Vabadusest

Ei ole teist sellist mõistet, mis tegelikult, oma loomuselt oleks niivõrd laialivalguv, tõlgendatav ühele või teisele poolele kasulikult /kahjulikult. Hegeli "tunnetatud paratamatus" on üks viletsamaid võimalusi üldse. Spinoza vaba inimese mõiste, kes on oma himude ja ihade peremees on mulle vahest kõige paremini sobiv, sest ei seo inimest oludega, aga ei ole nii absoluutset predestineeritud.

Sorokinil on ühena vähestest õnnestunud välja tuua vabaduse valem. See on järgmine:

Vabadus = (Summa (inimese võimalused))/(Summa (inimese vajadused)).

Siin on süntees kahest lähenemisnurgast, sisemisest ja välisest. Vabadus on suhe, meie olude ja meie meeleseisundi suhe.

Vaimlises, ideatsioonilises keskkonnas peab inimene keskenduma oma vajaduste minimeerimisele ja juhtimisele. Võimaluste ruum siin ei ole olulisim.
Nautimisele orienteeritud epikuurlikus tarbimisühiskonnas kasvatatakse hoolega võimaluste ruumi, kuid konsumerismi saatanlik loomus tekitab ka vajadused, seda alati kiiremini, kui võimalused. Turustuse kuldreegel lihtsalt kõlab nii - loo vajadused ja siis rahulda. Järelikult selles oravarattas võimalused on alati väiksemad ja vabadus õieti väikene.

Kuigi see ei ole peamine, teeksin matemaatilise korrektsuse huvides valemisse tunduvaid täiendusi.
Ma jätaksin kõigepealt välja inimese võimaluste ruumist tühiseimad või lisaks neile kordaja. Niisiis:

Vabadus = (Summamärk (tühisuskordaja * võimalus i) üle kõikide võimaluste /
(Summamärk (olulisuskordaja(i) *(vajadus( i)) üle kõikide vajaduste).

Otse loomulikult seebiooperi vaatamise võimaluse vabaduse tühisuskordajaks oleks maailma kõige väikseim arv, viiendat järku väike suurus, mille jaoks ei ole olemas fonti, et seda trükkida.

Järjestamata võimaluste ja vajaduste spämmi keskel elav inimene ei ole aga üldse vaba, vaid hoopis kõige suurem ori - ta ei oska omi himusid ja kirgi valitseda.

Seega Sorokini valemi Spinozalik süntees.

Eraldi tuleks defineerida esmatarbevajadused, need ma jätaksin ka praegusel hetkel kõrvale. On teatud mõttes õige see, et inimene siiski on natukene õnnelikum, kui ta saab valida mitme isanda vahel, saab valida, kelle orjaks ta hakkab, kuid hegelliku kitse vabadust, kes tunnetab köie pikkust, sellist hegellikku vabadust nimetada päris vabaduseks tõrgub meel.

Inimese vabaduse määraks tuleks enam pidada seda aega, millal inimene tõesti on vaba. Jätame enesepettuslikud eufemismid mingist ettevõtja erilisest vabadusest ka kõrvale. Ma olen näinud selliseid enesepettureid liiga tihti ja ise olnud samasugune pettur pikka aega, vähemalt 10 aastat. Muuseas, ka mina pean ennast jälle petma hakkama, lapsed tahavad toitu, riiet ja haridust, aga see on teine teema. See on orjuse teema ja sellega toimetulemise teema, sellel ärgu olgu vabaduse üle arutluses kohta!

Kuid siin jääb õieti väga vähe järele. Avastasin, et tegelen sellise järjekindlal juhul tänapäeval juba selliste asjade jagamisega, mis on ise väga väikesed. Tööaja kõrvale jääb vaba aega, mis väärtuslikult veedetud, väga vähe järele. Kord on vaja tapelda kodus lastega (eufemistlikult nimetatakse seda kasvatamiseks), parandada ühte koma teist, teha remonti, käia ostukäruga mööda ostuparadiise, vaadata Maire Aunastet, Kersnat, Kiirabihaiglat, lugeda päeva- ja erilehti, kiirustada kuhugi superkontserdile. Kõik need jätaksin kõrvale kui tühisuste tühisused ja jääks lõpmata väike suurus sellest ajast, kui mõtled omi mõtteid, pigem/või ei mõtle üldse. Molutad ja vaatad taevasse, seal triivivaid pilvi.
Oma vajadustest oleks sellel hetkel ka võrdlemisi vähe rääkida. Sa ei mõtle midagi, sa ei vaja midagi ja kõik võimalused võivad olla ka imaginaarsed peale vabaduse näha taevast, ilusat, sinist, mõne väikese pilveräbalaga.

See suhe aga on määramatus, sest nulli nulliga jagades saadakse ükskõik missugune arv. Võimalik, et see arv on väga suur, Ackermanni arv A(10,3) näiteks. mida vähemalt minu Pentium 2.4 Ghz tõrgub arvutamast.

Proovige, äkki teie lauaarvuti on parem. (vt. lisa allpool)

Võimalik, et kahte väikest jagades lugeja on nimetaja võrreldes ikkagi väga väike suurus, see pealoleku tunne on vaid virtuaalne, nimetaja on see, mis loeb, ja saadakse väga väike arv, selline, mille võib jätta üldse arvestamata.

Võimalik, et see sõltub täpselt sellest, mida mõtled ja tunned, kui vabaks oled ennast mõelnud ja tundnud.

Taevast alla tagasi tulles avastad ikka ja jälle, et oled ori, sõltumata sellest, kuidas sa seda nimetad. Isand on ori, sest ta sõltub orjadest, kes võivad hakata mässama. Ori on ori, sest ta sõltub isandast ja see võib anda piitsa. Vabastad inimese riigist, saad korporatsioonid. Kaotad korporatsioonid, saad inimese, kes on aheldatud kogukonna, patriarhaalse või matriarhaalse kogukonna, ordu, sekti, liikumise külge ja hoopiski ei taha olla lindprii või ekskommunikeeritud. Kui aga sisemist vabadust lihvima hakkad, märkad, et kui tahes hoolikalt ka oma meelt puhastada, kusagile ajusoppi jääb ikka pisikene räpane iha-, viha- või kadeduseuss alles. Mida rohkem ta-ga tapled, seda vastikumaks ta muutub ja maskeerib ennast lõpuks ära usuliseks tundmuseks, mille järel teda enam mitte kuidagi eemaldada ei ole võimalik.

Orjust võib nagu tolmurulli veeretada ühe või teise aseme alla, teda mitte tähele panna, ikkagi on ta olemas.

Vabadust võib nagu kuldvasika puuslikku kullata nii ja naapidi, puuslikuks jääb ta nii ehk nii. Ilusaks ja õõnsaks, ratsionaalsuse nimel (Goldrati teooriad!) seest tühjaks optimeeritud puuslikuks tehtud, mis taevamannat ei saada.

Vabaduse õieti ainukene kasulik funktsioon on see, et ta teeb orja rahulikuks ja rõõmsaks. Teda õieti doseerides isandad on rahulikud ja magavad öösiti rahulikumalt. Orjad peavad ennast vabadeks ja magavad samuti rahulikult. Piits on seinal, sest kõik orjatööd teostatakse vabatahtlikult, palju suurema viljakuse ja virkusega.

Uinuv mõistus aga mässu ei sünnita. Vabaduse nimeline antidepressant võib vahel küll välja meelitada koletisi, kuid kui viimased jälle on puuri pandud, võib oma unenägudele edasi anduda.

PS!

Matemaatiline täiendus ehk see, kuidas arvutada Ackermanni arve.

Ackermanni funktsioon A(x,y) on defineeritud täisarvude x ja y kaudu järgmiselt:

A(x,y)= y + 1, kui x = 0

A(x,y)=A(x-1,1), kui y = 0

A(x,y)= A(x-1,A(x,y-1)) kõikidel muudel juhtudel.

algajale Ackermanni arvude arvutajale oleksid abiks sellised tähelepanekud:

A(0,y) = y + 1

A(1,y) = y +2

A(2,y) =2y + 3

A(3,y) ja muud säärased arvud jätaksin juba arvutile välja rehkendada ja kui teie kast seda ei tee, ostke omale tõeline arvuti.