Inimnäolise demokraatia võimalikkusest

Kirjutan neid ridu võrdlemisi kibeda meelega. Elame üsna veidral ajal, kus kõrvuti inimgeeniuse poolt loodud imeliste tehnoloogiasaavutuste võidukäiguga jätkub pidurdamatult meie moraalsete ja sümboolsete intellektuaalsete väärtuste allakäik. Inimene pole iialgi olnud nii lõhestatud kui praegu, heitunud, segaduses, pimestatud sõgedast eneseimetlusest ja täiesti võimetu mõistma oma ühiskonna toimimise kõige lihtsamaidki seaduspärasusi.
Üheks meie praegu väidetavaks suursaavutuseks peetakse millegipärast üksmeeles demokraatlikku valitsemissüsteemi. Ometi on just demokraatlikus süsteemi sisemise ebatäielikkuse tõttu saanud võimalikuks praegune olukord. Just demokraatlikud ühiskonnad kannatavad kõige enam kuritegevuse, eriti aga riigivõimu korruptsiooni käes. Riigivargad on täieliselt okupeerinud ka Eesti valitsuse. Vist praegu veel ületamatuks näiteks riigivargue alal sai meil strateegiliste viljavarude haihtumine Eestist. Haihtus 15000 tonni vilja. Selle viljasalve nõukogus istunud rotid jätkavad oma tegevust. Salv ise kui institutsioon peeti vajalikuks kaotada. Seda tehakse ajal, kui iga tervemõistuslik inimene peaks otstarbekaks hakata valmistuma suurteks kriisideks. Eesti strateegiline kütusereserv on üldse Rootsis. Ma võiksin jätkata kümnete lehekülgede ulatuses selle mülkaks muundunud võimuinstitutsiooni kirjeldusi, kuid seda võib teha ka igas teises demokraatlikus riigis. Ametlikuks doktriiniks saanud korruptsiooni taustal halisetakse aga sellest, kui keegi mõne valgustkartva tegevuse linti võtab. Meie aja kõige ebaeetilisem tegu on huvi tundmine teise inimese tegude vastu, nende jäädvustamine, lindistamine. Nagu kirikulõhe aegadelgi müüakse häbitult eetilisi indulgentse. Riigi esieetikuteks pürivad inimesed, kelle minevikus sooritatud teod ei tohiks sellise tiitli andmist kõne allagi võtta. Aga võimu ja rahaga arvatakse võimaliku olevat saavutada kõike, pesta must valgeks ja valge pesta mustaks. Eksivad need, kes arvavad teistes riikides olevat teistsuguse olukorra! Ei, kaugel Ameerikamaal on võimu korrumpeerimise kõige karjuvamaks näiteks võimu poolt ettevalmistatud terroriaktsiooni läbiviimine New Yorgis. Mõned on ärganud ja julgevad selle üle ka muret tunda. Selle käigus selgub seegi, et massid ei ole enam huvitatud demokraatiast. Ka mina kaldun arvama sama. Ükskõik kui kaunilt kõlav ideaal või püüe jääb kõrvale, kui uksele koputab kriisi aeg.
Ükskõik kui nõme diktaator võib olla massidele meeldivam variant, kui tema valitsuse läbi kaotatakse riigivargus, tagataks turvalisus ja riik hoitakse rahus ning üksmeeles.
Küsimuse ühe või teise süsteemi eelistest saab otsustada vaid rahuliku kooseksisteerimise läbi toimuv konkurents. Mittetoimivad süsteemid hävivad.
Järelikult oleks aeg kriitiliseks analüüsiks ning hinnanguks, mida teha demokraatiaga edasi, kuidas minna edasi ja kas uute Franco-de, aga võib-olla ka Turkmenbashide asemele on võimalik välja pakkuda toimivat ühiskondlikku süsteemi? Et ma pole mitte üksi, tunnistab kasvõi Postimehes Peeter Jalaka kirjutatud essee, mis väljendab samalaadset veendumust: konsumeristliku tarbimisühiskonna kõrgaeg on läbi, muutused on vältimatud. Poliitikud peaksid juba praegu pingutama oma ajurakke ja pakkuma välja edasise arengu realistlikke stsenaariume, mitte ilukõnesid ja iluvisioone.
Selleks, et seda teha, peab aga püüdma kõigepealt mõista ajalugu. Ma vabandan ette, ma ei pretendeeri oma küllaltki põgusate teadmiste põhjal selles visandis mingite põhjalike analüüsideni. Kirjeldan seisu nii, nagu mina seda näen kõigi võimalike vigade ja möödavaatamistega. Vigade üheks põhjuseks on võitjate poolt kirjutatud-moonutatud ajalugu ise, mistõttu selle alla peitupugenud tähenduslikud sündmused ja protsessid on varjatud, peidetud ja sageli tavauurimisele täiesti kättesaamatud.

Uusaja demokraatlik riigikord ja kapitalism tekkisid käsikäes. Demokraatlik valitsussüsteem hakkas maailmas laiemalt levima alates Inglise revolutsioonist. Praeguses maailmas on see enamuses arenenud riikide poolt omaks võetud süsteem. Arhetüübiks sellele on alati olnud Inglismaa süsteem, kuna anglo-ameerika impeerium sisuliselt on olnud juhtvõim ja ülejäänud maad kopeerisid seal arendatud mudelid endale kasutuseks. Totalitarism ja diktatuur ei ole selle aja jooksul ka mitte kuhugi kadunud, vahel on selle valitsusvormil õnnestunud saavutada isegi ülekaal.
Demokraatia on siiski selles võitluses võitjapositsioonil ja järelikult võitjapositsioonilt on kirjutatud ka kõik uurimused demokraatiast.
Täiesti "müstilisel" moel on kõik põhilised kujutlused demokraatia toimimisest ja mittetoimimisest pärit juba 18. sajandist, Rousseau aegadest! Selles veendumiseks võtke ette hiljuti Tiiu Hallapi poolt tõlgitud Jonathan Wolffi "Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse" ning närige ennast sellest läbi. Tegin seda ning mida edasi, seda vähem ma mõistsin seda, kuidas selline süsteem raamatus kirjeldatuna üldse on toiminud. Platonil oli ju täiesti õigus, efektiivne riigivalitsussüsteem see ei saa olla. Isegi ideaalnäide Ateena demokraatiast päädis Sokratese hukkamisega. Tõsi, terve plejaad ajalookirjutajaid püüab just demokraatiaga põhjendada kreeklaste edu küll sõjas või ka rahus. Arvatavasti oli ka kreeklastel demokraatia toimimapanemiseks omad esimesel vaatluselt mitte silmatorkavad mehhanismid. Valima ei pääsenud kõik, vaid võrdlemisi kitsas ring vabu kodanikke. Kogukond oli väike ja seetõttu tagasiside toimiv. Kogukondades olid religioossetel või filosoofilistel alustel kindlad liidrid, prohvetid-preestrid-filosoofid.
Väikeste kogukondade valitsusvormina on demokraatia kõlbulik ja jääb täiesti rahuldavaks valitsusvormiks ka edaspidi. Ka selle valitsusvormi toimimise kirjeldus on adekvaatne. Kuidas aga hakkas süsteem toimima näiteks suures Inglise impeeriumis? Ka Prantsusmaa ei olnud sugugi väike riik, nagu ka Ameerika. Jälgides tähelepanelikumalt ajalugu (detailsem vaatlus jääb tulevikku, praegune kirjutis on visand igas mõttes), näeme, et sellesse demokraatia algusaega jääb ka igat sorti klubide, sektide, loozhide, ordude teke. Kõige varasemaks sarnaseks liikumiseks sai jesuiitlik ordu. Oma tegutsemisefektiivsuse ja tõhususe tõttu said selle ordu poolt rakendatud tegutsemispõhimõtted, eriti deviis "Eesmärk pühitseb abinõu", ka teiste sarnaste liikumise alusteks. Jesuiite kopeerisid vabamüürlased, aga arvatavasti mõjuvõimu taotlevad isikud ka muudes vormides. Tänaseni võime sarnast järgida ka Eestimaal. Shoti klubid, rotarid, üliõpilasseltsid, niinimetatud kodanikuühiskonna institutsioonid kõikvõimalikes vormides sõnades küll ülistavad suurt vabadust, tegudes aga käivat täpselt Lloyola näidatud rada mööda.Viimasel ajal on julgetud küll natukene rohkem "põranda alt" tulla välja, aga mitte igal pool. Riiklikul tasemel on jesuiitlus sisse võtnud ametlikud positsioonid salaluurete ja salateenistuste näol. Järelikult demokraatia kuidagi soosib sellist nähtust, vähemalt ei võitle nendega. Massidele vahel sisendatakse küll ideed avalikkusest, kui aga tõsimeelselt hakkad salaliikumise keelustamisest või avalikustamisest rääkima, jääb jutt soiku. Muuseas, jesuiitlus ise on paradoksaalsel kombel pigem on muutnud oma hoiakuid ja praeguses ajas isegi püüab mõningal määral hoiatada salaseltsluses peituvate ohtude eest.
Miks see nii on, miks demokraatia on täiesti jõuetu ja hambutu nende nähtuste suhtes ja mis imet küll - koguni kiidab heaks neist mõningaid?
Põhjus on lihtne. Rahvas vajab toimivat võimu ja oli vaid aja küsimus, kui ülemineku anarhias ühel või teisel isikul tekkis mõte omavahel, tagatoas kokku leppida. Mudel oli ka ees, Lloyola liikumise hirmutav edu andis võtme tegevuseks. Nõrkade kokkulepete asemel saavad kõige olulisemaks tugevad kokkulepped, tugevad seosed, seltsid ja liikumised. Distsiplineerimatu anarhia asemel raudne distsipliin, ranged tsunftinõuded vastuvõtul. Kirjeldas sedasama asja ju avameelselt Leningi, kui bolshevistliku liikumise edu põhjusi lahkas. Mõned teised, praegused võitjad ei ole nii avameelsed, aga arvata võib, et ilma korrata nende liikumised ei toimi. Ühtne meeskonnamäng saab summutada andekaima geeniuse, kui ta tegutseb üksi. Ja samas ei ole kaitset isikualgatuse eest ometi võimalik iialgi igaveseks hankida!
Seega demokraatia lõi oma esialgse anarhia tõttu olemuslikult enesele kibekähku tagatoad.
Teine iseloomulik nähtus, mis sellega ka kaasnes, oli tõdemus: selleks, et tagatoad oleksid turvalised, on vajalik demokraatia edasikestmine ja arendamine. Kuningaid ja diktaatoreid ei saa kunagi usaldada. Kuningas tunneb vahel ära sellistes seltsides peituva ohu. Siit saame selgituse sellele pidurdamatule, vahel täiesti õigustamatule mustamisele, mille alla ajaloos on sattunud kõik kuningad, eriti muidugi need, kelle teod ei olnudki nii verised. Kasvõi Prantsusmaa viimane kuningas. Demokraatia seevastu on parim kaitse, parim võimalus võimu hoida ja kindlustada. Kõik, mis selleks on vaja, on oskus masse manipuleerida. Massi manipuleerimise üheks vahendiks sai juba tollal ajakirjandus ning on selleks jäänud tänase päevani. On väga iseloomulik, et niinimetatud demokraatlikes riikides tegelikke rahvaalgatusi, isiklikke initsiatiive kardetakse. Neid üritatakse kanaliseerida, suunata kuhugi Hyde Parki, lasta aur välja massimeeleavaldustes, aga olulise ohu ilmnemisel algab alati kisa ja kära sellest, kui suures ohus on demokraatia. See on tõsi, kellegi võim võib massiliikumise sisuliselt toimimahakkamise korral tõesti ohtu sattuda, jutt on täiesti õige. Tagatubade negatiivseks pooleks on kogu demokraatliku süsteemi toimimise ajal olnud lihtne fakt - hämaruses ei paista hämarad teod välja. Järelikult kiusatus on suur neid tegema hakata. Päris liikumise alguses mõistsid seda päris hästi võimurid ise ning suutsid oma kõige paadunumad pojad liikumistest ise välja heita. Kuid Lloyola süsteemi sisse kirjutatud jäik hierarhilisus tagab ka selle, et ühel hetkel ikkagi ühe või teise haru juhtimise usurpeerib pätt. Seega igat sorti variserluse, riigivarguse, valetamise, varastamistega kohtume demokraatlikes riikides palju sagedamini, kui diktaatorlikes. Praegused võitjad püüavad näidata asja küll vastupidisemana, aga ometi just Mussolini suutis Itaalias likvideerida maffia. Demokraatia taastumisega Itaalias tuli tagasi ka maffia. Üks tingib teist. Ometi on demokraatliku süsteemi püsimiseks eliidi, võimurite moraalse taseme küsimus tänini oluline. Kahjuks siin mingeid nihkeid paremusele ei ole toimunud. 18-19. sajandil olid võimumängudes tagatubades osalejad siiski sisuliselt aristokraadid või nende esimese põlve järeltulijad. Nende haridus, moraal ja eetika olid sageli väga kõrged. Nii püsis terve 19. sajandi vältel lihtsalt aumeeste kokkulepe põhiselt Euroopas rahu. Täiesti fantastiline sajand, kus sajandi lõpuks inimesed ei suutnud uneski kujutleda, et neil seisab ees Esimene Maailmasõda. See unelm ausatest, õiglastest, eetilistest tagatoalistest aga on tänaseks hajunud. Kindlasti on see hariduse allakäigu tulem, aga ka selle tagajärg, et täna ei kammitse inimesi enam religioossed pidurid, väärtushoiakud. Eetikat üritatakse küll jõuga hankida, paaniliselt avaldatakse eetikõpikuid, usku üritatakse tagasi tuua kooli. Päästa praegust degenereeruvat võimu see aga enam ei suuda. Liikumistesse ei suudeta enam värvata piisavalt iseloomukindlaid, põhimõttelisi inimesi, lõpuks lõpeb see arvatavalt seniilsete vanurite troonimisega ülal ja täiesti küüniliste "komsomolinoorte" karistamatu varastamise ja laiutamisega alumises kihtides. Seda näeb väga selgelt ka praegu Eestis, protsess on väga analoogiline kommunistlikus parteis toimunule. Jesuiidisüsteemi üheks nõrkuseks on gerontide ajastu saabumine, neid süsteemist minema lüüa on väga raske.
Ka Euroopa tervikuna on sisenemas kafkalikku imperiaalsesse ajastusse, mille kõdunemisele mingi sotsiaalne vapustus tõenäoliselt lõpu teeb. 300 aastat sellist süsteemi on kindlasti väärikas saavutus ja pole üldse võimatu, et veel 50 aastat sellised süsteemipõhimõtted kuidagi toimivad. Oleme siiski praegu jõudnud juba "arenenud demokraatia" ajastusse, mis analoogiliselt "arenenud sotsialismi" ajaga enam ei sisalda idealistlikku usku kommunistliku/konsumeristliku paradiisi võimalikkusse, mis on küüniline, igast otsast lagunev, seniilne, rumal, ennast täis ja otse uskumatult jabur. Selle juures meetodid manipuleerimiseks on saavutanud peaaegu ülima täiuse. Vana masinavärk töötab kui õlitatult. Kogu meedia on saavutanud absoluutse jaburliku taseme. Eesmärgiga masse lollitada on meediariiulitel laiutav sõnnik absoluutne, ühtegi kvaliteetväljaannet sealt juba ei leia. Televiisoris toimub vaid reality show, eetris huilgavad saagimid ja tähismaad.Selle kõrval aga, et inimesed ikka valiksid õieti, üürgab propagandamasin iga tund ka uudiseid inimeste ühast kasvavast elujärjest ja adrenaliiniportsjoni saavutamiseks ka sellest, kui suureks on paisunud terrorioht. Meedia selline totaalne haare ületab isegi mõnevõrra "arenenud sotsialismi" aegade ulatuse, sest siis oli kommunistlikust mölast võimalik ennast suhteliselt kergelt kõrvale hoida. Praegu on erinevalt arenenud sotsialismi aegadest inimestel tööajal vaja meeletult rabada, et üldse elus püsida ja seetõttu propagandast kõrvaleviilimiseks ei jätku lihtsalt aega ega jõudu. Võetakse kuulekalt ostukäru ja veetakse ennast vabal hingamispäeval ostukeskusse hullude hindadega tutvuma. Idee millegi vastu protestida, oma lambaelu muuta tundub aga lausa jabur.
Demokraatliku tagatoalise süsteemi praeguse hävingu üheks põhjuseks on ka karjuv vajadus äärmiselt kompetentsete otsuste järele. Kõik süsteemid muutuvad järjest keerukamateks. Finantsmagnaadid ei saa jagu oma süsteemi keerukustest ja seda ootab arvatavasti kollaps, linnad vajavad toimivat veevärki, internetti, elektrisüsteem. Kõikide nende süsteemide korrashoidmiseks on vaja teadmisi, mitte manipuleerivaid oskusi. Teadlase ja variseri hoiakud on sisuliselt väga erinevaid ja neid on väga raske ühitada. Variserlus on siiski inimese patoloogia, mitte hüve ja selle püsivaks põhjuseks mingi iseloomu häire, näiteks edevus, vajadus olla kogu aega tähelepanu keskmes. See ei võimalda antud isikul oma võimeid täielikult välja arendada. Kõige paremad inimesed, targemad ja ausamad inimesed jäävad paratamatult sellest asjast kõrvale ning järelikult isegi tunnetades õigete otsuste tähtsust ja vajalikkust, ei suudeta neid enam vastu võtta. Vajaksime praegu oma etteotsa mitte manipuleerivaid liidreid, ühe majandusõpiku läbi lugenud libaeksperte, vaid tõeliselt tarku ja kompetentseid inimesi. Neid praegu võimukoridorides ei ole leida, keskpärast fraseoloogiat valdavaid isikuid paraku aga küll.Juttu demokraatiast ja selle varjukülgedest võiks ilmselt jätkata ohtrasti, kuid hea oleks kasvõi mingis esialges vormis osata näidata ka väljapääse. Häid lahendusi mina selle halva mängu juures ei tea. Esimene asi, mida peaks vähemalt üritama teha, on tagatoalised avalikustada, nõuda nende klubide ja liikumiste tegevuse avalikustamist ja keelustada salajased käigud, tagatoalised salakokkulepped. Demokraatia tingimustes aga ei pruugi see väga hästi õnnestuda. Eeldusel, et massiteabevahendid on endiselt tagatoaliste kontrolli all, võim samuti jääb see nõue lihtsalt täitmata. Nimetatud tingimuse saaks kergesti ellu viia diktaator või kuningas, aga see viskaks pesuveega ka lapsed välja, sooviks oleks ju demokraatia, inimnäoline, mitte farsiks muundunud maskiball ellu viia. Järelikult tuleks muuta midagi ka selles farsilaadses valimissüsteemis, tagada, et rahvas ei oleks manipuleeritav. Selle idee idealistlikud elluviijad tahaksid meelsasti näha väljapääsu hariduse tõusus. Natukene selline asi kindlasti aitaks, aga mitte palju. Enamik inimesi ei ole sündinud tegelema poliitikaga.Igaühel on oma funktsioon ja õigete valikute sooritamine, õigete inimeste etteotsa valimine, nende tegevusele hinnangu andmine ei ole kõigile võimetekohane. Isegi kui oleks, peaks selleks olema piisavalt aega, huvi, haritust. Kõike ei jõua ju inimene teha.
Imelik, et kapitalistliks süsteem, nii ülistatud Adam Smithi poolt ja põhjalikult uuritud, põhimõisteks tööjaotus, ei taha kuidagi idaneda riigivalitsemises. Tööjoatust siin ei taheta tunnistada. Osalemist võimuelus peetakse hüveks, mitte moraalseks kohustuseks ning seda hüve ülistatakse lausa vabaduseks. Samasugust suhtumist kohtab valitavate juures, mistõttu kõik tahavad hüvest osa saada. Seetõttu vastutusest ei tahagi keegi midagi kuulda. Ma tahan osaleda hüves, vastutus selle hüve juurde kindlasti ei kuulu. See läbinisti vigane suhtumine tuleks kõrvalda. Tuleks aru saada, et osalemine poliitilises protsesis on ränkraske töö, väga suure vastutusega seotud ja nõuab otse loomulikult sellele tööle pühendumist. Nii valimine, nende kõrvaldamine, kes tahavad vaid hüvesid, õigete valikute tegemine riigielus, kui ka valitav olek ja riigivalitsemises osalemine on suurt kompetentsi, lausa mitut kõrgharidust nõudev tegevus, kust tuleks eelkõige kõrvaldada mittekompetendid. Otse loomulikult on vaja nii valijatele kui valitavatele kompetentsuseksameid. Nõuda mittekompetentselt valijatelt vahetegemist erinevate programmide vahel on sama, kui seda nõuda lasteaialapselt. Järelikult aeg lausa nõuab valijameeste süsteemi: oma riigi põhiliste valitssemisvormide ja viisidega põhjalikult tutvunud inimeste kihi loomist. Selle toimimiseks tarviliku enesetäienduse tagaks riik tasuta, kõik, sõltumata rassist, soost, usust, veendumustest, saavad osaleda valijameeste töös, kui kompetentsuseksam sooritatud. Valijamehed on küll vanast ajast väga sooline termin, kuid loodetavasti mõistavad kõik, et selles töös on võimalus osaleda mõlema soo esindajatel. Valijameeste kompetentsusnõuded ei ole liiga kõrged, seevastu peavad need inimesed andma kasvõi formaalse lubaduse olla pidevalt kursis oma riigis toimuva poliitilise eluga. Selleks peab loodama nendele inimestele kõik võimalused. Tasu valijamees oma tegevusest ei tohiks saada, see hoiaks eemale saamamehed. Igasugune korruptiivsus on rangelt karistatav. Valijameestele peab olema õigus ka oma valitu tagasi kutsuda, algatada oma saadiku vastutuselevõtmine otsuste est, mis on ebaseaduslikud etc...Selle institutsiooni jaoks tuleb luua hästi töötav võrk eksperte, kelle ülesanne on nagu vandemeestele Ameerika kohtus igat sorti informatsiooni ettesöötmine, mis puudutab valitavaid. Ma arvan, et normaalse, funktsioneeriva valitsussüsteemi jaoks ei peaks valijameeste arv olema mitte liiga suur, piisaks umbes mõnest protsendist inimestest, kes pidevalt oleksid tegevad riigi poliitilises elus. Ülejäänud lai mass tuleks selles ülejõukäivast koormast vabastada, vabastades ka meedia nendele uudistele, mis on olulised, mis loevad, mis meie elus panevad mõtlema, filosofeerima. Kuna poliitilistel parteidel kaob vajadus seda sorti spämmi produtseerimise järele, mis praegu ajalehti täidab, hakkavad ajalehed ehk edastama ka inimestele vajalikke uudiseid. Juba praegu teevad seda edukalt blogid. Paari päevalehe monopol ainutõdedele selle läbi kaob.
Teine oluline nõue puudutab loomulikult valitavaid. On täiesti mõeldamatu, et riiki satuks valitsema keskharidusega inimene, korruptant (peaks istuma vanglas), võõrkeeli mitte valdav inimene. Ta peab orienteeruma seadusandluses, võimalik, et mitte juriidilise kõrgharidusega, kuid vastavad juhtimiskursuse läbinud. Need kursused võiksid ideaalis olla samuti tasuta. Nüüd saab hakata rääkima ka tagatoaliste kartellikokkulepete vastastest abinõudest. Kõigepealt peab põhiliste ajalehtede omanik olema rahvas elik maksumaksja riigi kaudu. Kommertsettevõtted võivad eksisteerida selle kõrval, kuid nagu meile on avalik õiguslik televisioon, peavad meil olemas olema ka riiklikud päevalehed, ideaalis riigist sõltuvad vaid välises vormis, vabastatud reklaamist ning korruptantidest. Ka nõue omanikeringi hoidmiseks oma rahva sees on täiesti põhjendatud. Muuseas, hauakaevaja praegusele meediale on nii ehk nii väga hästi käima läinud elektroonne meedia, mis peaaegu kuluvabalt asendab juba praegu propagandistlike päevalehtede õõnsat sõnumit.
Nende väliste abinõude toel on ehk võimalik luua ka mingisugune inimnäoline demokraatia mudel. Praegune mudel, ühel poole tagatoad oma hämarate tegudega, teisel poole manipuleeritav mass ei ole tegelikult eriliselt parem diktatuurist. Tõsi, mõningaid vabadusi see küll loob, oleks kahju, kui näiteks üleminekul diktatuurile kaoksid need vabadused, mis meid siiski aitavad - sõna, koosoleku, ühingute (avalike!!) asutamise vabadus. Aga teisalt loob ta ka riigivarguse, korruptsiooni, ebaefektiivsuse, hüsteerilise meedia, külma hingetu inimtüübi säilitamise ja arendamise, kellel ei ole ei vaateid ega aateid, vaid külma variserlik, aga lühinägelik kasuarvestus sihiks.

Kas selline muudatus, mille ette panin, oleks piisav? Otse loomulikult mitte! Väliste abinõude sihiks võiks olla sisemiselt küpsenud protsessidele abiks olemine, juba kõdunud ja mittetoimiva kõrvaldamine. Meie aja kriis on oluliselt sügavam. Lihtsalt väliste ümberkorraldustega seda muuta ei ole võimalik. Nende muudatuste mõte oleks ilmselt vastavate moraalsete ja vaimsete eelduste küpsemisel paremini toimiv valitsusvorm ka teostada. Seetõttu võib-olla täna on suurema muudatuse eeldamine liialt utoopiline. Kõigil meie aja kriisi mõistvatel inimestel on vaja tõsiselt järele mõelda, kas ikka edu on elu peamine motiiv, kas vabaduseks ristitud orjus on elu peamine sisu ja nautlemine põhiline õnne allikas. See eeldab sisemiste muutuste omaksvõttu. Omada või olla, oleva inimtüübi esiletõus järelikult peab kaasnema nendele muutustele.
Riigivalitsemise muutumisest ei ole üksi kindlasti mingit abi, peavad muutuma ka majandussuhted, vabadused. Riigi võim on täna nii ehk nii vähenev ja seda asendab korporatiivne võim - inimesed on vabad, vähemalt formaalselt riigi institutsiooni loomise osas, täielikult orjastatud aga korporatsiooni poolt. Seega sotsiaalsete suhete võrgustik on nihkunud teisale, orjusel on teine, eufemistlik nimi "uued väljakutsed". Kuid see on juba teine, antud küsimusega kindlasti väga seotud teema, teema vabadusest ja selle praegusest seisust, sisemist vabaduse taasleidmisest ning koos sellega ka globaalsete korporatsioonide haardest väljarabelemiseks, taasleitud sisemise vabaduse täiendamisest väliste piiride muutumise abiga.