Sõjast ja rahust

Olev Vaher on kirjutanud kahest mulle olulisest teemast: uutest sõdadest ning 911-ks ristitud sündmusest. Lisaks on Eesti riigis toimunud tõeline IME, nimelt on hakatud veidikene ka Estonia uurimisraportist kriitiliselt rääkima.
Hea, et Olev otsa lahti tegi, Eesti keeles on hakanud WTC-ks nimetatud teema veidikene jõudu koguma. Katsun ka oma kunagised netiuuringud välja kaevata ja uuringuid jätkata.
Kuid esialgu siis ilmasõjast ja ilmasõja lävel olemisest. Ma arvan, et esialgu, lähikümnendil toimuvad lokaalsed sõjad ikka edasi. On täiesti imelik, et inimesed isegi uue sõja alguse künnisel ei tiku uskuma seda, mida näevad. Keda pole õpetatud laevu nägema, need ei näegi. Iraagi sõda ei olnud väljamõeldis. Afganistani sõda ei olnud väljamõeldis. Iisraeli sõjad ei olnud väljamõeldis. Iisraeli praegune poliitika on purustada Iraan ja Ameerika järgib kuulekalt seda poliitikat, kuna ka tema suurriiklikud huvid on otseselt mängus. Tegelikult maailm on väga „Hea uue ilma” sarnane, ainult meid pole õpetatud seda nägema. Meid pole õpetatud nägema, et rahu maailmas on fiktsioon, seda polegi viimane sajand ühtegi hetke olnud.
Küsimuse all pole see, kas tuleb sõda, vaid see, millise ulatuse see sõda võtab. Praegu julgen arvata, et rahvaste taluvuspiiriks on lokaalsed sõjad ja alles pärast lokaalseid sõdasid juletakse suuremaid ettevõtmisi sooritada, kui vajalikuks peaks olema. Kõige murettekitavam seis saab olema kahe pooluse vastasseis – Vene + Hiina ühelt poolt ja juhmistuv Ameerika impeerium teiselt poolt. Mitmes mõttes võib siin kõik sõltuda juhusest, nagu Nikita-Kennedy aegadel: kas saadakse kaubale või ei saada. Kuuba kriis peaks ajalugu tundvale inimesele siiski midagi hoiatama.
Samas just Vene-Hiina faktor on see tundmatu, mistõttu ei saa surmkindlalt öelda, et Iraani sõda kohe kohe tuleb. Sõjapropaganda kõrghetked kõrvuti vaikusega on ilmselt märgiks, et erinevalt Iraagist on tegemist kõvema pähkliga ja Venemaa ja Hiina on ärganud ja hakanud omi huve kaitsma.
Ameerika finantsimpeerium on kokkukukkumise lävel ja see asjaolu ainuüksi on ülimalt murettekitav. Nii et kui maailmasõda ei tulegi, siis suuremat sorti finantskriis on vältimatu. Lihtsalt Hiina-Vene poolel pole ühel hetkel mingit mõtet dollarites kauplemist ja Ameerika nuumamist jätkata ja tootmine on ju ka sujuvalt Ameerikast juhmilt välja kanditud.
Pikemas ajalises lõikes need nähtused minu arvates (järgin siin ka veidi Sorokini diagnoosi) peegeldavad inimkonna praegust vaimset kriisi. Vaid väga vaimust vaevatute üle saavad hakata valitsema imperaatorid, kes jõhkralt oma alamaid mõrvavad. Nerod ja Caligulad on jäämäe tipp, moraali hävingu peegeldus.
Pessimistlikuna see ehk näib, aga lähemad 3-4 aastakümmet ei saa olema kerged kellelegi.
Massidemokraatia eksperiment hakkab lihtsalt lõpusirgele jõudma ja selle toel võimule pääsenud parasiidid on ühiskonna kontidelt piisavalt kaua liha mädandanud.
Konkreetseid stsenaariume on palju. Parasiitseid mängurid Õhtumaa tsivilisatsiooni kontidel on palju. Nimetame mõnda neist:
Suurjõud:
Ameerika, nõrgenev, jaburduv, finantsiliselt suuresti mõjutatav pisiriik Iisraelist ja pankuritest, kellest paljud on juudi rahvusest, kuid mitte ainult, eliit Ameerikas on mitmekomponendiline keerukas segu.
Venemaa-Hiina telg, rõhuga Hiinale. Hiina on suur küsimärk. Kas jätkuvad kultuurirevolutsioonid, despotismid, absurdid, või tekib ratsionaalne moment arengutesse?
Enne Hiina saamist liidrikohale peab Ameerika võimalikult palju punkte kontrolli alla saama, et sõlmitaks „rahu” temale parimatel tingimustel, sellest surve lokaalseteks sõdadeks.
Sama surve teine komponent on lagunev finantssüsteem, mis on seotud sionistlike utoopiatega samuti, seega mängur 3 selles mängus on Iisrael ja selle riigi fundamentaalsed utoopiad. See komponent on kõige plahvatusohtlikum üldse!
Euroliit: Üritab vahepeal kõdunud seise taastada, võimalik, et osaliselt edukalt.
Barbarid: Siia alla panen ma miljardid absoluutses kirjaoskamatuses ja harimatuses vaevlevat aafriklast, hindulast, eriti ISLAMISTI jt. ülimalt vaesete riikide kodanikku, kes kõik tahavad marjamaale ja kelle võimalused seda teha legaalselt on küllalt väikesed.
Barbarite esimene käik on üle võtta tsivilisatsioonid sisemuselt. See lisaboonusena määrab suuresti selle, et vältimatult on varem või hiljem planeedi ülivõimuks Hiina ja need, kes temaga on taibanud liituda. Õhtumaad tabab varem või hiljem Lääne-Rooma saatus.
Hiinat nimelt sellised ülevõtud esialgu veel ei ähvarda.
Kuues mängur on planeedi ökoloogiline seis, mis võib eelnevate mängurite käigud iga hetk mänglevalt põrmustada.
Need 6 mängurit ja nende käigud ja vastasseisud määravad lähiajaloo näo.
Surve mänguritele võib kiirendada massidemokraatia hävingut, kuna viimane pole eriti efektiivne valitsusviis ja lähieesmärgid tingivad totalitaalsemate valitsusviiside jõuga kehtestumise. Halva mänguseisu üheks plussiks võib olla puhtakujuliste kriminaalide ja ilma igasuguste eetikate politikaanide kadumine lavalt.
Koos massidemokraatiaga võib tagatubadest välja lennata ja ilmsiks saada terve kari praegu üsna headel positsionidel olevaid SALAJASI mängureid, keda enam ei vajata.
Tõsi, hinnaks võib olla hüvastijätt näiteks sõnavabadusega. Võib ka päriselt mitte nii minna, mõistlikumad diktaatorid võivad oma võimu otseselt mitte ohustavaid kanaleid mitte keelustada.
Ideaalvariandis võib/vad tekkida mingi reformeeritud massidemokraatlik(ud) impeerium(id), mis realistlikult võttes on vähetõenäoline siiski. Sellest hoolimat ma lähiajal esitan oma vaate, mis vähemalt teoreetiliselt postuleerib ka inimnäolise demokraatia võimalikkuse. Kuid halastamatus olelusvõitluses peab see olema ka efektiivne, mida massidemokraatia, eriti selle praegune korruptiivne variant, mitte mingil määral ei ole.
Kõige ideaalsem arenguvariant, mis ei pruugi siiski realiseeruda, oleks mingi konfutsiaanlik Hiina, kes ei represseeri enam budiste planeedi juhtjõu rollis. Ideatsiooniline pööre ilmselt määrab uue planeedi näo olevat rohkem Ida filosoofiatest mõjutatud, kui kõduneva Lääne omadest. Kuid see on ilmselt soovmõtlenie, praegune hiina on postkommunistlik.
Mõned üritavad väita, et see mitmekomponendiline segu kuidagi segistub, et tekib mingi ühtne suur globaalne Hea Uus Ilm. See ohtlik utoopiline vaade kindlasti segistab ja hägustab tulemeid, kuid lõpptulemiks unipolaarse stabiilse maailma teke ei ole võimalik.
Isegi kui mingitel kümnenditel selline hetk on olemas, kestab see tõenäoliselt paar aastakümmet ning lõppeb verise ja tobeda jagunemisega, kuna osalevate mängurite objektiivne loomus nende ühe mütsi alla paigutumist kuidagi ei võimalda.
Ainukene lähiajaloos suhteliselt stabiilselt kestnud valitsusvorm, tervelt 100 aastat, on koostöölepetega tsementeeritud multipolaarne maailm 19. sajandil ja osaliselt, kuigi sõjakalt kakelnud kahepooluseline maailm (USA-NL) kusagil 50 aasta ulatuses. Kui selle tasakaaluga kaasneb ka eetiline ja kultuuriline muutus, võib see tasakaal kesta üsna kaua, võimalik, et mitu sajanditki. Vastupidi, sisemise kultuurilise nihke mittetoimumisel on see tasakaal üsna habras ja ka 22. sajand, ega ka 23. ei ole sugugi rahumeelsem 20.-ndast ning 21.-st.