Noa Noa ehk Take life easy

Yeates-il on selline imelihtne/imeilus luuletus:

Down by the salley gardens

Down by the salley gardends my love and I did meet;
she passed the salley gardens with little snow-white feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on the tree;
But I, being young and foolish, with her would not agree;

In a field by the river my love and I did stand.
And on my leaning shoulder she laid her snow-white hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the weirs;
But I was young and foolish, and now am full of tears.

Tõlge (Märt Väljataga):

Pajude Alleel

Kord armsamaga kokku sain paljude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.
Kord arsamaga seisin ma luhal ääres jõe,

Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal - on nutt mul varuks nüüd.


Take life easy, see võis olla ka Paul Gaguini püüe, kui ta
Tahitile läks ja Noa Noa päevikut kirjutas.
Aga ta ei leidnud enam sealt seda lihtsat elu päris üles. Päevikus see veel
oli olemas ja tema elus ka natuke aega. Siis tuli haigus, tuli vanglakaristus valitsejaga tüllimineku pärast, mida kandma hakata ei ta ei jõudnudki, enne tuli surm, ühesõnaga, ei läinud kõik nii lihtsalt midagi.
Ometi peame selle juurde tagasi jõudma. Seda ei saa teha sümboolse manipulatsiooni verbaalse vahuga ennast puhtaks küürides. Seda me oskame. Ükskõik mis kirikus või pühapaigas võib ennast ka tuhaga kokku määrida, võib aga ka ilukõnelise aupaistega ümbritseda. Mida ilusama sõnaseadmise anniga on inimene, seda suurema tõenäosusega peab teda ikka ja jälle manitsema võõraste lambakarjade loendamisest hoiduma. Kuid kui ta seda teeb, siis õnnestub tal endast tõenäoliselt teha hea inimese ikoon ja mõne teise võib ta oma rituaalset võimu kasutades sama sõnavahuga kattes muuta deemoniks.
See nimetamatu, kergelt võtmine, kerge hingamine on võimatu ilma alandlikkuseta selle suure ajajõe ees, kust me tuleme ja kuhu läheme. See aga on võimatu ilma nende väheste momentide tajumiseta, mis elus on tõeliselt olulised. Oma elu tajumiseta ei saa tajuda ka seda suurt jõge, oma elu, episoodilise ja tühise elu tajuta ei taju midagi muudki. Seda muud, sümboolset ja tarka, kohiseb meil uksest ja aknast, aga meie ise, ometi oma jutus nii isekad, oleme tegelikult vaid eikeegid. Selle muu surve on omaenese elu suretanud. Selle omaenese elu surnud olek teebki võimalikuks maatriksid. 4-6 aastaselt on see kõik veel elus. Sümboolne ruum ei ole matnud kõike enese alla, mõne ta lömastab oma mõistete omistamisele sundimise läbi, mõne ta lömastab selle läbi, et laps talle pähetaotavat ei mõista. Ikka lömastab.
Lapsest saab kaamel, kui veab, siis saab ka lõvi. Kui väga veab, saab tast jälle laps ja ta võtab oma elu jälle kergelt ja loomulikult, nagu kasvav rohi.
Selle nimetamatu tunde tajumiseks lähevad alpinistid kusagile kõrgele üle 8000 meetri. Võimalik, et nad ka seal ei taju midagi. Nad vahest teavad rohkem kui keegi teine, et see sõnavaht, see on vaid vaht. Tegelikult on kõik väga lihtne, kusagil keegi hoiab kinni samast köiest kui sinagi. Oled seotud sel hetkel, oleme seotud ka hiljem, aga all orus me seda enam ei taju. All orus tegelema tühisustega edasi, nagu neid köisi poleks olemas. Tegelikult on, alati on.
Muuseas, seal üleval, hapnikuta ruumis, elu kriitilises osas, mõttevaeses, meie poolmõtete jaoks liiga külmas ja karges ruumis, seal, kus isegi mõttetuse mõtleminegi nõuab pingutust, lumel, kõikuval karniisil on kõik hoopis teisiti, kui all on õpetatud.
Paljudel juhtudel on seda teadmata kukutud kuhugi lõhesse või prakku, võimalik, et igaveseks. Filmides, seepides, raamatutes seal kõrgel, elu kriitilistest punktides vaid turnitaksegi. Tegelikult ei tohi seal viibida kaua. Tuleb tulla alla, hapnik saab otsa, jõud saab otsa. Kangelane üheks ainumaks korraks ei tee tõusu-langust uut tõusu- langust läbi, ta jääbki sinna. Ometi turustatakse meile igap äev lihtsate õpetuste asemele näiteid jumalasarnastest olendeist, kes päästavad kõik viimseni, alati võidavad, alati jäävad plekita pärast suurimatki kaklust. Ja kui jääbki plekita, kas pole tegu lihtalt hea tehnikuga?
Meie vaimu ja ihu vahekorda testitakse harva. Mõnel ööl või päeval seda ikka tuleb ette ja siis tuleb ikka ja jälle peaaegu igal surelikul, nagu Peetruselgi, tunnistada - vaim küll valmis, aga ihu nõder. Või vastupidi. Ja kukk kireb ja sa nutad haledasti.
...