Liiv on liiv on liiv

Tühjade sõnade tähenduste asemele kasvab imekiiresti umbrohi. See teeb üha ettevaatlikumaks ükskõik mis lause lausumise vastu. Nagu mõttetud helid ei moodusta sümfooniat, ei saa mõttetud ja kaunid sõnad üksi moodustada teksti, ometi võib seda aga ükskõik kui hästi simuleerida. Ette mängitakse Bachi Hästi Tempereeritud Klaveri I prelüüdi, taustaks, taga aga ähvadavad Rahmaninovi Cis molli deemonlikud helid.
Tuhande tähenduseta sõna asemele piisab ühest, millel on olemas tähendus ja mille tähendus on olemuslik. Olulise ja ebaolulise eraldamise küsimus on küsimus õige vaate, silmapilgu filtreerimises, oma kavatsuste filtreerimises, oma jutu sõelumises ja siis alles teo tegemises. Teost sünnib eluviis, eluviisist püüdlus, püüdlusest järelemõtlemine ja lõpuks keskendumine. Keskendumata ei ole aga võimalik õieti vaadata ühtegi asja. Nii on see kaheksaosaline tee pigem ring, nõiaring.
Algul on vaja näha. See on see asi. Seejärel on vaja tunnetada: see on olemuslik või ebaolemuslik asi, ühte on vaja tundma õppida, teine tuleb jätta. Seejärel lõpeb objektiga suhtlemise elutsükkel sellega: jah, ma olen mõistnud seda, mida olen lugenud, ma olen omandanud selle, mida tahtsin omandada. Või lõpeb teadmisega:
see objekt ei tee mulle liiga, see emotsioon, kirg, mõte ei saja minu katkisest katusest sisse, selle koha peal on auk parandatud, mõttetused mööda juhitud.
Kõik isiksuse koostisosad valmistavad kannatusi. Kõik. Kõik isiksuse koostisosad sünnitavad ka rõõme.
Rõõmu ja kannatuse õige vahekord isiksuses, meie ebatäiuslikus kehas, selle saavutamine on meie igiliikur. Instinktiivselt soovime kõik palju rõõmu ja vähe kannatusi. Aga teeme ikka nii, et võtame võlgu rõõme ja maksame väga suuri intresse kannatuste laadaplatsil. Ma ei ole nõus Buddhaga vahest ühes: seda janu rõõmu järele ei saa kustutada, ei saa ojale ette ehitada tammi, nii et see ükskord üle ei ujutaks, tammi ei purustaks.
Ojale saab aga juhtida ilusti voolama nii, et oma eluga võiks olla rahul ja mitte suubuda liiva, igava liiva sisse, tühja välja peale.
Ümbritsevat selle ühe, tunnetava, piinleva, kannatava olese ümber ei ole võimalik välja lülitada. Ümbritsevast saab aga valikuliselt võtta söödavat ja kõrvale heita söödamatut. Muuta muutmatut ei saa, tulle viskuda vaid tule enese kutse pärast ei tasu. Tulest kedagi päästa ehk tasub, kartmata kõrvetada saamist. Umbsooks muundatud, tiikideks kujundatud konnatiigid, milleks hedonistlik, nautlemisele suunatud ühiskond kiiresti muutub, peab saama sujuva vooluga jõeks. Meemide ja geenide hälinas ja raevus sünnime meie, nende imelikud klombid universumi tähelaeval ikka ja jälle uuesti, korrates neid samu vigu ja kannatusi, mida meie eelkäijadki. Nende klompide hälin ja raev või helin rinna sees võib nende hääle ikka ja jälle hukutada. Mõnikord aitab see, kui mõne eelmise klombu halinaid võtad vaevaks lugeda.
Mõni kardab selle helina tekitatud hullust hirmsal moel, nägemata, et selle taga peidab ennast ka pääsmine. See hoiab mõistmisest enamuse väga kaugel.
Nad nimetavad ennast realistideks, rabelevad oma laadaplatsil, müües ja vahetades asju, mida niikuinii müüa ega vahetada ei ole võimalik.
Nad on muundanud kõik ahnuse ajel liikuvaks masinavärgiks, mis lõpuks siiski ilma innustuse õlita seiskub.Ahnuse piits on küll väliselt kõige tõhusam, ahnuse ja hädavajaduse piits, milleta pole võimalik elada. Ometi ei saa tema abiga luua või panna inimesi looma. Inimesel peab olema see helin sees ja mingi innustus selle taga, mitte iialgi ei saa selleks olla rahavahetajate seeklid. Vaid hädavajadus paneb helinaga inimesed rahavahetajate orjadeks. Kui tahate oma orjadelt laule, peate neid innustama millegi muuga.
Püramiide ei tehtud ainult piitsa abiga. Neid orjasid pidi innustama mingi ideed kunagi 5000 aastat tagasi. Mis ideed need olid, seda ei suuda meie mõista. Kuid igal juhul ei olnud need seeklid või piits.Ideed, mis innustavad, võivad ja peavad tasapisi kuluma. Inimene ei ole väga tark olend, järelikult ei saa need ideed vähemalt esialgu olla ka väga targad. See teeb nad väga haavatavaks igasuguste unistuste unistajate, uute ideede mõtlejate, vanade ideede ikononoklastide suhtes. Algul innustus neelab unistuste unistajad kergesti. Seejärel innustus nõrgeneb, rahavahetajate võim kasvab, idee sünnitatud kultuurimasin toodab järjest enam nautimisväärset ja järjest vähem sisukat ja selle sohu suubub ka idealistlik alus.
Varsti, pärast 50-ndat irdkoopiat esialgsest ideest seda enam ei olegi või on selle idee juba hoopis teine, esiplaanil mängitakse ikka veel Bachi, taga aga tümitab cis moll prelüüd. Noodid on, aga tähendusteta või irdtähenduseta, tempereeritud klaverit asendab mobiili kiretu ja häälest ära tilin neidsamu kunagi tähenduslikke meloodiaid külvamas neile, kelle kõrvad selleks on juba kurdid.
See on see koht kultuuris, kus tähendused okupeerivad parasiidid, kes peaegu on, kes nagu on intelligentsed, kes nagu on teinud läbi selle masina ja inimest võrdleva Turingi testi. Kaine realist suudab päris hästi mängida usukuulutajat, võib-olla teeb ta seda pareminigi, kuna etenduse ajal ei pea ta ise leiutama teksti. Selle peenhäälestuse äratabajad, need, kellele on olemuslik vahe tempereeritud klaveri ja häälest ära panni vahel, neid enam alles jäänud ei ole. Neid samu meloodiaid mängitakse kui farsse.
Kuna neid vahepeal on siginenud isegi juurde, mõned neist head, mõned aga panegüürika, peetakse ennast eriliselt arenenuks, võrreldes gregoriaani missa puhta meloodilisusega. Kes peksab meie kunagi tähenduslikest vaimsetest templitest need tähenduseta parasiidid minema, kes loob need tähendused uuesti?
Meie tähendustest ja elust jääb lõpuks järgi vaid iseenese vari, ainukeseks lohutuseks ehk see, et realistil jäigi katsumata ja tundmata see helin rinna sees, mis mõnda vaevab ju hällissa. Mõni ei taipa ja ei oskagi leida enesele sobivat hulluse elevandiluust torni, kuhu põgeneda.