Veel kord Noamist ja Haroldist, Meediast ja Võimust

Lugesin Noami raamatu „Meedia ja võim” läbi ja jõudsin järeldusele, et võta milline sellesse seeriasse kuuluv raamata tahes, nad räägivad enamasti kõik sama juttu.
(PS! Pildile panin vahelduseks Harold Pinteri, vt. allpool Nobeli loengu linki)
Muidugi on see tõsi, millest Noam kirjutab. Kõige paremini oli sellest asjast, mida ameeriklased tegelikult planeedil teevad, kirjutatud Pinteril, tema Nobeli kõnes. Pinteri kõne teksti jäimegi Eesti ajakirjanduses ootama. Küll aga pidime lugema küllaltki räpakalt ja tüütuseni kulunult, juba NL propagandastampidest teada-tuntud vastulauset.

Pinteri kõne leiate siit:

http://nobelprize.org/literature/laureates/2005/pinter-lecture.html

Kõik on täpselt nii, nii nagu Lippmann kirjeldas ja Noam kirjeldas ja Pinter kirjeldas. Lihtsalt Lippmann on teisel poolel rindejoont asja kirjeldav isik ja Noam on teisel poolel kirjeldav. Nad kirjeldavad täpselt ühte ja sedasama asja.
Mis siis mind selle ja kümnete teiste samalaadsete raamatute ja raamatukeste juures häirib? [ Ärgu selel raamatu trükkitoimetajad minust valesti aru saagu: see raamat oli väga vajalik!]
Ma olen seda oma elus korduvalt näinud. Algul ühe poole mängijana, tõsiselt, siis teise, ka tõsiselt. Jänkistani pesapallimeeskonn fänn mul ei õnnestunud kuigi kaua olla. Pärast WTC kaksiktornide kollapsite asjaolude pooleaastast uurimist see ilus loogiline maailmapilt jälle purunes. Sellest on kuradima kahju, sest see tagas inimese eluks väga tarvilise turvatunde! Tõsi, väga lühiajalise. Üks deemon on surnud, elagu uued! Ameeriklased taipasid kiiresti, et turvalises maailmas ei ole võimalik inimesi sõtta ajada ja tänaseks turvalist maailma enam ei olegi.
Aga kui ei ole pesapallurite fänn, astu siis punti ja kukku kirjutama Rockefelleritest, Bilderbergeritest, Kissingeridest, salanõupidamistest ja salaluuretest oma juttu!
Kui kirjutad hästi, eraldame sulle isegi oma veeru kusagil kollases lehes, võitlevas raadiojaamas. Pärast kirjutad veel raamatugi ja esined loengusarjaga. Nagu kõik sellele teele parimate kavatsustega läinud inimesed on alati lõpetanud just selles punktis. Kirjutavad raamatuid, raamatuid, raamatuid. Saavad veidi rahagi selle eest. Inimesed loevad neid kusagil Moskva metroos, Tallina trollis või New Yorgis, sõidavad tööle, teevad tööd, tulevad töölt ja loevad jälle. Ja ei tee midagi.

Kindlasti ma seda omal moel teen, seda kirjeldust maailmast, aga ma tahaksin kaardistada seda välja, seda kaevikusõja võitlusvälja pisut kõrgemalt. Kahjuks aga on õnnestunud vastasmängijatel üksteise tekste peaaaegu tüütuseni stereotüpiseerida.
Nagu kommunism-antikommunism vastasseisuski kujuneb ka siin tõenäoliselt nii, et kui 100 aasta pärast neid tekste lugeda, siis need tekstid annavad 21. sajandi tegeliku olemusega tutvumisel naeruväärselt vähe tegelikku informatsiooni sellest, mis siis tegelikult toimus! Saame jälle ühe sajandi, mille jaoks ajalookirjutus vist jääbki puuduolevaks, sest tuleviku tsivilisiatsiooni need taplused ei pruugi väga sügavalt huvitadagi.

Peab selgeks tegema, mida siis tegelikult taotleme? Mis võiks olla sellise tegevuse eesmärk? Kas meie ideaalid küll Lincolni, Washingtoni, Adam Smithi või veel mõne ikooni aegadest üldse kannavad? Kas Smithi poolt kirjeldatud idealistlik konsumeristlik mudel on kunagi toiminudki? Kas ürgdemokraatlik mudel on tänapäeval toimiv, või jääb see aeg, mil see veel toimis, Sokratese aegadesse, ja ka siis oli demokraatia hinnaks mürgikarika ära jooma pidav Sokrates?
Võrreldes eelmise sajandi kommunism-antikommunism vastasseisudega on konsumerismi vastaspoole organiseeritus silmanähtavalt puudu. Selle elevandi erinevaid osiseid vaatlevad killustunud vastaspoole parteikesed täiesti erinevatest otstest ja näevad erinevaid asju. Tavaliselt on nad üksteisega vaenujalal. Nad näevad midagi ja peavad seda suureks, selles võib küll kokku leppida. Kuid mis see suur on, mis vormis ta toimib, mis on selle suure vereringe, kuidas ta mõtleb ja talitleb, selles osas kokkulepet ei ole.
Nagu Roomaski oleme jagatud, killustatud ja pidevalt üksteisega tülis. Me isegi peame seda mingiks tohutuks tugevuseks, sest tüli ongi demokraatia olemus, kisklus selle salarelv.
Rooma aegadest on meil aga võimalik ka õppust võtta. Sõjaliselt Roomat ei õnnestunudki võita. Kuid oli üks sekt, (tõtt öelda oli neid päris mitu, kuid üks lõpuks jäi) mis tõi esiplaanile täiesti uued väärtused, inimese sisemise jõu, väärikuse, ohverduse, heasoovlikuse. Varakristlus oleks kahtlemata saavutanud veelgi enam, kui poleks nii palju tapeldud teiste sektidega, kuid sellest hoolimata oli selle maailmavaate kandjate ühendavaks jooneks hoopis teiste väärtuste otsing, hingeliste väärtuste otsing, Tõde ja headus. Kõik see mudel, kindlasti oluliselt teises vormis, peab hakkama tööle ka tänasel ajal. Oleme ilmselt saanud piisavalt targaks, et mitte haruneda erinevatesse sektidesse ja mitte minna karvupidi kokku selle üle, kuidas, mis käega lüüa risti ette.
Peamised jooned, mis peaksid hakkama väljapääsu otsivaid inimesi ühendama, peaks olema tõearmastus, tarkusearmastus ja headusearmastus. Teed selleni võivad olla väga erinevad, erineva ekslikkuse astmetega, kuid kindlasti ei jõua kohale see, kes ei tahagi kohale jõuda. Oma ahnuse konnatiigis krooksudes seda teha ei saa.
Isegi siis ei saa, kui krooksujate koor on kõigest ilma jäetud, mida esipadakonnad omavad. Tegeldes selle võimu kriitikaga peame aru andma, et nende krimitoimikute lugemise järel ei teki mitte kusagile tõde. Tõde on meist viis käiku kaugemal.
Me peame läbi nägema, et ennast jeesusteks tituleerivad võimuhullud ei näe kaugemale, kui kukesamm. Me peame läbi nägema, et nende utoopia paratamatuks tulemiks on võimu lõplik tsentraliseerumine ja sattumine juhuslike, võimalik, et kriminaalsete inimeste kätesse. Me peame läbi nägema, et selle tagajärjeks need riigid, kelle kaudu üritatakse saavutada maailmavalitsust, põruvad ja ühepooluselise utoopia asemel jääb järgi mitu erinevat poolust, kes omavahel võistlevad.
Kusagil mõne aastakümne möödudes saab otsa vandenõulisuse võlu, sellele teeb kas üks või teine imperaator niikuinii lõpu, ta ei saa ju taluda konkureerivaid võime. Võim ei saa olla igavesti eunuhhide kütkeis. ( ma viitan siin Rooma ajaloo teatud etapile pärast imperaator Konstantinust, kus võimu usurpeerisid eunuhhid).
Kusagil sama ajavahemiku jooksul toimub ka invasioon kolmandast maailmast. Nagu Roomaski võtavad võimu lõpuks barbaarsed imperaatorid, kelle päritolu ei pruugi olla indogermaanlane. Ja siis tekib küsimus, et mis edasi? Mida edasi teha, kuhu minna? Ja siis ühekorraga vajatakse neid, kes hakkaksid ratsionaalselt valitsema, vahepaeal lagunud sillad ja hooned, tehnoloogia ja muu teeksid korda, manitseksid täielikult demoraliseerunud kodanikkonda mõistuslikult käituma. See võiks olla kõige hiljemalt kindlasti see koht, kus hakatakse jälle vajama tõde. Mis täpselt selle tõe taga võiks olla, seda näeb siis, kui asuda teele kõrbesse. Egiptuse meepottide juures ja vaaraosid põhjates seda ei saa teha. Järelikult vajame sügavamaid, põhjalikumaid, suurema ajalooperspektiiviga uuringuid. Õnneks selliseid veidrikke on.

Mulle tundus vahel, et peale Spengleri ja Toynbee rohkemaid ei olegi. Selgub, et ikka on. Pimeda kanana komistasin venekeelse kirjanduse ramatupoes Pitirim Sorokini monumentaalteose „Social and Cultural Dynamics” venekeelse lühiväljaande (ainult 1000 lk.) otsa ja ilmselt enne Spenglerit katsun ka selle omapärase komi-vene-ameerika (niisiis ugrimugri veri ka sees) sotsioloogi elust ja vaadetest pisut kirjutada. Tundub legendaarne mees olema. Siin on ka üks vene hinge sisemine veetlus – võta mõni vene talumees, õpeta talle tähti taevas ja juba järgmine päev tuleb ta ja teeb tähistaeva kohta märkuse, et midagi on vaja ümber teha. Ka Sorokinit Lääs ei suutnud täielikult integreerida. Tema prohvetlikud vaated ideatsioonilise ehk vaimlise ja meelelise ühiskonnatüübi fluktueerumisest ei olnud just see, mis oleks sobinud.

Kuid Sorokinist lähemalt kusagil järgnevates kirjatükkides.