Tuljakust ja vaiba kloppimisest Kanepis

Et osa saada tantsuetendustest, ei pea ostma alati ei tea mis piletit kuhugi Estonia saali. Tuleb olla lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Kanepi on nüüd üheks selliseks kohaks saanud, kus muidu normaalses koolis IGA NELJAS ÕPILANE TANTSIB. Poleks seda mitte uskunud, kui poleks ise sinnakanti sattunud ja ennast sellele etendusele kohale vedanud. Muidugi, balletitrupi taset oleks ehk kooliõpilastelt eeldada paljuvõitu, kuid mis imelik - mul ei hakanud selle pooleteise tunni vältel kordagi igav, kui kooliõpilaste tantsu jälgisin. Süüdlaseks oli ilmselt süüdimatult Viljandi kultuurikolledzi lõpetav, sama kooli kasvandik Andre Laine, kelle diplomietenduseks see oli. Ja mis imet - üsna huvitav sai. Loodan tõsiselt temast tõsist tegijat Kanepisse, sest 3 inimest 4-st seal koolis veel ei tantsi. Küllap nemadki varsti tema pilli järgi tantsima pannakse. Busse enam Kanepi tantsutruppidele igat sorti esinemisteks alati ei jätkugi, ühest juba vähe ja sellest ka murekortsud direktori palgel.
Kui poiss sõjaväkke läheb, ehk saab siis sellest hullusest üheks aastaks priiks, aga seejärel ei ole vist midagi teha - tuleb kool ümber nimetada tantsukooliks. Hullused käivad seal kandis ikka hooti, aga praegune paistab olevat tõsine.
Ühe vana lubjaka jaoks oli päris hea näha selles manduvas maailmas absoluutselt entusiastlikke nägusid ja tegusid, eriti noorte nägudel.
Muuseas, meie Tartus on iga tüdruk varsti pandud iluvõimlemist tegema, ka siin oh hullustel omad põhjused. Jaanika Mölderi tõttu on iga teine veidike kursis iluvõimlemisega, tegusa võimlesmisklubi tõttu ei saa Vanemuises enam ühe etendusega kevade- või talve võimlemispeol kunagi läbi.
Meil on kusagil siin ja seal ikka ja älle tulemas tagasi see entusiastlik aeg, kus iga küla teeb kas rahvateatrit, jalgpalli või veel midagi. See on rõõmustav, sest teeb teed ka sügavamatele nihetele.
Sellesama nähtus varjupoolena aga tulevad ilmsiks ka tekkinud pinged ja stereotüübid.
Üheks stereotüübiks on see kadakatele ikka jaj älle peale minev mall, mille kohaselt tõelised tegijad istuvad seal kusagil Tartus ja Tallinnas ja muu küla ei ole midagi.
Kui rahvas vaatab ja plaksutab ogaruseni, siis on see populism. Kui rahvast ei ole, aga 10 kriitikut kiidab, siis see ongi tippkultuur. Kohati nii ongi, aga see on harv nähe. Imelik küll, aga väga heas saavad need asjad kokku, sulatatakse kokku. Selleks peab tugevam - kogenum pool oma ülbitsevat maske eemaldama ja hakkama normaalselt suhtuma nii rahvatantsu, laulu, pillimängu, vaibakloppimisse ja paljudesse muudesse asjadesse, mida külades ja kõrtsides entusiastlikult tehakse ja mille mudeliks on meie laulupidu, kus kõik need asjad kokku saavad. Kui aga tekivad avaldused sarnaselt Tuljakule, siis on midagi mäda. Minu arvates noorte tegevuses ei olnud midagi mäda, hoiakutes on midagi mäda.
See laieneab ka muudele aladele. Kas Pärt on elitaarne, küsiksin. On ja ei ole ka. Aga leidke üks innustunud muusik, kes teda mõistaks ja armastaks ja teisi innustaks, ja me saame sama asja ka "elitaarse" Pärdiga - tead tullakse kuulama. Aga siis on jälle päris elitistidel, keda mitte iialgi üle 10 kuulama ei tiku, häda käes ja vesi ahjus.
Eesti on hajaasustusega maa. Seetõttu tekivad siin üksikud kultuuri elemendid ka hajutatult, siin ja seal, ajuti, kohati, eraldatult. Seetõttu üks külamees naabrimehe tegevuse suhtes on alati häiritud, vaenulik ja võimutsev. Kui sellest naabrimeest omavahelisest kemplemisest saada üle, võib kultuuri hajaelementidest kokkus saada ka midagi kultuurilaadset.