Liiv on Liiv on Liiv II

Meie rahva üks esimesi luuletajaid nii ajas, kui ka kohas on Liiv.
Ei saa öelda, et ei oleks suuri luuletajaid tema järel olnud, otse vastupidi.
Kuid selle meele väljendus, nii mõru ja mööduja, selle väljenduse kõige esmasemad ja ürgsemad read on tema kirjutatud. Must lagi, mis meie toal on, seda on kord lubjatud valgemaks, tare tehtud puhtaks ja valgeks vangimajaks, aga puhtaks ei ole saadud.
Tänini. Kes arvavad vastupidist, kes kuulutavad, et nüüd, otse vastupidi, on lagi puhas ja varjud ületatud, petavad ennast ja petavad ka teisi rahvuskaaslasi. Vahel otse teadlikult.
Kuigi selle päris ürg- või vanatetamentlikus mõttes meil prohveteid pole väga olnud, on Liiv ka selle järje peal kindlasti aukohal.
Maltsvet oli enne, siis aga tuli Liiv. Liiv omale kogudust ja jüngreid ei saanud ega tahtnudki. Nagu Johannesed ikka, tema käis oma kõrberännakuid ning koguni keelas oma austamise:
"Mind ärge austage
ei iial iganes!
Üks valus vale mõiste
on liikvel aja sees.

Nad hirmsad on, mu laulud,
ja hirmus mu süda sees,
nii hirmus nagu mu saatus -
ei, mind mitte iganes..."

Ta tahtis, et tuleks tõeline messias, või et see mõeldaks endale välja:

"ja kui neid mehi ei ole,
siis endil nad mõelge,
kõik voorused mõelge kokku,
ei mind mitte tõesti!"

Aeg läks mööda maa ja mere peal, selliseid mehi/naisi ikka väga Eesti sees ja ees ei ole, kes Liivi nõudeid täidaksid. Veelgi hullem on see, et isegi ei juleta mõelda sellise ideaali peale enam.
Meil pole mingit rahvuslikku eesmärki, nii märkis enne oma surma Aino Järvesoo.
Liivi luule prohvetlikku külge ei ole juletud tänini tunnistada, ometi on see tema elus täiesti olemas. Nagu vanatestamentlik prohvet kunagi kõmpis Liiv inimeste kõrbes läbi pikad teed. Kord Tallinna, siis Rapla koos oma imeliku kahetornilise kirikuga, siis Tartu, siis Alatskivi. Kõikjal mure juba enne ees, kõikjal rahutus. Tema haige hinge samastus oma rahva haige hingega on sügavam, kui kriitikud seda näevad.
Liivil on senini oma pessimismis ja valus olnud paraku õigus.
Magav mehike Läänemere kaldal on vahel ennast küll ringutanud, aga 60 aasta hiljem leiab Alliksaar jälle ennast trampimas magajate uneruutudel.
Ja ka nüüd leiad ennast jälle magajate keskel. Vahel lauldakse ennast küll virgeks, seda tehti just enne Liivi, nüüd aga hiljuti, kui vene karu käpa alt vabaneti.
Seejärel aga, Liivi ajal tuli venestuslaine, nüüd meil - euroopastumine.
Liivi haige hing nägi seda selgemini, kui nooreestlased, Tuglas, Suits, ette, sest alateadlikult ta tundis seda hinge paremini. Mõeldavate ideaalkangelaste asemele said Eesti ette nii esimese kui ka teise iseseisvuse ajal ikka aidamehed, omakasumehed. Ideaalkangelase asemel kujutles kadakahing enesele ideaaliks mingi ersatseurooplase ja peab seda oma pühapuuslikuks tänase päevani.
Kuid selle hinge süvakihtides särab rõõm ja loodusearmastus. Sealt ammutab Liivgi oma väge:
"Koidul on kõnesid palju,
tähtedel tarkusi tuhandeid,
tuuledes haigusel rohtu,
lilledes hädadel ohtu,
südamele magusaid sidemeid,
mälestusepidemeid:
kellel nii palju on aitajaid veel -
inime, miks kalk su meel?"

Salamisi oma salanaise, kodumaa loodab Liiv ka looduse, lillesideme abil ühendada:

Ma lillesideme võtaks -
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!

Ma taevasina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks kodu -
sind köidaks sellega.....

Kuidas ka ei ole, sada aastat hiljem on ikka sama seis püsti. Midagi ei ole ei rahva elus ei hinges muutunud. Kõik, mis ehk kunagi saigi endale välja ostetud, on jälle müüdud. Sama orikari õiendab siin ringi, mis sajand tagasi, samad saama - ja omakasumehed. Salanaine on nüüd jälle eurooplusele mehele pandud. Tuleb see iginoor Saara sellest katsumusest süütult välja?
"verehimu ja vaga hinge õhkamine,
vaga õhkamine, nagu lillekõne,
murtud süda ja leinamine,
otstarve ja tarretanud kaalumine,
rumalus ja ebausk,
kõik ühest kellanöörist tõmbavad!"....
Selle rahvusliku kella hääl ja helin on aga täna vist isegi vaiksem, kui siis, kui Liiv Poolamaa kuningapõlvest unistas. Lillesideme asemel jännatakse mingite võõrpuuslikega, lausa himuga. Isegi need, kellelt loodad laiemat rahvuslikku mõtlemist, ajavad enese ära vaid puuslikega jahmerdades.
Äkki ikka tõstaks laeva üles, vaataks, mis seal põhjas on?
Või jäävadki Läänemere lained magavate mehikeste uinuva mõistuse sünnitatud kuritööde üle loksuma?
Üks hea asi on meil Liivist alates siiski alati olemas: luuletajad ja laulikud, kes selle meie rahva meele seisu parajasti ära väljendavad. Kuidas ka meie rahvuse saatus ei kujune, viimane laul sellel rahval ei saa siiski olema laul mustade lagedega toast.
Liivi viimane laul kõlas nii:
Mu viimane laul oli õitest
ja kenast kevadest
ja kena kevade ilust
ja suvest ja sügisest...
Viimase vabaduse poolt loodud viimastel lauludel pole enam lagesid ja muresid ees. Need hoolivad vaid sellest, mis seisab igal inimesel enne varjukujuks muutumist ees:
selle ainukordse ilu äranägemises, mis elus, ilmas, looduses ja sellest laulmises olemas on.