juuni 12, 2006

Triivivatest mandritest kosmiliste kelladeni:



Praegu tunduvad sajandi alguse veidriku Alfred Wegeneri fantastilised ideed olema peaaegu paratamatud, mille vastu vaid mõned eriti nürimeelsed isendid võiksid häält tõsta. Kui agaWegener oma utopistlikud ideed 1915 avalikustas, nii ei olnud. Mandrite triivi hüpotees on väga hea lakmuspaber, kuna näitab väga hästi välja normaalteaduse võimetuse seedida hereetilisi teooriaid.
Wegener ise oli meteoroloog, hariduselt aga astronoom. Hukkus Gröönimaal meteoroloogilisel ekspeditsioonil. (1930). Oma teooria, et Maal oli kunagi üks suur manner, ja üks suur ookean, ning selle hiidmandri jupid triivisid üksteisest eemale, esitas ta 1915 välja antud raamatus "Die Entstehung der Kontinente und Ozeane"
Mitte ükski geoloog tema vaateid tõsiselt ei võtnud - kuidas olekski olnud see võimalik! Puudus ju põhjus, mis võinuks põhjustada mandrite triivi. Muuseas, seda
põhjust, head teooriat maakoore all toimivate liikumiste kirjeldamisel ei tea teadlased tänase päevani. Imelik, et sama argument Wegeneri teooria vastu on jõus nii 1915 kui ka 2005: keegi ei oska eriti veenvalt ära selgitada, mis võrrandite või seaduste põhjal laamasid oma kukil tassivad liikumised Aafrikat ja Ameerikat eemale tirivad. Ometi praegu on hereesia see, kui keegi väidab ennast olevat geosünklinaalide teooria pooldaja. Sajand tagasi oli otse vastupidi. Muuseas, eestlaste rida on alati olnud käsikäes normaalteadlastega. Kõige viimasena loobuvad normaalteaduse kaevikutest alati provintsiaalid! Ka minu geograafiaõpikutes oli geosünklinaalide teooria maksev ja mandrite triivist ei tahetud midgi teada. Ka akadeemik Raukasel esines väiteid geosünklinaalide teooriast veel 80-ndelgi.
Tänane päev niisiis pole küll selgitanud põhjuseid, miks mandrid triivivad, ometi suure empiirilise andmestiku põhjal toetab planeedi mineviku seisu parimini kirjeldavat teooriat. Tõsi, Maa arengu osas on oodata murrangulisi muutusi edaspidigi, teame minevikus toimuvast õieti väga vähe. Näiteks on väga omapärane see, kuidas asteroidid on meie teket mõjutanud - arvatavasti kõnnime ja filosofeerime siin planeedil vaid tänu mõne asteroidi viimsepäevalisele toimetamisele Üks kolakas kusagil Permi ajastul, teine kriidiajastul lõi platsi puhtaks algelisematest eluvormidest ja tegi teed komplitseeritud elu tekkele. Teooria ise on ka võrdlemisi embrüonaalne, üks asteroid, dinosauruste Armadeggon on Yukatani poolsaarel ka leitud üles, teise üle käivad vaidlused ja eeldatavalt peidab see end Antarktise jää all.
Aga mis põhjustas jääaegu, kas ka siin on kosmose jõud mängus? Kas pole mitte tähelepanuväärne meie teke just siis, kui üle planeedi vahelduvad kliimakatstroofide read? Õigupoolest, kas pole nii, et iga positiivse muudatuse taga peidab ennast teatud kliimakatastroof? (Jää)Kõrberännakutes jäävad seejärel ellu vaid parimad, kes tuhaväljadel jätkavad juba uut evolutsioonietappi?
Kuidas ka ei ole, täna leiame ennast kosmose mõjutuste suhte endiselt küllaltki ebausklikel positsioonidel olevat. Isegi juba ennast kehtestanud teooriate osas on põhjuslikkuse ahelad endiselt väga hägused (asteroidide pealetungi tsüklid näiteks, kas pole mitt nii, et ka praegu on kosmilise pommitustsükli periood, mis asendub millalgi suhtelisema rahu perioodidega?)
Kosmoses toimuva ja meie elu seoste osas on inimeste teadmiste areng olnud üsna paradoksaalne. Teadus on siin osutunud selle seose purustaja rollis. Sajandist sajandisse on ratsionaliseeritud vaated maailmale kõrvaldanud enamiku minevikus usutud seostest kosmose ja meie saatuse vahel.
Tavalise inimese teadmised kosmosest võrreldes muistsete babüloonlastega kipuvad olema pigem vähesemad. Kellel olekski selleks aega? Täiesti võimetud ollakse jälgima sajandist sajandisse korduvaid seaduspärasusi ja sõltuvusi.
Üheks selliseks keelatud tabuteemaks ratsionalistile, aga samas peaaegu tingimusteta uskumise allikaks lihtsurelikule on nendesamade babüloonlaste poolt meile pärandatud astroloogia.
Inimene, kes üritab esitada selle teema all ratsionaliseeritud küsimusi, leiab ennast kohe kahe tule vahel olevat. Kõigepealt niinimetatud normaalteadlaste pilkerahe ja sõim. Teisalt tohutu mass horoskoope lugevaid "tavausklikke", kes ei esita ammu selles osas mitte mingisuguseid küsimusi, usuvad pimesi mistahes soolapuhuja ennustusi ja kõik ebakõlad "teooria" ja praktika vahel on kõrvaldatavad vaid täpsema horoskoobi koostamise abiga. Mõlemale poole on ideoloogiliselt oluline mitte mingil tingimusel aktsepteerida teatud küsimusepüstitusi. Nii leiab hereetik ennast isegi hullemas positsioonis, kui Wegener, võrreldav vahest Kopernikuga. Muuseas, täpsemad ajaloolised uurimised näitasid, et Koperniku hirmu oma vaateid mitte avaldada tekitasid temas kaasprofessorid, mitte usujüngrid. Kirik innustas ise Kopernikut oma vaateid avalikustama!
Paavst Clemens VII kirjutas Kopernikule sellest oma kirjas, kus ta esitas palve "avastus õpetatud maailmale kättesaadavaks teha". Niisiis toimus revolutsioon mitte vastu kiriku tahtmist, vaid kiriku abiga!
Kuid hereetikuid leidub ometigi, inimõtlemist ei suuda miski asjaolu keelustada. Üheks selliseks omapäraseks hereetikuks on Prantsuse sotsioloog Michel Gauqelin.
Tema internetis leitav kirjutis "The cosmic clocks",
(http://www.astrologer.ru/rarebooks.html.en (DjVU formaa nõuab lisavidinat, mille saab http://www.djvu.com )
ongi praeguse jutu põhjustaja. Teine põhjus on Linda Goodmanni "Päikesemärgid", kust pärinevad minu esimesed kahtluseidud astroloogia ebateaduslikkuse osas. Hoolimata päevahoroskoopide absurdsustest on Goodmanni poolt toodud inimtüübid reaalsed, äratuntavad, mõistetavad. Järelikult astroloogiaga tegelemine on igal juhul inimesele kasuks tulev - kui see on eksitus, peab olema võimalik tuvastada eksituse põhjuseid. Kui aga pilt on keerukam, on tähtis osata ära tunda tõe ivasid eelarvamuste meres. Ajalooliselt on aga mitu tuhat aastat kestnud õpetuse tundmine lausa hädavajalik, sest ilma selleta ei saa paljude tedlaste vaateid üldse mõista - näiteks Ptolemaios ("Tetrabiblos", http://penelope.uchicago.edu/Thayer/E/Roman/Texts/Ptolemy/Tetrabiblos/home.html
), Kepler (Harmonice Mundi.), Newton. Ka praeguse teaduse ebateaduse vastases fanaatilises vastasseisus on süüdi pigem kirik - nimelt just ristiusk on olnud kõige agaram nõidadepõletaja ajaloos. Seega normaalteadlased ja ususektandid on siin ühendanud oma jõud ning just pigem ideoloogilistel põhjustel keelustas Colbert Prantsusmaal astroloogia õpetamise ja levitamise (1666). See on tekitanud seisu, kus küsimust sünni ja iseloomu seosest ning võimalikest kosmilistest mõjutajatest on väga raske eelavamustevabalt püstitada.
Raamatut muuseas tasub kõigil lugeda, hoolimata eelarvamustest kas astroloogia poolt või vastu. Gauqelin ise muuseas ei ole astroloogia poolt, pigem võiks teda lugeda väga skeptiliseks horoskoopide suhtes.
Astroloogia pärineb oma algsel kujul Babülooniast. "Õige", normaliseeritud viisi sai ta kreeklaste esituses ja ei ole sellest alates palju muutunud. Ptolemaioselt pärineb astroloogia kohta praegugi vist üks autoriteetsemaid teoseid Tetrabiblos" ( link ülalpool). Ristiusk oli algusest peale astroloogide vastu, selle fanaatilisuse pärast ilmselt ka heliotsentrilise maailmapildi avastuski viibis. Renessansiajal tähtsamad õpetlased aga olid astroloogiaga kursis, näiteks Kepler, aga ka Newton.
Teaduse - astroloogia praegune terav vastasseis on pärit pigem ideoloogilistel põhjustel, mingitel esoteerilistel liikumistel näiteks on seisukoht oma esoteerilisi teadmisi mitte levitada, ristikirikul on tegemist konkureeriva sektiga, teadlased kardavad naeruvääristamist, põlu alla sattumist (õigusega, ka Kopernik kartis kollege professoreid, nii et alles paavsti innustusel oma peateose avaldas). Praegu liituvad sellesse vastasseisu ka astroloogid, kes pole huvitatud oma õpetuse nurgakivide õõnestamisest ja teaduslikust kontrollist. Kosmilised mõjud ei ole ka väga tugevad, inimesed on ehk isegi ühed kõige vähem mõjutatavaid liike üldse (enamik uuringuid Kuu mõjutustest on üsna vastukäivad, mõjud on, aga nõrgad. Ometi kuupuhastuse tsüklilisus oli ja on 29.5 päeva, s.t Kuu tiirlemisaeg ümber Maa).
Alustaksin aga ajaloolisest aspektist. See, et meil kella peale on kirjutatud 12, see, et Hästi Tempereeritud Klaveril on mõlemas osas 24 prelüüdi ja fuugat on põhjustatud arvatavasti Kuust, 12-ndsüsteemist või siis teisit öeldes sellest, et aastas tiirutab Kuu enam vähem 12 korda ümber Maa (mitte täpselt muidugi).
Kuidas aga nädal astroloogiaga seotud on? Jumal tegi maailma valmis ju 7 päevaga, viimasel päeval aga puhkas. Miks seitsme, aga mitte kümne päevaga?
Mitmes keeles on selle saladuse võti säilinud nädalapäevade nimetuste põhiselt.
Esimene päev nädalas, pühapäev on Päikesele pühendatud. Järgneb Kuu (esmaspäev).
Siis Marss. Siis Merkuus (kolmapäev), Jupiter (neljapäev), Veenus (reede) ja sabbati
päev on Saturni päralt. Järeldus - juba sellisest seosest piisab näitamaks, et planeedid mõjutavad meid meie religioonide kaudu. Judaismi suhteline huvipuudus (kõrberahvas) taevatähtede vastu on ehk süüdi ka astroloogia-astronoomiavaenilikkuses keskajal, kuna ristiusk on planetoloogiast üsna vähe mõjustatud.
Mis kosmilised mõjud on siis tuvastatud, millised tuvastamata, aga võimalikud, millised enam-vähem veenvalt kummutatud?
Praegu tuntud vastasmõjudest on olulisemad mõjud Maa magnetvälja ja taevakehade vahel, ning gravitatsioonilised mõjustused.
Maad ümbritseb tetavasti magnetväli, mis muuseas Wegeneri teooria omapärase kinnitusena jäädvustab oma muutumise ajalugu Atlandi ookeani põhjas, sest lõhkirebitava maakore vahelt väljaimmitsev vulkaaniline magma tahkestudes säilitab info magneetilisest orientatsioonist kivi sisse. Kui Wegeneril on õigus, siis magnetväli muudab perioodiliselt oma orientatsiooni, millegi muu mõistlikuga vulkaaniliste kivististe magneetilise orientatsiooni perioodilist vaheldumist seletada ei osata. Mandrite praegust eemaletriivi arvestades saab hinnata ka selle tsükli keskmist pikkust, umbe saja tuhande aasta jooksul jõuab magnetväli vahetada polaarsust ja tugevust.
On kalkuleeritud, et umbes 1200 aasta pärast peaks Maa magnetväli olem kenasti nullis, nii et põnev aeg on tulemas! Ometi viimati muutus see seis 780000 aastat tagasi, nii et üldiselt on olnud üsna rahulik aeg sellele väljale. (Brunhes Matuyama üleminek).
Ajalooliselt aga on olnud miljoneid aastaid, millal see väli on olnud üsna paigas.
Kuna uurimused Maa magnetvälja ajaloost ei ole hetkel väga põhjalikud (aga võiks, kuna Atlandi ookeani põhi ilmselt annab selleks võimalusi), on Maa magnetvälja tekitavate elektrivoolude teooria pigem spekulatiivne. Magnetpoolused ei ühti põhja-lõunapoolustega, ujuvad tasapisi siia sinna, magnetväli muudab oma polaarsust (olles vahepeal nullile väga lähedal), omab lisaks ka palju väiksemaid pooluseid, s.t. lokaalseid kohti, kuhu jõujooned suubuvad. Kompleksses seoses on selle magnetväljaga ka kosmos. Kuu tiirlemine muudab mangentpooluste asukohta ja ka magnetvälja, see seos oli teada juba paar sejandit. Magnetväli püüab kinni nn. päikesetuule (laetud osakesed Päikeselt, mille hulk ja energia on korrelatsioonis Päikese aktiivsuse 11 aastaase tsükliga. Laetud osakesed ise triivivad mööda magnetvälja jõujooni põhja-lõunapooluste suunas, kus atmosfääri sisenedes põhjustavad virmalisi. Nende triiv ise mõjutab jälle magnetvälja ise, maad ümbritseva magnevälja käitumine sarnaneb seebimulli käitumisele (mis küll ei lõhke), kui seda puhuda. Samamoodi puhub päikesetuul seda ja moonutab seda, väli pole enam sfääriline, vaid Päikeses kaugemal on deformeeritud. Laetud osakeste vööd omakorda tekitavad probleeme kuuurijatele - neist on vaja lennata läbi ja nad kiiritavad kosmoseaparaate ja ka seal lendavaid piloote. Maalähedases ruumis on üldse laetud osakesi tunduvaltcvähem just tänu magnetväljale (millel aga umbes 100000 aastase perioodilisusega on "päevad").
Väli ise on õieti nõrgukene. (ma mõtlen maa seest välja paistvat osa, seda, mida näitab kompassinõel). Ometi on elusorganismid selle suhtes üllatavalt tundlikud kas biokeemiliste reaktsioonide kaudu (mitmed bioekeemilised reaktsioonide kiirus on suures sõltuvuses Päikese aktiivsusest (laetud osakeste tekitatud ionisatsioonist).
Mis seoses aga planeedid sellega võivad olla? Selgub, et küllalt mitmetel huvitavatel viisidel. Kõigepealt loob planeet ise oma tiirlemisel teise planeedi või Päikese sees teatud väikse, aga siiski arvestatav gravitatsioonilise pingevälja. Päike käitub sellesuhtes üsna tundlikult. Percy Seymouri praegu spekulatiivne hüpotees üritab seostada planeedi gravitatsioonilised häiritused Päikesel Päikese aktiivsusega, luues seega multi-link teooria, põhjuslikkuse ahel pole otsene, vaid kaudne. Siin omandavad planeetide omavahelise opositsioonid selge füüsikalise tähenduse, kajastudes päikesetuules ja arvatavalt ka selle spektris (mis energiaga, mis osakesed ründamas).
On võimalus, et Maa magnetosfääri mõjustavad planeedid ka otsesel moel.
Üks spekulatsioon on veel, mis esialgu ongi vaid minu isiklik spekulatsioon. Praegu tegeldakse väga hoolega gravitatsioonilainete otsimisega. Leitud midagi pole, küll on aga süsteemid arenenud juba üsna kaugele. Võimalik, et ühel ilusal päeval 21. sajandil tekib meile juurde uus Universumi tunnetamise tööriist - gravitoloogia ning nagu elektromagnetlaineid täna oskame gravitatsioonilaineid arvestada. Üheks gravitatsiooniliste lainete allikateks võiksid olla ka planeedid. Einsteini teooria siin paraku ei anna suuri sagedusi ja küllalt tugevaid vastasmõjusid, tema teooria kohaselt aga võiksid mõõdetavaid gravitatsioonilaineid tekitada vaid mustad augud ja muud suurobjektid. Hoolimata kõigest me ei tea neist nähtustest piisavalt. Kui planeet, näiteks Jupiter, lisaks oma püsiväljale lisab juurde teatud gravitatsioonilise võnkespektri, võib see peale otsese lootejõu panna meie organismi valgud või muud osised teatud resonantsis võnklema. Nii häälestub mõni oma planeedile, sellele, kes oli kulminatsioonis siis, kui ta parajasti sündis.
Kuid nüüd ka kimbuke väikeseid, aga siiski täiesti arestatavaid uurimistulemeid.
Gauqelini kõige olulisemaks tulemiks tuleks lugeda omapärast, sageli jälle ümbelükatuks loetud, siis aga jälle fööniksina tõusnud tulemit planeedi Marsi mõjutustest. Ja mis need siis on. Nimelt nende kodanike seas, kelle sünni ajal Marss on kas kulminatsioonis või horisondil (n.ö tõusumärk), olla rohkem leitud meedikuid, see oli esialgne tulem. Hiljem leidis Gauqelin seose ka militarismiga (väljapaistvate sõjaväelaste sünd) ning spordiga. Mul pole õnnestunud leida väga põhjalikku analüüsi tänase päeva seisust, oli nii poolt kui vastutulemeid, mõni uurimus ei leidnud seoseid, mõni leidis. Statistikagasaab kahjuks teha vigureid ja nad ei selgita ikkagi midagi põhjuslikus mõttes. Ometi see tulem intrigeerib. Samas raamatus väidab G leidnud ka teadlaste planeedi, nimelt Saturni. Kõige veidramaks efektiks esimesel vaatlusel aga osutus sünniaeg - teie järeltulijad armastavad oma sündi ajastada keskmiselt samadele planeetidele, mis teiegi, kas siis isa poolt või ema poolt. Sünkronisatsioon oli tugevam siis, kui Päike oli aktiivne, päikeseplekke palju.
Millele pole aga skeptikute õnneks korrelatsioone leitud? Nimelt märkidele enestele! Mis side psühholoogidel küll silmadel on, aga korrelatsioone ei tule! Masstestimised ei näita mingit seost, oled sa keskmine Kaal või keskmine Lõvi, midagi sinu märgile eriomast pole leitud. See on tõtt öelda mulle küllaltki keeruline mõista. Nimelt pärast Goodmanni raamatu lugemist hakkasin tähelepanelikult jälgima ka seoseid märkide ja inimeste vahel ja nii naljakas, kui ka pole, minu tõsiteaduslik skepsis sai ninanipse igal sammul. Toon neist mõned.
Ühe minu tutvusringkonna Kaksiku mind juba enne igasugust Goodmanni hämmastavaks omapäraks oli komme raamatu lugemist alustada lõpust. Siis kuskilt keskelt, ja kui aega üle jäi, aga tavaliselt ei jäänud, luges ta raamatu ka läbi.
Leiate selle omaduse kirjelduse Goodmannilst lk. 96, kohe algusest.
Nojah, teine näide. Minu üks tuttav, kellelt palusin avaldada oma arvamus minu sirgeldiste koht siin blogis, seda loomulikult ei teinud. Talle ei meeldi kirjutada isiklikke kirju, ennast kirjalikult lasta "vahele võtta". Minu otsene vastand, ise kirjutan pikalt-laialt poolt ja vastu, ei oska lühidalt, no ei oska. Ja vaenlasi muudkui sigineb, sest mida rohkem targutad, seda suurem protsent on ka neid, kellele sa ei meeldi.
Kuid mis ma norin. Mitte ükski tõsine test ei tegele inimest küsitledes selle peene viisiga, kuidas ta loeb raamatuid. Või mitu elukohta tal on olnud. Või sellega, kas ta armastab isiklikele kirjadele vastata.
Veel näiteid Goodmannist. Kas olete mõelnud korra sellele, mis tähemärgist on meie president? Siis äkki mõistate ka seda, miks ta ei läinud, no lihtsalt ei läinud Putiniga kohtuma. Ehk ka seda, miks meie Arnoldit ei ole võimalik mingi meetodiga sundima loobuma teistkordselt kandideerimast. Selgitust leiate Sõnni kirjeldusest, lk. 64 näiteks. Ja saate aru, kui asjatud on intrigantide püüded veeretada tema sellele teele ette igasuguseid kive. Iga teine tüüp oleks loobunud ammu. Mitte Arnold. Sellega ma küll ei väida, et oleksin Arnoldi valija. Kuid minu teatud sümpaatia selle kindlameelsuse osas siiski on tekkinud ja miinuseid saab pigem intrigantide pool, kellel ei ole oma kandidaadi upitamiseks ühegi meetodi ees häbi.
Nüüd kõige otsustavam isik andmbaasis. Mina ise. Kaalud, nagu blogikirjutiste pikkusestki võite otsustada.
Lk. 248 loeme Kaaludest lapse riietumisprobleemidest. Mind peeti jonnakaks, kuid ma tahtsin siiralt jõuda selgusele, kuidas ikkagi on nii, et nööbid vahel tulevad õieti välja (üks ei jää üle), vahel ei tule. Tollal polnud ei minul, ei minu vanemail horoskoopidest kõige vähematki aimu.
Või lk. 230 - "ainult meenutage talle sõna võrdlema, ja K. on oma sõiduvees. "
ja siin, lk. 231 otse väga julmalt öeldud. "Tal on jumala ükskõik, millist seisukohta kaitsta". Kuid jälle, millise testiga saab selgitada välja inimeses sellist salalikku joont?
Ja kuidas selgitada, et tegelikult on oluline mitte seisukoht, vaid nende omavaheline seis, teatud koherentsus, pingeseisund, milles on olemas juba uue sünteesi idud.
....
Ma ei välista, et Goodmanni raamatul on teatud petlik, hüpnootiline võlu, millega teatud tähemärgi esindaja neelab alla oma mõne omaduse, mida ta ehk ei evigi. Ometi on veidrate kokkulangevuste protsent piisavalt suur ja äkki ootame siin lihtsalt oma Endel Tulvingut, kes lihtsate testide ja elementaarse loogikaga suudab välja selgitada kriteeriumid, millega siiski ka statistiliselt testida omadusi, nagu kiire, liikuv mõistus (Kaksik), kalduvus kirglikuks vaidluseks, kuid mitte armastades ad hominemi (Kaalud), kangekaelsust, mis ületab maised mõõdud (Sõnn), jpm....
Laupanalüüsid, kus näiteks väidetaks, nagu oleks Kaalude keskelt ensam kirjanikke leida, vaevalt, et midagi annavad, looduse variatiivsuse tõstmise tee ei ole nii lihtne.
Nende nähtuste selgitamiseks on psühholoogidel varuks karjakaupa "kognitiivseid" kallutatuse loendeid. Näiteks Forer tegi oma tudengitele mingi personaalsustesti ja kirjutas valmis standartse, horoskoopidest maha vehitud isikukirjelduse. Ta palus vastata, kui hästi see sobib antud isikuga. Hinne oli 4.26.

Arvatav evolutsiooniline põhjus, kui mingi protsent astroloogiast ikkagi omab mingit tõeväärtust, ilmselt ongi geneetilisele variatiivsusele lisandada ka teatud kosmiline variatiivsus. See võis anda kellelegi ellujäämiseeliseid ja nii loodusesse see horoskoopia kinnistuski. Siin ma arvan peitub meie praeguse mittemõistmise võti - ka väga väike väli või mõjutus võib elu arengus muutuda ülioluliseks, kui see evolutsiooni käigus andis kellelegi ellujäämiseeliseid. Taevatähed ja planeedid muudavad vähe oma käitumismustreid ja järelikult nende poolt tulevad väiksematelgi mõjutustel tegelikult on täiesti arvestav shanss saada ära kasutatud olelusvõitluses.








Links to this post:

Looge link

<< Home