikud ?
Mis on meil puudu, mis meid vaevab?
Sorokini diagnoos meie ajale on karm, aga arvatavasti õige. Oleme üleminekufaasis, kus vanad epikuurlikud vaatlusviisid on kaotanud oma jõu ja mõjuvuse, uued aga alles tärkavad. Nede vaatepunktide vahel sündiv võitlus määrab suuresti ajastu näo. Üks osa ajastust on variserlik, salalik, võimurlik, nautlev, gigantomaaniline ... ja tühi
Teine osa sünnib kusagil katakombides, koondab enda ümber üksikuid kannatajaid tõeotsijaid, lihtsate ja siiraste tõdede järgijaid. See on esialgu ehk tähelepandamatu, kuid järjest kasvav, paljudest nirekestest ja ojadest liituv.
Kui see mentaalne uuendus saab teoks nii, et ei kahjusta meie praeguseid saavutisi teaduses ja tehnoloogias, võib toimuda ka veretu, rahulik mentaalne revolutsioon.
Empiirilise vaateviisi mandumise periood on ikkagi väga pikk aeg ja praegune pole kaugeltki veel see äärmine piir, lõpp. Kui see vaateviis aga mandub nii, et tekitab palju sõdu, keskkkonnakatastroofe, inimpopulatsioonide kollapse, siis pole raske ennustada, et uus ideatsiooniline aeg oma alguses on tõenäoliselt fundamentalistlik ja tõeliselt pime aeg. Eeldusi sellisele kollapsile laotakse juba praegu riita - kasvõi naftasõjad 3.-s maailmas, mis muudkui jätkuvad ja jätkuvad. Maailmariigi ehitajad on ka ühed, kes seda kiirendavad. Nagu tõugud järavad nad korjuse küljest ära liha, üritades teostada oma alusetuid utoopiaid. Utoopiatel pole küll saatuseks määratud teoks saada, küll aga on utopistide rolliks nõrkenud ja seniilsele kultuurikorjusele halastuslöögi andmine.
Ma ei ole küll päris veendunud apokalüptik ei sorokinlikus ega spenglerlikus mõttes, sest mõlemad vaateviisid jätavad arvatavasti arvesse võtmata päris uute rütmide teket 20. sajandil. Mitte ühelgi sajandil ei ole teaduslikus mõttes saavutatud sedavõrd palju Kasvõi need arvutid, millesse oma mõtteid toksime, ei ole öelnud meie maailmale oma lõplikku sõna. Järgnevad 2 kümnendit arvatavasti kiirendavad neid veel tuhandekordselt. Nii Sorokin kui Spengler ei tiku arvesse võtma kumulatiivseid, pöördumatuid protsesse, mis loodetavasti ikkagi teevad võimatuks pimeda keskaja taolise ideatsioonilise pöörde. Ideatsiooniline pööre, kui toimub, peab integreerima enda rüppe tänapäevase teaduse. Nihkeid põhilistes religioonides on juba praegu näha, näiteks budism on hakanud otsustavalt ära pöörduma senisest sisekaemuest ja rohkem tähelepanu pöörma teadmiste omandamisele maailmast. Teadususk ise võib ka võtta enesele juhtrolli selles vaimses pöördes. Selleks on vaja enda templist (olen tänini teadususklik) eemale peksta rahavahetajad ja tõsta kõige esimesele kohale oma vaadetes eetika. Eetilised väärtushoiakud lihtsalt tuleb postuleerida, neid ei tõestata ega põhjendata. Senised sõjakirved tuleb matta maha ja tõsta esimesele kohale koostöö eetiliselt hoiakutelt ühtsete inimeste vahel.
See pole tegelikult lihtne. Oleme meelelistest hoiakutest niivõrd läbi imbunud, et ei suudagi vahest seda enam.
Sõnades kindlasti peame väga ilusaks ja heaks süsteemiks budismi. Ka mina pean. Kuid tutvusin buda munkade reeglitega ja pean ütlema, et pole vist eriti lihtne nende reeglite järgi elada. Kahte jumalat ei ole võimalik teenida. Teeme oma elus iga päev valikuid ja kui enesele väga kõvasti ja selgelt ei ütle: peame hakkama teistmoodi elama, siis ei tule sellest kindlasti ka midagi välja. Nagu ei ole midagi lihtsamat suitsetamise mahajätmisest, olen seda teinud kümneid kordi, vaid viimane kord 10 aastat tagasi õnnestus, nii pole midagi keerulist ka muudest pahedest vabanemises, kuni järgmise korrani! See võõraste lammaste loendamise harjumus küll ei ole otseselt halb, vaid lihtsalt peatumine oma teel. Buddha kaheksaosaline tee algab ka õigest vaatest (näed seda, mis ei ole ehk õige, näed head, olulist, vajalikku), õigest kavatsusest (hakkad mõtlema, et võiks, peaks, suudaks, püüaks), õigest jutust (hakkad julgema sellest isegi rääkida), ning alles siis õigest teost.
Alles siis jõuame õige eluviisi, alles siis õige püüdluse juurde! Pange hoolega tähele: alles nüüd on võimalik rääkida püüdlustest! Ja selle kõige tipuks on õige järelemõtlemine ja õige keskendumine, kõige kõrvalise kõrvaleheitmine.
Ma võrdlen seda mõttes meie õigete tegude kultusega, mis nagu oleks õige (mis sa räägid, tee teoks) ja leian, et nii lihtsalt ei tule välja. Väga hea oleks, kui tuleks, kuid nii nagu kook ei saa küpseks 5 minutiga, ei hakka inimesest iialgi õigeid tegusid ilma õigete vaadete, kavatsuste ja jutu arendamisega välja emaneeruma. On küll õige see, et mingi teo tegemise eel ei pea sa mitte laskma pasunaid puhuda, kuid enese sees peaksid need pasunad ikkagi hüüdma, nõudlikult ja visalt. Veel madalamaks on lastud latt püüdluste esitlemise osas. Pole midagi lihtsamat rääkida püüdlustest, sellest, et kõik tahavad rahu, tahavad maailma paremaks muuta. Kuid see jääb vaid terendavaks mulliks, enne, kui nende püüdluste väljendamise eel pole läbitud nelja eelnevat astet.
Nii näen enese näitelgi, kui keeruline on meelelisusest läbiimbunud maailmas oluliselt muutuda. See võtab aega, selleks peab võtma aega ja selleks ON AEGA. Ideatsioonilise maailmavaates on täiesti loomulik see, et ideaalkangelane on kaugel, kõrgel, võib-olla püüdmatu, kui ometi väljendatud. Meelelises vaatepunktist vaadatuna aga on ideaalkangelane üldse naeruväärne, don Quijote, tuuleveskitega võitlev narr. Esialgu veidi naeruvääristades, hiljem juba rohkem, on osatud oma ideaalid niimoodi meelelise uduga ära varjestada ja ära kaotada, lausa ideaalkangelase antipoodi omamoodi kangelasetroonile tõsta (antikangelane erinevalt normaalsest isikust julgeb ideaalkangelast naeruvääristada, troonilt tõugata, lausa kuritegelikuks kuulutada). Sellest porist tõusta ei olegi nii lihtne, kui tundub.
Kuid aitab täna nende lammaste loendusest, nii enda kui võõraste. Praeguses segases ajas elada ei ole sugugi lihtne. Vaid mõnel narril tundub see mõnus, sogases vees enda arvates rammusaid kalu püüdes, oma ja teiste elu veel arutumaks tehes.