Välisest ja sisemisest põhjuslikkusest

Maailmas on lihtsaid ja keerulisi süsteeme ja selle osiseid. Meie arusaamine maailma masinavärkide toimimisest põhineb lihtsatel mehhaanilistel masinatel, igiliikuritest alates ja lõpetades praegust hammasvärkidega. Mehhanilist parti kirjeldavas kirjatükis ma sellest probleemist juba veidi mõtisklesin. Minu eeldus, et meie põhiliste eksimuste põhiline põhjus on mehhaaniline arusaamine maailma toimimisest, on süvenenud.
Mitmed vaatlused kinnitavad seda hüpoteesi. Nüüd võin oma uhkelt toetuda ka Pitirim Sorokinile – tema põhjuslikkusekäsitlus on praeguse kirjatüki tekkimise eelduseks.
Sain tema Social & Cultural Dynamics taskuväljaanet 1000 lk. läbi lugedes mitmes mõttes oluliselt targemaks.
Niisiis väga lihtsate vaatlustega on võimalik tuvastada, et vee keemahakkamise põhjuseks pliidil on tuli. Süvenemum vaatlus viib pikemate ahelateni, nagu näiteks hommikune aeg ja see, et hommikul tuleb hakata mune keetma.
Kuid põhjuslikkuse ahel tuli- vesi hakkab keema ja iga, absoluuselt iga nähtuse taandamine sellistele lihtseostele on sügavalt eksitav.
Kultuurilined põhjused selleks, et igal homikul vesi pliidil keeb, on traditsoon, mis kandub sajandist sajandisse, kunagi Kolumbusest siia saabunud ja kinnistunud kohvikultuur.
Ei ole olemas vaatlusviisist sõltumatut põhjust. Termodünaamiline vaatlusviis jätab välise üldse kõrvale, tema jaoks on vee keemise hakkamise põhjus rõhul 1. atm. temperatuur, mis saavutas 100 läve.
Sisemine, üldistatum ja põhjalikum vaatlusviis ütleb, et vee molekulide keskmine kiirus on sellel temperatuuril piisavalt suur, et algaks intensiivne faasisiire. [Füüsikas olen ma selle kõnepruugi omandanud, nii et võiksin kirja panna hundi ja Punamütsikese loo füüsikalise variandi, vähemalt oleksin võimeline seda naudinguga lugema. Keda huvitab, ma spämmin selle lookese filosoofilise jura lõppu, et äkki siis mõni veel loeb läbi?]
Väline, kultuuriline-filosoofiline põhjus 100 kraadil keema hakkamiseks on aga mugavus, sest see lihtsalt on selline definitsioon. Vee järgi on hea termomeetreid kalibreerida.
Jumalik põhjus võib ka mängu tulla. Ju tal oli selline tuju oma väljavalitul või mitteväljavalitul lasta tuli põlema panna ja kann tulele paigutada. Või gaasikraan kinni keerata ja mitte lasta sellel plaanil teoks saada.
Põhjuslikkuse ahelate puhul oleks päris otstarbekas kasutada teatud kihtmudelit. Siin ma arendan analoogiat informaatikasüsteemidest tuntud kihtudelitega. Kõige allpool, kõige lähemal rauale on füüsika-keemia seaduste põhiselt liikuvad molekulide ja aatomite kirjeldused.
Hunt on näljane, sest tal on mahuti nimega magu tühi ja näljatunnet tekitavad hormoonid aktiveerunud.
Järgmine tase on bioloogiliste süsteemide tasand. Ei saa mõista Maal toimuvat ilma rakkude siseelu ja nende sisemist arengut uurimata ja see vaateviis on oluliselt erinev füüsika uurimisviisidest. Hulkraksete organismidega läheb veelgi segasemaks, peab uurima elusolevust kudede, organite etc... tasandil.
Mingil hetkel on vaja hakata seda süsteemi ka sisemiselt ja üldistatumalt.
Olid ajad, mil bioloogilise elu uurimine taandati puhtalt välisele. Suu on selleks et mäluda ja on otstarbekas, et suus on hambad. See oli oma aja mõistes suhteliselt produktiivne, muu poleks ilmselt tulnud kõne alla. Praeguse otstarbekuse põhjenduse avastas muidugi Darwin. Seega välistelt vaatlustelt liiguti sisemiste seaduspärasuste leidmisele, hakati elu enese sisemisi põhjusi ja arenemise seadusi mõistma.
Selline nihe, väliselt sisemisele ja seejärel ülalt alla, kõige kõrgemate kihtide pealt alla madalamatele, toimub mujalgi. Füüsikud läksid aineosakeste uurimisel järjest sügavamale ja praegu jõudnud piirile, elementaarosakest juurde, millest allpoololevaid asju ei võimalda uurida meie Universumi liiga suur vanus, ainult esimesed nanosekundid ehk andsid selliseks uuringuks võimalusi. Enam nad Universumi võrrandit ei otsi ega tea, maailma matemaatilise kirjeldamise võimalusi on lihtsalt liiga palju.
Bioloogid redutseerivad oma teadusharu sageli molekulide liikumise peale, biokeemiaks kutsutud maagia abiga.
Selle väliselt sisemisele ja kõrgemalt kihilt allapoole liikumise tuhinas on ühe kihi sisemised, horisontaalse liikumise seaduspärad jäänud kahjuks alati unarusse ja kõrvale.
Mõnes teadusharus siiski reduktsionismi tuhin taandub. Hea näide on siin mäluurimine. Tänu Eesti soost uurija Endel Tulvingu tegevusele, saime palju selgemaks selle, mis asi meie mälu on. Ikka aga on selgusetu see küsimus, kus füüsiliselt, või koguni kas mitte terve aju ei täida mõni fakt, näiteks see fakt, et mees armastab naist.
Ma arvan, et selles suunas, järgides lihtsalt loogikat ja tehes mõistlikke vaatlusi, saavad ka evolutsionistid tagasi oma ürgdarvinliku puhtuse. Geneetika kindlasti võimaldab väga keerukas keeles kirjeldada neidsamu asju, mida saab kirjeldada palju lihtsamalt ja vahel anda ka produktsiooni. Sageli aga see hägustab üldpildi mõistmist.
Nüüd jõuame ülemate kihtide juurde. Kuidas ka inimene ei püüa, tema endaga toimuvaid asju on tal endiselt kõige keerukam mõista. Siin on internaliseerumine sageli täitsa toimumata, kõik põhjuslikkuse ahelate tuvastust toimub välisel, seejuures enam-vähem soolapuhumise tasemel.
Kuidas tekkis, arenes ja areneb keel? Meem, märk, sümbol, kuidas ja mis seaduspärasuste järgi sümbolsüsteeid arenevad? Semiootika, memeetika, lingvistika on küll seda asja veidi selgitanud, ometi ei ole praegu saadud selliseid seadusi, mis annaksid häid, verifitseeritavaid tulemeid. On koolkonnad, on kõrgteaduslik soolapuhumise keel ja „pseudoteaduslik” soolapuhumise keel. Kuigi ma tegelikult endiselt pean midagi psühholoogiast, on mul ometi empiiriliselt kasu olnud vaid raamatu „Päikesemärgid” läbilugemisest teiste kahejalgsete tundmaõppimisel. Seda empiiriat aga tõsiteadlasest, kõrgsoolapuhujad põlastavad.
Täieliku ringi on teinud ajalooteadus, ta on pärast Marxi olnud pikka aega reduktsionistlikul seisukohal. Pärast sellise reduktsiooni taandumist absurdini tekkinud pohmeluses ei ole
sellel teadusel peale ennast täis häma midagi vastu pakkuda.
Kõik tõsisemad küsimusepüstitused naerdakse välja (maailma valitsevad vabamüürlased ja juudid stiilis lobaga), ise aga keskendutakse millegipärast propagandistlikeks miiniväljaeks muudetud faktide ja faktikeste, vahel ka pseudofaktide esitlemise ja eksponeerimisega täiesti suvalisel viisil. Mingid töölaagrid Maailmasõjas, olgugi kosmaarsed ja ohvrirohked, hõlmab selle seltskonna täielise tähelepanu. Et jumala eest keegi midagi muud välja ei mõeldaks, selle hirmus on hereesia koguni kriminaliseeritud.
Loomulikult käib teisele vaatele pseudo külge liimimine täiesti automaatselt.
Praegu ma tean 3 vaala, kes on üritanud mingeid internaalseid põhjusi ajaloos postuleerida ja uurida: Spengler, Toynbee ja Sorokin. Kindlasti on neid veel, kuid sellised ürituse on ajaloouurimise umbteedeks kuulutatud. Kellegi või millegi demoniseerimine on palju moodsam.
Sorokin üllatab meeldivalt, postuleerides internaalse, sisemise põhjuslikkus uurimise tähtsust ja eksternaalse, välise põhjuslikkuse absoluutset ületähtsustamist.
Midagi tõest tema uuringus ideatsiooniliste ja meeleliste faaside vaheldumisest kultuuride elutsüklis kindlasti on. Kuid ka siin selle faasisiirde sisemisele lammutamisele ta ei jõuagi.
Sorokini on lihtsalt suhteliselt edukas empiirik. Spenglerit võib ka selliseks empiirikuks lugeda. Sügavamat põhjust ja loogikat, miks kultuurid surevad, ma ei suutnud leida. Seda lihtsalt postuleeritakse ja sellelt postulaadilt tulenenud vaatlused ongi tõesti väga ehmatavad. Nende kaitseks saab öelda, et ega ka bioloogid ei tea hästi, miks organismid surevad. See on ka sellel kihil ikka vaid postulaadi tasemel. Seega see ülesanne kindlasti ei olegi lihtne ja vastust sellel võib oodata veel sajandeid. Ega seniilist Õhtumaalgi veel letaalne lõpp käes pole, pensionipõlv on küll veidi dementne, aga mõni sajand eluaega peaks täitsa võimalik olema!
Lihtlababe reduktionism marksismi näol on õnneks põrunud. Popperi halastuslask tegi sellele lõpu. Ometi ei teinud ta lõpu püüdlusele mingi sarnane tont jälle ellu äratada.
Ökofashims on selleks päris hea kandidaat, kuna selle võimu varjus saab finantseliit edasi parasiteerida. See on jälle välise või mingi madalama kihi loogika pealesurumine kõrgemal kihil toimuva seletamisel. Ökoloogiast on motiivide rännete uurimises vähe kasu. Kuidas sümbolid arenevad ja teisenevad, lagunevad, degradeeruvad, nende asjadega tegeleb jätkuvalt veidigi rahuldavaid seaduspärasusi selgitavalt vaid religioon. Religiooni peangi ma paradoksaalselt, ise mitteusklikuna süsteemiks, mis praegu on mõnda asja võimeline paremini seletama, kui mistahes reduktsionism. Religiooni asendavat sümbolsüsteemi ei loodud, loodi pseudoreligiioonid (marksism, freudism, sionism markantsematena).
Mind hämmastab ikka veel vanade religioossete tekstide mõtteküllus ja kontsentreeritus.
Dhammapadat oln nüüdseks lugend vist umbes 10 korda. Kuid nagu võõrate lammaste lugemine oma karja ei aita, olen siiski vaid kiibitseja.
Ratsionalismil peaks olema võimalik olema nende vanade religioonide põhjal tuletada suhteliselt vettepidav väärtushoiakute süsteem. Selle asemel valitseb peades vaid tühjus.
Kuidas saada meel puhtaks ja kaasa võtta uude, Sorokini mõistes ideatsioonilisse aega läptop, guugel ja veel mõni mõnus asi, see on aga lahendamata küsimus.
Jõudsingi oma mõtetega vähemalt hetkel lõppu. Hapnik sai otsa, mäelt tuleb alla laskuda, orus omad mured ja hädad ootamas.
Kui omi mõtteid enam ei ole, tuleb kopipeistida, seega lubatud juriidiline shedööver Punamütsikesest ja Kurjast hundist.
„Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt, millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise, mis sisaldas toiduaineid ja ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele toetudes kõrvale kaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt jalgteelt. Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom, kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma, mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema vanaema alalise elukoha. Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu liikumisvõimetu isiku alla tahtlusega ta ära seedida. Punamütsikese jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse esinedes seekord vanaemana ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise luues niiviisi teoobjekti paljususe. Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist. Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras.Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlaks tegemise eesmärgil avas jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene, samuti eelnimetatu vanaema. Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole välja antud arstliku surmatõendit ega koostatud surmaakti perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.”