Ajalugu ühes lauses

Oletame, et teil tuleks tulevastele põlvedele talletada üles üks lause, üks tark lause.
Näiteks kuhugi koopaseinale raiutuna. Oletame, et midagi enamat teha ei ole võimalik. Näiteks käib tuumasõda ja on kas väga vähe aega või ruumi kusagil koopas, et enamat kirjutada. ....
Sellelaades probleemipüstituse tegi kunagi Richard Feynman oma füüsikaloengutes.
Füüsikuna on mul see lause teada. See võiks olla selline:
"Kõik ained koosnevad molekulidest"
Muidugi võiks see lause olla paremini sõnastatud, ma kirjutan Feynmani loengu esitatust mälu järgi, viimati lugesin seda aga 25 aastat tagasi ja võin pisut eksida, kuidas ta seda esitas. Kuid põhisisu jääb samaks. Füüsik alustaks maailma mõistmist ja selle põhjal järelduste dedutseerimist kusagilt sealt ning jõuaks üsna kiiresti väga paljude kasulike tulemiteni. Käisin Feynmani järgi selle tee kunagi tudengina läbi ja ei kahetse. Feynman ei petnud mind, ta rääkis mulle tõtt ja tema poolt esitatud vaateviis ja meetodid on mulle hästi meelde jäänud. Mitte iga füüsikaõpik ei hiilga sellise aususega ja kõige olemuslikumast alustamisega.
Kuid mis lause peaks seinale kirjutama sotsioloog? Ajaloolane?
Millised kolm sõna väljendaksid kõige paremini ajaloo põhisisu?
Julgeksin nüüd, pärast mitmeid eksikäike, loendamatute propagandatekstide, valede ja vassimiste analüüsi, välja käia järgmise lihtsa lause:
"Võitjad kirjutavad ajalugu".
Võimalikud on selle lause teisendid, näiteks "Võitjate üle kohut ei mõisteta". Või siis selle järeldus, sest kellegi võitjaseisus pole igavene : "Sind on kaalutud ja sa oled leitud kerge olema!".
Kuid põhiolemus jääb samaks. Ajaloos toimunud võitluste kirjeldusi loeme enamasti võitjate poolt vaadelduna. Kui sellest ei alustata, võib õppijat-uurijat oodata palju pettumusi ja eksirännakuid. Küllap räägitakse talle sellestki lausest ja lohutatakse, et nüüd niimoodi ei olevat. Ärge uskuge neid udutajaid, ärge veel uskuge. Alati tahan üle korrata: ärge veel uskuge. Inimloomuses ei ole viimased paar tuhat aastat midagi muutunud. Järelikult pole mingit alust uskuda seda, et lõpuks ometi on hakatud ajalugu kirjutama objektiivselt, kuna see nagu olevat inimkonna arengu huvides.
Selle lause omaksvõtt planeedil Maa toimuva üle mõistmiseks aitaks paljuski. Võitjate-kaotajate binaarsed opositsioonid läbivad vähemalt indo-germaani mõtlemist nii valdavalt, et kajastuvad isegi keeles. Võib-olla soome-ugri meelelaadiga läheks pisut paremini ja võitjad niipalju ei kirjutaks ajalugu. Me ei tea seda, soome-ugrilased nimelt ei osanud üldse kirjutada ja järelikult nende puhul pole oluline võitja-kaotajaks olemine. Ajaloo kirjutamiseks peab oskama ka kirjutada. Kirjutamise ja binaarse mõtlemise õpetasid neile selgeks indogermaanid.
Sellest lausest järelduvalt peab iga ajaloolane või sotsioloog oma sotsiaalse ruumi uurimist alustama küsimusega: Kes on võitjad? Kes on võimul ? Kui ajaloolane või sotsioloog uurib enda kaasaegsete olukorda ja nendega toimuvat, on tal tavaliselt sellele küsimusele väga lihtne vastata. Millest tuleb vaikida, millest ei räägita, need on võtmesõnad. Loomulikult aitab viimase suurema sõjakäigu saatuse tundmine õige vastuse leidmisele kõvasti kaasa, kuid tuleb vahel arvestada sellegagi, et selle sõjakäigu tutvustus ametlikus ajalookirjanduses on sedavõrd vigane, et seal pannakse võimupositsioonile ka neid, kes tegelikult on vaid sõjasulased.
Jaga ja valitse tüüpi tegevused võimu poolt süvendavad segadust veelgi, järelikult tuleb korrata lakmuspaberi teste mitmel kaudsel moel, et olla tegelikes valitsejates lõplikult kindel.
Järgnevalt tuleb väga hoolikalt läbi rehitseda kaotajate poolt kirjutatu, nende mitte päriseks saanud ajalood. Vahel on ajalooperioodi kaotajad elimineeritud ajalooteadvusest niivõrd põhjalikult, et on identifitseeritavad vaid keeleliselt. Jälg kaotaja demoniseerimisest kindlasti jääb, kuid mitte kuhugi mujale, siis keelde ja mõtlemise stereotüüpidesse. Tavaliselt siiski on olemas päris palju ka kaotajaajalugu ja selle teksti binaarne opositsioonilisus võitjaajalooga võib luua olukorra, kus nii võitjad kui kaotajad jätavad mainimata kõige olulisema - miks on vastasseis nii armutu, miks üksteist materdatakse. Kommunism - antikommunismi paari propagandasõjast pärinevad toortekstide analüüs kinnitab kahjuks, et tegelik ajalookirjutus mõnest perioodist on peaaegu olematu ja kõike tuleb teha uuesti.
Alles sünteesist nende kahe vaateviisi põhjal saab sündida enam-vähem autentne ajalugu. Kahjuks selle töö eest makstakse tavaliselt halvasti. Ühel hetkel, kui võitjad avastavad, et nende tellitud muusikat ei kirjutata/mängita nii, nagu vaja, tabab ausat ajaloouurijat repressiooni või põlu alla sattumine.
Muuseas, masside mureks on sellistel juhtudel alati hagu tulle juurde loopida.
Nagu näete, see võitjalause sisaldab endas tegelikult üsna palju. Teha kindlast vale ulatus ja määr, suuta eraldada 95% propagandistlik põhk mingit objektiivset ollust sisaldavast ajalootekstist või dokumendist on esimene ajaloouurija ülesanne. Imelik, et mõni päevik, meenutus, autobiograafia, kui on alust arvata, et see on aus, annab palju enam tõest informatsiooni, kui mõne monograafia. Asjaolu, et Lenini tehtud revolutsiooni finantseeris Saksamaa ja ka Ameerika, need tõsiasjad olid Petrogradis teada peaaegu igale tänavapoisile 1917.
See, et 1916 Saksamaa peaaegu hakkas sõda võitma, seda oli näha ja tunnetas iga Maailmasõjas osalenu. Vaid meile on see fakt ajalooline shokk, sest I Maailmasõja monograafiatest seda enam välja ei loe.
Ilmselt kunagi sel ajal, kui Hiina on maailmas esimene riik ja Ameerika ülivõim juba minevik, saabub ka see aeg, kui 20. sajandi anglo-ameerika kokkusoperdatud võitjaajalugu hakatakse kainelt ümber kirjutama. Seda aga võidakse teha juba hiina keeles ja järelikult meile võib see olla arusaamatu.
Seniks aga kannatust, sest inimese elu on üürike, ajalugu aga pikk.
Huvitav, aga matemaatikute jaoks mina ei suutnud seda lauset või valemit välja mõelda. See tuleks palju krüptilisem, kui Rembrandti pildi tekst, mis sisuliselt on võitjaajaloo lause derivaat. Võib-olla oleks selleks Poincare hüpotees, mille hiljuti keegi Grigori Perelman ära tõestas?