Lahkumised

Üks helge inimene, meie laste hea sõber, Puuko taat on nüüd siis taevataadi juures.
Tema elutöö aga on hävimatu, isegi see Pokumaa, mis seisus ta ka ei ole, on siiski täiesti olemas. Kõik emmed-issid, võtke käik Pokumaale sellel suvel kindlasti ette. Võimalik, et see ei ole nii suur ja võimas, kui ta võiks olla, ometi on ta huvitav, ilus, hea idee. Nagu ka Edgari raamatud. Minu jaoks on Puuko elufilosoofia midagi väga südamelähedast. Igatseks sellist onni kusagil metsa keskel, sellist elu nagu Puukogi väga taga. Edgar Valteri peale mõeldes täidab hinge selline kummaline tunne, mille ma nimetaks valgeks kadeduseks.
Elu, mis on lihtne nagu laul.
Kõige ilusam lahkumine oleks vist ikka nii, et seda ei märgatakski. Nagu jätkaks vaikselt edasielamist ja vahest nii mõne aasta möödudes keegi mõtleb: hm, kuhu see inimene siis jäi?

Ühe teise inimese lahkumine on nüüd siis ka käes. Lennart on nüüd siis ka lahkunud. Rahvas leinab, meedia on täis järelehüüdeid, täna on leinamise päev, maailma poliitikud kirjutavad kaastundeavaldusi. Ristitakse ümber väljakuid ja tänavaid, kirjutatakse meenutusi ja mõlgutusi.
Lennarti elutee on mitmes mõttes Eesti peegelpilt. Nii nagu Eesti on lõhestatud, poolitatud, on seda olnud ka kirjaniku ja presidendi elutee. Kõik need vead, mis eestlast keskmiselt iseloomustavad, on iseloomustanud ka presidenti, ka keskmise eestlase saatus on mitmes mõttes Lennarti eluteega peeglis. Kuid mitte ainult – ka kõige põhimõttelisem presidendi vaenlane peab möönma, et mehe eluteel oli küllaga saavutusi, milleni keskpärasus iialgi ei küüni. Nii et saan oma rahva leinast hästi aru. Pühakuid meil nii ei leinataks, uskuge või mitte.
Ega meil pühakuid polegi, viimane pühak oli vist vend Vahindra ja temagi naerdi hoopis välja, pühakuks sai ta hoopis Indias.
Nii sõlmin minagi rahu. 2001 , pärast metanoolitragöödiat öeldut, oli seda siiski väga raske teha. Tollal oleks piisanud mõnest kaastundlikust sõnast, leina kuulutamisest ja rahvaga ühes rütmis hingamisest. Kuid tollal ja vist ka nüüd on ikka veel Eesti poolitatud ja eestlase tundedki poolitatud. Väga tahaks, et Eestis sünniks ükkord ka selline suurmees, kes selle poolituse meie keskelt ära kaotaks, suudaks sõlmida rahu ja panna isegi kõige sõjakamd ja jonnakamad külamehed üksteisega rahus elama. Mahatma Gandhit oleks siia kanti väga vaja.
Nii et puhka rahus, küllap seal Valhallas kõik asjad ära klaaruvad. Elu läheb aga ummamuudu ikka edasi.
Tahaks presidendi sõpradele siiski meenutada - ärge üle pingutage.
Mulle ei meeldi nii elus kui surmas üks asi, meie ajastule nii iseloomulik. On puudu igasugune tagasihoidlikkus. Eestlase hing vajab suurkujusid ja nüüd on paras aeg hakata ühte valmis nikerdama. Kuid teisalt meie rahvale selline monumentaalsus tegelikult ei ole omane. Mõned suured, tõeliselt suured inimesed on osanud oma eluajal ja ka surres nii ära minna, et ei panda tähelegi – Oskar Luts on üks selline suurmees. Elas ja oli, selline vaikne joodik, aga näe, Kevade kirjutas valmis, teose, mida vist ikka veel, isegi meie arvutiajastul iga eestlane teab. Kui raamatut ei tea, küll filmi ikka teab.
Minu hing on selliste tagahoovlastega ühes paadis, midagi ei ole teha, talupoja tõug lööb välja.